Terrorism ja maailm
Kuigi 11. september 2001 on ammu möödanik, ei saa sellest traagilisest kuupäevast üle ega ümber. Terrorirünnakud New Yorgi maailmakaubanduskeskuse kahele hoonele sunnivad ikka ja jälle mõtestama julgeolekuolukorda maailmas. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides või araabia maadel, aga ka Euroopas, Põhjamaadel, Eestis. Sestap on ka meie kuukirja kesksed artiklid seotud terrorismiohu analüüsiga.
Liechtensteinlanna Isabel Frommelt esitab kaks küsimust: kuidas ettevõtted peaksid panustama julgeoleku suurendamisse ehk teisisõnu püüdma vähendada terrorismiohtu? kas üleilmne äritegevus toimib endiselt või on see riskantsem kui varem? Frommelt leiab, et “hargmaised ettevõtted saavad oma kohustuse täita ka kohalike ettevõtete arengu toetamisega võitlemaks töötuse ja sotsiaalse puudusega, edendades lepitustegevust ja usalduslikku õhkkonda, andes informatsiooni tervishoiu või jätkusuutliku käitumise kohta töökohal toimuva koolitusega ning tagades kõrged tööstandardid”.
Rein Tammsaar käsitleb oma artiklis terrorismiohtu Põhjamaadel. Ehkki see oht ei ole väga suur, on risk sattuda terroristide ründeobjektiks siiski olemas. “Suurimaks terrorismiga otseselt või kaudselt seotud ohuks Põhjamaadel ja Balti riikides võib ilmselt tunnistada organiseeritud kuritegevuse, sh narkokaubanduse, mis on terrorismi elutalitust tagav süsteem,” hoiatab Tammsaar.
Eesti suursaadik NATO juures Harri Tiido kirjeldab Euroopa julgeolekut kitsamas ja laiemas plaanis, kusjuures Euroopa Liitu vaatleb ta julgeoleku tagajana kitsamalt ja laiemalt vastavalt NATO-t. Tiido küsib, milline peaks olema Eesti seisukoht Euroopa julgeoleku osas, ja vastab: “Euroopa julgeolek on meie jaoks jagamatu ning lahutamatu transatlantilisest sidemest”.
Põnev on kahtlemata Püha Tooli kauaaegse n-ö välisministri kardinal Jean-Louis Taurani artikkel “Milleks paavstile diplomaatia?”. Samavõrd intrigeeriv on lugeda Soome kauaaegse välispoliitika kujundaja Jaakko Iloniemi analüüsi “Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem”.
Esseist Enn Soosaar vaatleb valitsustevahelise konverentsi katkemist möödunud aasta detsembris. Soosaar ei jaga arvamust, nagu oleks juhtunud midagi traagilist. Vastupidi – põhiseadusliku lepingu mitte vastuvõtmine annab aega Eesti poliitilisele eliidile arukamalt atra seada. Õigusteaduste doktor Julia Laffranque püstitab küsimuse, kas Eesti huvid Euroopa Kohtus on sise- või välispoliitika. Lugemissoovituse annab Eesti Vabariigi Belgia Kuningriigi suursaadik Malle Talvet, kes tutvustab André Glucksmanni “Lääs Lääne vastu” (“Ouest contre Ouest”).