Mõelda välispoliitikast
Just neil päevil kaks aastat tagasi ilmus Sirbi vahel esimest korda kuukiri Diplomaatia. Täna hoiate käes selle kahekümne viiendat numbrit – tegu on niisiis väikese sünnipäevaga.
Sel puhul on Diplomaatia hetkeks taandunud päevaprobleemide lahkamisest ning heidab pilgu maastikule, kus ta ise toimetab – välispoliitika analüüsimisele. On see üldse võimalik? Kuidas saab keegi, olgu tegu poliitiku, analüütiku, teadlase või ajakirjanikuga, öelda midagi pädevat maailma kohta, mida ühest küljest varjab infopuudus, teisest aga info üleküllus ja kus asjad lihtsalt juhtuvad, küsimata, kas neid osati oodata ja kas nendega mõistetakse midagi peale hakata?
Kui siiski üritada, siis kes oleksid parimad välispoliitika analüüsijad? Kas poliitikud, kelle pilku küll kipuvad varjutama tänased päevamured ja sisepoliitilised kaalutlused? Või ajakirjanikud, kelle produktsiooni olemus paratamatult meediaomaniku ärilistest kaalutlustest mingil määral sõltub? Või hoopis professorid, kel samas pahatihti puudub arusaam sellest, kuidas asjad, mille üle nad teoretiseerivad, reaalses elus tegelikult käivad? Ning, mis väga tähtis, kuidas saavutada, et professorite teadmised poliitikutel targemini toimetada aitaksid?
Nii ehk teisiti, selge on, et Eestis ollakse nendele küsimustele asiste vastuste andmisest veel kaugel. Noore suveräniteediga riigina ei ole meie poliitikud juba kasvueas välispoliitilisi kogemusi omandanud – paljud saavad oma esimesed tuleristsed alles valitsuse liikmena. Raha lugev uudistemeedia välispoliitika analüüsimisse palju ei investeeri. Täisverelist mõttekoda ei ole kõigile algatustele ja püüdlustele vaatamata seni ikkagi tekkinud. Raamatuid on vähe…
Aga siiski, juba kaks aastat on olemas Diplomaatia, kust võib kindlasti ka edaspidi leida kirjatöid parimate Eesti välispoliitika teoreetikute ja praktikute sulest. Välismaisest tarkusest rääkimata.