august 28, 2008

Postrevolutsioonilised riigid: võidujooks aja ja pettumusega

“Et paigal püsida, peab kogu aeg jooksma.” Seda lauset “Alice’ist imedemaal” on riikide olukorra iseloomustamiseks kasutatud varemgi ja mitmel puhul. Midagi pole aga parata, et äsja vabanenud riikidele sobib see iseäranis hästi. Neil tuleb väga kiiresti joosta, et riigist saaks selline riik, nagu nad tahavad – läänelik turumajanduslik heaolu-demokraatiamaa. Ent isegi kui nõustutaks jääma sinna, kus ennast revolutsioonijärgsel hommikul leitakse – vaeses, tõenäoliselt korrumpeerunud, aga heade lootustega riigis -, ka siis tuleb joosta, ja väga kiiresti, sest kui lootused ei hakka reaalsetest elumuutustest tuge ja kinnitust saama, siis võivad need kiiresti pettumuseks manduda. Ja siis on raske juba üldse kusagile joosta.

“Et paigal püsida, peab kogu aeg jooksma.” Seda lauset “Alice’ist imedemaal” on riikide olukorra iseloomustamiseks kasutatud varemgi ja mitmel puhul. Midagi pole aga parata, et äsja vabanenud riikidele sobib see iseäranis hästi. Neil tuleb väga kiiresti joosta, et riigist saaks selline riik, nagu nad tahavad – läänelik turumajanduslik heaolu-demokraatiamaa. Ent isegi kui nõustutaks jääma sinna, kus ennast revolutsioonijärgsel hommikul leitakse – vaeses, tõenäoliselt korrumpeerunud, aga heade lootustega riigis -, ka siis tuleb joosta, ja väga kiiresti, sest kui lootused ei hakka reaalsetest elumuutustest tuge ja kinnitust saama, siis võivad need kiiresti pettumuseks manduda. Ja siis on raske juba üldse kusagile joosta.

Postrevolutsioonilised riigid: võidujooks aja ja pettumusega

“Et paigal püsida, peab kogu aeg jooksma.” Seda lauset “Alice’ist imedemaal” on riikide olukorra iseloomustamiseks kasutatud varemgi ja mitmel puhul. Midagi pole aga parata, et äsja vabanenud riikidele sobib see iseäranis hästi. Neil tuleb väga kiiresti joosta, et riigist saaks selline riik, nagu nad tahavad – läänelik turumajanduslik heaolu-demokraatiamaa. Ent isegi kui nõustutaks jääma sinna, kus ennast revolutsioonijärgsel hommikul leitakse – vaeses, tõenäoliselt korrumpeerunud, aga heade lootustega riigis -, ka siis tuleb joosta, ja väga kiiresti, sest kui lootused ei hakka reaalsetest elumuutustest tuge ja kinnitust saama, siis võivad need kiiresti pettumuseks manduda. Ja siis on raske juba üldse kusagile joosta.
Seekord on Diplomaatia pühendatud post-revolutsioonilistele riikidele, eeskätt kahele neist, kes Eestile lähedasemad: Gruusiale ja Ukrainale. Neil mõlemal on nõukogude süsteemi soost väljatuleku maraton praegu käsil ja nad on jõudnud üsna erinevale positsioonile: Gruusia on reforminud end ühest küljest uljalt, teisest kaootiliselt ja kolmandast ebapiisavalt. Ent ta nägu on lootusrikas.
Ukrainast tuleb märksa ärevamaid signaale: vaid kaheksa võimul oldud kuuga on valitsus laskunud küllalt jämeda populismini, üritades hindu kujundades võidelda sisuliselt majanduslike loodusseaduste vastu. On see ebakindluse märk – uus võim ei usalda Iseseisvusväljakul saadud mandaati ja on asunud rahvast ära ostma? Igatahes on see lühinägelik poliitika ja selleks ei ole aega – tuleb joosta. Idapiiri taga kogunevaid tumedaid totalitarismipilvi vaadates tuleb veel eriti kiiresti joosta.
Eesti huvides on Gruusiat ja Ukrainat aidata. Mõned selle Diplomaatia autorid on seda juba teinud: käinud kohal ja andnud nõu. Nende juttudest selgub, et meil on kogemus, mida jagada, postrevolutsiooniline olukord on meile tuttav ja me teame, kust läheb tee läände. Seega – mindagu sinna veel, aidatagu agaramalt!

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar