Islandi väike referendum mõjutab suuresti kogu Euroopa Liitu

2009. aastal nurjas üksainus erapooletu hääl Islandi parlamendis Iseseisvuspartei (Sjálfstæðisflokkurinn) ettepaneku korraldada referendum küsimuses, kas taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist või mitte. 2026. aasta augusti referendum on islandlaste jaoks esimene kord väljendada, kas nad tahavad, et valitsus taas jätkaks ELiga ühinemise läbirääkimisi pärast nende külmutamist 2015. aastal.

Olgugi et sisepoliitilised kaalutlused püsivad endistviisi kesksel kohal, on hiljutised geopoliitilised arengud arutelu muutnud.

Arvamusküsitlused viitavad erakordselt tasavägisele konkurentsile. Hiljutised uuringud näitavad, et Islandi ühiskond jaguneb endiselt peaaegu võrdselt, peegeldades pikaajalisi erimeelsusi suveräänsuse, majandusliku integratsiooni ja riigi strateegilise orientatsiooni asjus. Olgugi et sisepoliitilised kaalutlused püsivad endistviisi kesksel kohal, on hiljutised geopoliitilised arengud arutelu muutnud. Donald Trumpi sõjakad avaldused Gröönimaa kohta ja Atlandi-üleseid suhteid ümbritsev laiem ebakindlus on tõstnud Arktika julgeoleku ja Islandi koha Euroopa strateegilises arhitektuuris avalikus arutelus esiplaanile.

Finantskriisist külmutatud läbirääkimisteni

Kuigi Islandil elab alla 400 000 inimese, mis teeks sellest väikseima liikmesriigi, on see nii nominaalse SKP elaniku kohta kui ka demokraatliku õiguspärasuse poolest maailmas esiviisikus. Riik on Euroopa Majanduspiirkonna (EMP), Schengeni ala ja arvukates ELi agentuurides ja programmides osalemise kaudu Euroopa Liiduga tihedalt integreeritud.

Vasaktsentristlik koalitsioonivalitsus esitas Euroopa Liidu liikmesuse taotluse 2009. aastal pärast Islandi pangandussektori kokkuvarisemist üleilmse finantskriisi ajal. IMFi kehtestatud kapitalikontrolli ajal peeti nii ELi kui ka euroala liikmesust üldiselt majandusliku stabiilsuse taastamise vahendiks. Läbirääkimised edenesid kiiresti tänu Islandi olemasolevale vastavusele ELi õigusaktidega. Kolme aasta jooksul avati 27 läbirääkimispeatükki. Esialgselt avamata jäi üksteist: tundlikud peatükid kalanduse, põllumajanduse ja energeetika kohta jäid puutumata. Siis aga jooksis ELi liikmesuse küsimus ummikusse.

Protsess peatus järsult pärast seda, kui 2013. aasta parlamendivalimised tõid võimule euroskeptilise paremtsentristliku koalitsiooni. Euroala võlakriis oli vahepeal Euroopa Liidu aupaistet tuhmistanud. Liitumisläbirääkimised katkestati ja 2015. aastal esitas Island ametliku taotluse, et teda enam kandidaatriigina ei koheldaks. Samas ei võtnud Althing liikmeks astumise avaldust kunagi tagasi, seega jäi 2009. aasta taotlus tehnilises mõttes kehtivaks.

Kuigi majanduse kiire taastumine vähendas liikmeks astumise otsest ajendit, keskendus vastuseis eelkõige kalandusele. Mure, et ELi liikmesus võib nõrgendada Islandi kontrolli oma mereressursside üle, muutis kalanduse riigi Euroopa debati otsustavaks küsimuseks – ja sama seis püsib tänaseni.

Kalandus, suveräänsus ja siseriiklik debatt

Kalandusel on riigi poliitilises identiteedis ainulaadne koht ja see on endiselt Islandi majanduse südamik, moodustades umbes 10 protsenti SKPst ja ligemale 40 protsenti ekspordi väärtusest. 1980. ja 1990. aastate poliitilised muudatused ennetasid edukalt kalade ülepüüki ja maksimeerisid majanduslikku efektiivsust, kuid viisid ka kalapüügiõiguste tugeva koondumiseni väikse rühma pere-konglomeraatide kätte, millel on üleliia suur poliitiline mõjuvõim.

See selgitab, miks Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika (ÜKP) on pidevalt olnud liikmesuse suurim takistus. Kritiseerijad kardavad, et ÜKPs osalemine võib lõpuks sundida Islandit jagama õigusi ühe oma kõige väärtuslikuma majandusvara üle ja võimaldama teistele ELi kalalaevastikele suuremat juurdepääsu Islandi vetele. Nad väidavad, et Islandi olemasolev kalavarude majandamise süsteem on maailmas üks tõhusamaid ja jätkusuutlikumaid ning seda ei tohiks allutada Euroopa ühisele raamistikule.

Euroopa Liidu liikmesuse toetajad ning Euroopa Komisjoni kalanduse ja ookeanide volinik Costas Kadis on vastu vaielnud, et need mured ei ole ületamatud. Nad märgivad, et ühine kalanduspoliitika on pärast Islandi läbirääkimiste peatamist märkimisväärselt arenenud, ning väidavad, et ühinemisläbirääkimised annaksid võimaluse pidada läbirääkimisi riigi erihuvide kaitsmise korra üle.

Sellegipoolest jääb kalandus Islandi ELi debatis peamiseks suveräänsusküsimuseks ning see määrab tõenäoliselt edasiste läbirääkimiste edu või ebaedu. Kui esimene rahvahääletus läbi läheb, otsustab kalanduse küsimus ka teise referendumi Islandi ühinemislepingu tähtaegade ja tingimuste küsimuses.

Kalandus jääb Islandi ELi debatis peamiseks suveräänsusküsimuseks ning see määrab tõenäoliselt edasiste läbirääkimiste edu või ebaedu.

Aga suveräänsusküsimused ulatuvad ka kalandusest kaugemale. Erinevalt Brexiti referendumist, mille peapõhjus oli lõppkokkuvõttes sisseränne, ei ole välismaalaste sotsiaalne integratsioon Islandil praegu probleem, kuna selle majandus sõltub suuresti migrantidest. Kuid laenates teistelt euroskeptilistelt ja populistlikelt liikumistelt mujal Euroopas, väljendavad „nei“ kampaaniakorraldajad muret otsustusõiguse ELi institutsioonidele üleandmise ja selle pikaajaliste tagajärgede pärast Islandi poliitilisele autonoomiale. Pooleldi linnriigis, kus 80 protsenti elanikkonnast elab saare linnastunud edelaosas, on väikeste rannikulinnade ja maapiirkondade elanikud näinud võimu ja teenuste järkjärgulist nihkumist Reykjaviki. Nad kardavad, et Euroopa Liidu liikmesus nihutaks võimu veel kaugemale, Brüsseli „ilma näota bürokraatide“ kätte.

„Já“ kampaania poolehoidjad vastavad, et Island võtab juba EMP kaudu vastu märkimisväärse osa ELi õigusaktidest, kuid samal ajal puudub tal mõjuvõim nende koostamise üle, mistõttu läbirääkimised pakuvad võimalust integratsiooni ja poliitilise esindatuse vahelist tasakaalu uuesti läbi vaadata.

Majanduslik surve on seda ümberhindamist veel süvendanud. Isegi kui tööpuudus on madal ja heaolustandardid kõrged, on inflatsiooni kiirenemise kaudsed mõjud intressimääradele ja elukallidusele taaselustanud arutelu selle üle, kas sügavam integratsioon Euroopa Liiduga võiks tõepoolest pakkuda suuremat pikaajalist stabiilsust. Peaminister Kristrún Frostadóttiri sõnutsi on siin suurim probleem Islandi iseseisev valuuta, mis – nagu finantskriisi ajal näha oli – on allutatud suurtele kõikumistele. Króna (krooni) kontrolli all hoidmine on riigikassa jaoks väga kulukas. Tugevdatud euroala liikmesus tagaks riigile tõenäoliselt vajaliku finantsstabiilsuse.

Maailmapoliitika hoovustes

Geopoliitika tõus ja vastastikuse majandusliku sõltuvuse relvana kasutamine on need küsimused veel teravamalt tähelepanu keskmesse tõstnud. NATO asutajaliikmena, kellel puudub alaline sõjavägi, on Island traditsiooniliselt oma julgeoleku tagamisel toetunud liitlastele – ja eriti Ameerika Ühendriikidele. Venemaa allveelaevade kasvav aktiivsus GIUKi lõhes, mereväe ummikupunktis Gröönimaa, Islandi ja Ühendkuningriigi vahel, ning ebakindlus Atlandi-üleste suhete tuleviku suhtes on aga tekitanud laiema arutelu Islandi strateegilisest positsioonist.

Kui 2009. aastal esitatud avaldus oli peamiselt vastus majanduskriisile, siis tänane arutelu peegeldab majanduslike, geopoliitiliste ja julgeolekukaalutluste koostoimet.

Erilist tähelepanu on pööratud Donald Trumpi avaldustele Gröönimaa kohta, sealhulgas vihjetele, et USA võiks riikliku julgeoleku kaalutlustel taotleda kontrolli selle territooriumi üle. Kui president Trump ajas Islandi ja Gröönimaa segi oma 2026. aasta Davosi kõnes, süvendas see hirmu Arktika julgeoleku pärast ning ajendas välisminister Þorgerður Katrín Gunnarsdóttiri ütlema, et tihedam koostöö Euroopa Liiduga tugevdaks nii riigi vastupanuvõimet kui ka selle strateegilisi valikuid.

Kokkuvõttes erineb 2026. aasta referendum põhimõtteliselt Islandi varasemast ühinemisdebatist. Kui 2009. aastal esitatud avaldus oli peamiselt vastus majanduskriisile, siis tänane arutelu peegeldab majanduslike, geopoliitiliste ja julgeolekukaalutluste koostoimet. Seetõttu ei otsusta islandlased mitte ainult, kas taasavada läbirääkimised Euroopa Liiduga, vaid sedagi, kuidas riik peaks end üha ebakindlamas rahvusvahelises keskkonnas positsioneerima.

Island ja teised kandidaadid

Referendumi järelmõju ulatub Islandi sisepoliitikast kaugemale. Kui valijad toetavad ühinemisläbirääkimiste taasavamist, võib Islandist saada üks kiiremini edasi liikuvaid kandidaate Euroopa Liidus. See oleks teravas vastuolus teiste kandidaatriikide ühinemisprotsessidega, kelle reformid pole endiselt poliitiliselt ja institutsiooniliselt vastanud nõudmistele. Siiski, kuna Island peaks kohanema ELi uuendatud läbirääkimisraamistikuga, mis keskendub põhialustele, algus- ja vahekriteeriumidele, näitaks see, et laienemine on endiselt teenetepõhine poliitika.

Sellest hoolimata võivad arvustajad ikkagi väita, et ootused Islandi kiire edu suhtes näitavad jõukate riikide eeliskohtlemist, samal ajal kui vaesemad kandidaadid jäävad määramata ühinemisprotsessi lõksu. Sellised väited võivad süvendada frustratsiooni mõnes Lääne-Balkani ja Ida-Euroopa osas ning õõnestada usaldust laienemise kui elujõulise ja siiralt teenetepõhise poliitika vastu.

Kui valijad toetavad ühinemisläbirääkimiste taasavamist, võib Islandist saada üks kiiremini edasi liikuvaid kandidaate Euroopa Liidus.

Kahtlemata suurendaks Islandi läbirääkimiste juurde naasmine võimalust laienemisvooruks, kus ühtaegu liituks mitu hästi ettevalmistatud kandidaati. Montenegro, kes peaks ülejäänud läbirääkimispeatükid järgmise kuue kuni 12 kuu jooksul sulgema, on üks ilmselge kandidaat. Sellisel juhul ja kui siia juurde võtta ka Albaania ja Moldova, kellel on jäänud rohkem tööd ära teha, lisanduks ELi vaid kuus miljonit kodanikku.

Niisugune stsenaarium ei kõrvaldaks vajadust Euroopa Liidu institutsioonilise reformi järele. Saksamaa ja Prantsusmaa on korduvalt väitnud, et tulevaste laienemistega peavad kaasnema reformid, mis tagavad otsuste tegemise tõhususe suuremas liidus. Euroopa Komisjoni kohustus on lisada Islandi referendumi tulemused oma põhjalikesse poliitika- ja juhtimisülevaadetesse, mis peaks avaldatama enne liikmesriikide arutelusid üldasjade nõukogus ja Euroopa Ülemkogu kohtumist oktoobris.

Narratiivide lahing

Islandi naasmine ühinemisprotsessi tekitaks paratamatult vastukaja kogu Põhja-Euroopas. Kui Island lõpuks Euroopa Liiduga liitub, saaks Norrast, kes lükkas 1972. ja 1994. aasta referendumitel ELi liikmesuse tagasi, ainus Põhjala riik, kes jääb EList välja. Kuigi Norra erakonnad on endiselt ettevaatlikud, on avalik arvamus muutunud liikmesuse arutelu taasavamise suhtes soodsamaks. Islandi kogemus võiks seega olla oluline võrdluspunkt Norra tulevastes aruteludes Euroopa integratsiooni üle.

Gröönimaa esindab veel üht tähtsat mõõdet. See autonoomne territoorium lahkus Euroopa Majandusühendusest 1985. aastal peamiselt kalanduspoliitika erimeelsuste tõttu. Tänapäeval on kasvav geopoliitiline konkurents Arktikas taas suurendanud huvi tihedama koostöö vastu Euroopaga. Kui Islandil õnnestuks ELi raamistikus saavutada rahuldavad kalanduskokkulepped, võiks see luua Gröönimaale kasuliku pretsedendi, kui Nuuk peaks kunagi oma pikaajalisi suhteid Euroopa Liiduga ümber hindama.

Referendumi negatiivne tulemus looks teistsuguse, kuid sama olulise narratiivi. Euroskeptikud võiksid tulemust kujutada tõendina, et isegi üks Euroopa jõukamaid demokraatiamaid ei näe Euroopa Liiduga liitumises erilist kasu. Selline tulemus tugevdaks paratamatult vastuseisu ühinemisele ja laienemisele ning nõrgestaks reformide hoogu nii kandidaat- kui ka ELi liikmesriikides.

Hääletust tõlgendatakse kogu Euroopas tõenäoliselt signaalina Euroopa Liidu jätkuvast atraktiivsusest.

Islandi referendumist on seega saanud osa laiemast võitlusest Euroopa integratsiooni ümbritsevate narratiivide pärast. Peale siseriikliku küsimuse, kas taasavada ühinemisläbirääkimised, tõlgendatakse hääletust kogu Euroopas tõenäoliselt signaalina Euroopa Liidu jätkuvast atraktiivsusest ja laienemise usaldusväärsusest strateegilise poliitikana.

Kampaania illustreerib ka infosõja kasvavat rolli Euroopa integratsiooni üle peetavates debattides. Islandi ametnikud on hoiatanud, et referendumist võib saada valeinfo ja välismaise mõju sihtmärk, tõmmates paralleele Ühendkuningriigi Brexiti referendumiga. Sellest hoolimata on Islandi valitsus teadlikult püüdnud korraldada tasakaalukat ja faktidel põhinevat kampaaniat, mitte emotsioonidest või hirmust juhitut.

Valitsusjuhid on väitnud, et isegi kasvava populismi ja sotsiaalmeedias leviva valeinfo ajastul on valijad võimelised langetama teadlikke otsuseid, kui neile esitatakse usaldusväärset teavet ja nad osalevad avatud dialoogis Islandi huvide kohta. Tunnistades, et Euroopa Liit pole kaugeltki täiuslik integratsiooniprojekt, väidavad nad, et referendumi eesmärk ei ole ELi kriitikavaba toetamine, vaid mandaadi saamine Islandi jaoks parima võimaliku ühinemislepingu läbirääkimisteks. Nende arvates pakub faktidel ja tervel mõistusel põhinev läbipaistev arutelu parimaid väljavaateid, võimaldamaks islandlastel hinnata, kas lõplik ühinemisleping teenib riigi pikaajalisi rahvuslikke huve. Seetõttu võib Euroopa poliitikute sekkumine anda tagasilöögi ja seda tuleks minimeerida.

Lõppkokkuvõttes on referendumist saanud proovikivi mitte ainult Islandi tulevastele suhetele Euroopa Liiduga, vaid ka laienemise enda usaldusväärsusele. Seega kujundab vähem kui 400 000 islandlase otsus laiemaid arutelusid Euroopa geopoliitilisest tulevikust, laienemise strateegilisest rollist ja Euroopa projekti jätkusuutlikkusest üha konkurentsitihedamas rahvusvahelises keskkonnas.