detsember 12, 2019

Asjakohane sissevaade viimase 30 aasta poliitikasse

Olen osa generatsioonist, kelle jaoks 1990. aastad meenuvad pigem üksikute mälupiltidena lapsepõlvest. Pikad suved maal, ema õmmeldud öösärgid, vana Tallinna Kaubamaja alumine korrus jõulude ajal ning Pärnu maantee raamatupood, kus sai raamatuid vaadata vaid siis, kui müüja palutud raamatu riiulilt ulatas.

2000. aastatest on juba rohkem detaile ja koloriitsemaid seiku. Koolitee oli alguses. Mobiiltelefonid muutusid üha levinumaks ning oma lemmikloost tehtud helina sai ajakirja tagakaanelt tellida. Arvutid tulid koju ning pärast kooli sai ikka mindud klassikaaslase juurde, kelle vanemad olid juba arvuti soetanud ja lubasid seda ka kasutada. 11. september tuli minu teadvusse läbi noortesaate, mis algas just siis, kui ma koolist koju jõudnud olin ja toitu pliidil soojendasin.

2007. aasta Pronkssõduri mäsust on esimene mälestus helikopterist, mis terve öö taevas põristas. Olin üksi kodus ning telefoni teel katsusin kaheks päevaks komandeeringusse sõitnud emale kinnitada, et minul on Kadriorus rahulik ja homme lähen ikka kooli, kui kool lahti on.

Eiki Berg. Vähem on parem. Varrak, 2019. 254 lk

Peatun neil mälestustel andmaks edasi mõtet, et minu põlvkond ei ole teinud 1990.–2000. aastaid läbi poliitiliselt aktiivsete inimestena. Pigem jääb minu generatsiooni poliitiline ärkamine 2010. aastate algusesse.

Minu jaoks ei ole NATO ega Euroopa Liit olnud valikud, mille poole püüelda või millele vastu olla. Minu jaoks on Eesti liikmesus nendes organisatsioonides olnud fakt. Seega oskan nende organisatsioonide liikmeks püüdlejatele küll kaasa elada, kuid ma ei jaga nendega seda teadmust, mis tähendab olla väljas.

Eiki Bergi artiklikogumik „Vähem on parem“ on sissevaade just nendesse seikadesse ning Eesti viimase 30 aasta poliitikasse. Olen osa põlvkonnast, kes esimesena peab 1990. ja 2000. aastaid õppima ega  saa  oma isiklikele kogemustele toetudes kaasa rääkida, mis siiani on olnud norm. Seega on selline artiklikogu asjakohane, sest avab need dilemmad ja valikud, mis Eesti ees nendel aastatel seisid.

Kogenud vaatlejatele on Eiki Bergi raamat ilmselt kui nostalgiline mälestusretk ning meeldetuletus käidud teest. Vahest ei ole paha vaadata tagasi ning meelde tuletada need valikud ja dilemmad, mille ees oleme olnud. Tehtud valikud ei teinud ju vastaspoolt ega tema seisukohti olematuks. Vahest tagasivaatamine aitab tänast päeva paremini mõista ning mõtelda järgmiste sammude peale.

Peatuksin ka teemal, mida Eiki Berg oma artiklites puudutab nii mõnelgi korral – mitmekiiruseline Euroopa Liit. Idee on järgmine: riigid, kes soovivad  mingis valdkonnas koostööd teha, võivad seda teha ja seega minna integreerumisprotsessiga edasi, ning riigid, kes antud valdkonnas koostööd teha ei soovi, võivad jääda väljapoole, kuid samas ei takista koostööalteid liikmesriike tegutsemast. Selle metoodika alusel on sündinud näiteks Schengeni piiriruum, eurotsoon ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö formaat PESCO.

Mitmekiiruselise Euroopa Liidu lõimumine on teemaks nii Brüsselis kui ka liikmesriikide pealinnades. Mitte küll täites ajaleheveergusid, on see teema siiski aktiivselt kõne all akadeemikute ja praktikute seas. Siin soovin lisada asjaolu, mida Berg oma artiklites ei puuduta. Mitmekiiruseline Euroopa on tehniline lahendus poliitilistele probleemidele. Liikmesriikide vahel ei sünni koostööd, sest ei suudeta kokku leppida kuldses kesktees, kuna soovid ja piirangud on liikmesriigiti erinevad. Võtame näiteks kliimamuutustega võitlemise. Ütleme, et Saksamaa, Horvaatia, Portugal ja Soome soovivad arendada kliimavaldkonnas sügavamat ja tihedamat koostööd kui 28 liikmesriiki koos. Kui need neli riiki nüüd teevad koostööd, kas see lahendab Euroopa ees seisva kliimamuutuste väljakutse? Ei, sest samal ajal, kui eelnimetatud kvartett on tubli kliimapoliitika järgija, jätkavad ülejäänud 24 liikmesriiki oma vanu harjunud viise.

Kliimamuutuste vastu võitlemine on kollektiivne ettevõtmine nagu mitmed teised Euroopa ees seisvad väljakutsed, kus suurus loeb ja piire ei tunnistata. Kui Euroopa Liit tahab olla kliimamuutuste vastu võitlemisel esirinnas, siis saab ta seda teha vaid juhul, kui kõik liikmesriigid oma kollektiivse käitumise tulemusena suudavad vähendada Euroopa paisatud heitegaaside hulka. Minu väljamõeldud kvarteti aktiivsus on tore ja eeskujulik, kuid see ei lahenda probleemi kui sellist. Seega mitmekiiruseline Euroopa on kohane lahend, kui eesmärgiks on demonstreerida mingit vormi koostööd Euroopas, kuid see ei lahenda väljakutseid ning oodatud efektiivsuse asemel võib viia – Eiki Bergi  tabavas formuleeringus – „hajusama liidu“ poole. See tähendab, et igaüks nokitseb oma nurgas ning tugev kese on kadunud.

Paratamatult tuleb siis küsida: mis on Euroopa Liidu ja Euroopa integratsiooni eesmärk? Kas teha näiliselt koostööd või olla konkurentsivõimeline ja asjakohane organisatsioon?

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar