Jäta menüü vahele
Nr 205 • Mai 2021

Põhjala-Balti piirkond – hoomamatult tähtis

Põhjala-Balti riigid peaksid ühishuvid Euroopas nähtavamaks tegema.

Kristi Raik
Kristi Raik

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi direktor

Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi, Soome, Taani juhtidel on kombeks kohtuda enne Euroopa Ülemkogu istungeid, et oma seisukohti jagada ja selgitada. Pildil kohtumine 2019. aasta juunist.
Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi, Soome, Taani juhtidel on kombeks kohtuda enne Euroopa Ülemkogu istungeid, et oma seisukohti jagada ja selgitada. Pildil kohtumine 2019. aasta juunist. Foto: Euroopa Liit

Minu Soome koolis õppival pojal oli 4. klassis Põhjala-Balti regiooni teemanädal. Kaheksa riiki loositi õpilaste vahel välja; meie perele langes osaks kuulda õhtuti poisi selgitusi Läti linnadest, nimedest ja suurusest, selgeks sai ka mõni lätikeelne sõna. Koolilaps ei küsi, miks just selline piirkond ja mitte mõni teine, vaid võtab selle osaks oma maailmapilti. Põhjala-Balti on midagi sellist, kuhu me kuulume.

Eestist ei saa Põhjamaad, kuid me saame tugevdada Põhjala-Balti piirkonna ühtsust ja nähtavust. Eestile on ühtekuuluvus meie lähinaabruse suhteliselt samameelsete riikidega asendamatu tähtsusega. Me oleme üksi nii väikesed, et suured riigid enamasti ei võta vaevaks meie muredesse ja soovidesse süüvida.

Kolme Balti riigi presidendid koos võetakse Washingtonis Valges Majas palju suurema tõenäosusega vastu kui ühekaupa. Saksamaa mõttekodalased korraldavad igal aastal Saksa välisministeeriumi toetusel arutelusid Põhjala-Balti riikide ekspertidega ELis päevakorral olevatel teemadel, et arvestada partnerite seisukohtadega oma ELi-poliitika kujundamisel. Kui koroonaviiruse levik möödunud kevadel piire sulges ja riikidevahelise koostöö hetkeks halvas, saime valusa õppetunni, kui eluliselt olulised on sidemed lähinaabritega kriisioludes.

Eestist ei saa Põhjamaad, kuid me saame tugevdada Põhjala-Balti piirkonna ühtsust ja nähtavust.

Põhjala ja Balti riikide julgeolek ja heaolu on üksteisest tugevas vastastiksõltuvuses. Balti riikide iseseisvuse taastamine ja läänega lõimumine tugevdas kogu regiooni julgeolekut ja majandusarengut. Kui piirkonda peaks tabama sõjaline konflikt, ei saa ükski riik sellest puutumata või kõrvale jääda. Julgeolek on meil kõigil üks. Ühiselt kuulume laiemasse Euroopa, transatlantilisse ja lääne kogukonda.

Piirkonna riikide ühiste sõnumite levitamisel on aga üks suur takistus: pahatihti jäävad ühishuvid erinevuste varju. Põhjamaade bränd on kogu maailmas positiivse kõlaga, kuid viis Põhjala riiki on teinud oma välis- ja julgeolekupoliitikas üpris erinevaid valikuid. Pilt muutub veelgi kirjumaks, kui siia lisada kolm Balti riiki. Põhjamaade ja veel enam Põhjala – Balti regiooni ühisosa on mitmel olulisel teemal raskesti tabatav, mainitagu siinkohal näiteks NATO rolli piirkonna julgeoleku tagamisel või Euroopa lõimumise edasist arengut. See ei tähenda aga seda, et regionaalsele koostööle peaks käega lööma. Ühisosa leidmise ja edendamise nimel tuleb vaeva näha.

Rahvusvaheline suurõppus Baltops 2020, kus osales 3000 inimest 19 riigist, sealhulgas Eestist, Taanist, Soomest, Lätist, Leedust, Norrast ja Rootsist. Kui Põhjala-Balti piirkonda peaks tabama sõjaline konflikt, ei saa ükski riik sellest puutumata või kõrvale jääda. Julgeolek on meil kõigil üks.
Rahvusvaheline suurõppus Baltops 2020, kus osales 3000 inimest 19 riigist, sealhulgas Eestist, Taanist, Soomest, Lätist, Leedust, Norrast ja Rootsist. Kui Põhjala-Balti piirkonda peaks tabama sõjaline konflikt, ei saa ükski riik sellest puutumata või kõrvale jääda. Julgeolek on meil kõigil üks. Foto: Eesti kaitsevägi

Soome tee Ida-Euroopast Põhjalasse

Põhjamaade koostöö oma praegusel kujul tundub väga iseenesestmõistetav ja ajalukku kinnistunud, kuid seda hakati üles ehitama alles 1950ndatel. Pärast Esimest maailmasõda tegid Soome, Balti riigid ja Poola katseid sõlmida sõjaline liit, et olla paremini kaitstud ühise naabri Nõukogude Liidu eest. 1922. aastal allkirjastasid Eesti, Läti, Poola ja Soome välisminister vastavasisulise Varssavi lepingu, mis pidi pakkuma alternatiivi võimalikele Nõukogude Liidu või Saksamaaga sõlmitavatele lepingutele. Ent Soomes tekitas see vastakaid reaktsioone. Soome parlament keeldus lepingut ratifitseerimast, mis põhjustas valitsuse tagasiastumise.

1935. aastal ütles Soome end sellest Ida-Euroopa rühmast lõplikult lahti ja tegi valiku Põhjala orientatsiooni ja neutraalsuspoliitika kasuks. Sellest ajast peale on Soome püüdnud end Ida-Euroopast lahus hoida. Kuulumine Põhjamaade hulka on ühtlasi kinnitanud Soome kuulumist läände, demokraatlike (ja kommunistliku bloki eksisteerides kapitalistlike) riikide perre.

Soome liitumine Põhjamaade blokiga ei olnud iseenesestmõistetav ega automaatne. Selle nimel tuli pingutada ja oskuslikult oma kitsas geopoliitilises mänguruumis laveerida – selle oskuse on soomlased peensusteni välja arendanud ja tuleb tunnistada, et see on neid hästi teeninud.

Pärast Teist maailmasõda kavandati Skandinaavia kaitsealliansi loomist, milles Soome ei oleks saanud osaleda Nõukogude Liidu vastuseisu ja viimasega 1948. aastal sõlmitud „sõpruse, koostöö ja vastastikuse abi“ lepingu tõttu. Tollal arutluse all olnud Euroopa julgeolekuarhitektuuri võimalike lahenduste hulka kuulus ka neutraalse Põhjala idee. Taani, Norra ja Island pidasid siiski vajalikuks USA toetust oma julgeolekule ja tegid valiku NATOga liitumise kasuks. Neutraalseks kuulutasid end vaid Rootsi ja Soome, kusjuures Nõukogude Liidu valmisolek Soome neutraalsust austada oli järgnevatel aastakümnetel pidevalt kahtluse all.

Tulenevalt ajaloolisest kogemusest on Soome tänaseni ehk kiivam kui teised Põhjala riigid tegema vahet Põhja- ja Baltimaade vahel.

Põhjamaade Nõukogu tegevus sai alguse 1953. aastal, kuid Soome liitus sellega alles kaks aastat hiljem, kui Stalini surm oli toonud kaasa leebema ajajärgu suhetes Nõukogude Liiduga. Geopoliitilisest kontekstist ja Põhjamaade erinevatest julgeolekupoliitilistest valikutest tulenevalt keskendus nõukogu pehmetele teemadele, peamiselt kodanike vaba liikumise ja heaoluühiskonna edendamisele. Kõva, sõjaline julgeolek jäeti rõhutatult kõrvale. Nõukogude Liit seadis piirid ka Soome majanduskoostööle läänega: Norra, Rootsi ja Taani liitusid 1959. aastal Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA), kus Soomest sai kõigest assotsieerunud liige kaks aastat hiljem.

Pideva Nõukogude Liidu surve all olevale Soomele oli võimalikult tihe koostöö Põhjala riikidega ülioluline side läänega. Põhjamaade positiivne kuvand nii läänes kui ka idas tugevnes aastakümnete jooksul. Kuulumine Põhjala rühma on Soomele tänaseni erilise tähtsusega. Näiteks on Soomes kohustuslik rootsi keele õpe kõigile kooliõpilastele. Selle ratsionaalsus tekitab aeg-ajalt ühiskonnas vaidlusi, sest enamik soomlastest rootsi keelt igapäevaelus ei kuule ega kasuta. Soomerootslaste osakaal on langenud viiele protsendile Soome elanikkonnast. Rootsi keele oskus on aga oluline side Skandinaaviaga, millest Soome soovib poliitilistel kaalutlustel kinni hoida.

Tulenevalt ajaloolisest kogemusest on Soome tänaseni ehk kiivam kui teised Põhjala riigid tegema vahet Põhja- ja Baltimaade vahel. Külma sõja lõpp võimaldas Balti riikide kaasamise Põhjamaade koostöösse ja nn NB8 formaatide tekke. Need ei ole aga asendanud Põhjamaade omavahelist koostööd, vaid on pigem jäänud teisejärgulisse staatusesse. Eesti püüdlusi end Põhjamaaks ümber brändida ei ole Põhjalas võetud kuigi tõsiselt.

NB6 tagasihoidlik koostöö ELis

Vaatamata erinevatele julgeolekupoliitilistele valikutele moodustab Põhjala-Balti rühm üsna samameelse koosluse erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Sealjuures on Balti riigid tänaseks tihedamalt lääne organisatsioonidega lõimunud kui Põhjamaad, kes 30 aastat tagasi asusid toetama baltlaste naasmist läände. Nii NATOsse kui ka ELi kuulub vaid kolm viiest Põhjamaast.

Eesti püüdlusi end Põhjamaaks ümber brändida ei ole Põhjalas võetud kuigi tõsiselt.

Rootsi ja Soome jätsid paarkümmend aastat tagasi kasutamata ajaloolise võimaluse Venemaaga suuremat tüli tekitamata NATOsse astuda. Soome aruteludes toodi toona üheks põhjuseks see, et ei soovitud end paigutada Ida-Euroopa viiterühma. Venemaa agressioon Ukraina vastu on aga pannud Rootsi ja Soome rohkem muretsema oma julgeoleku pärast ja liikuma NATO-le lähemale – nii lähedale kui vähegi võimalik liikmeks astumata. Üheks piduriks liitumisele on olnud see, et kardetakse Venemaa survet ja sabotaaži protsessi käigus, muu hulgas seoses rahvahääletuse korraldamisega, mis NATO liikmesuse küsimuses oleks poliitiliselt ilmselt vältimatu.

Soome peab eriti tähtsaks astuda NATO suunal ühte sammu Rootsiga. Soomlased ei ole unustanud, kuidas Rootsi avalikustas 1990. aasta oktoobris otsuse taotleda Rootsi vastuvõtmist ELi sellest eelnevalt Helsingit teavitamata. Soome diplomaatia suurkuju Max Jakobsoni sõnul mõjus see Soome poliitikutele nagu noahoop selga. Soome kõhkles veel mõnda aega, jälgides turbulentseid arenguid Venemaal, enne kui langetas oma otsuse 1992. aasta märtsis. Edasi kulges Rootsi, Soome ja Austria – ehk kolme külma sõja ajal neutraalsuspoliitikat järginud ja seetõttu Euroopa integratsioonist kõrvale jäänud riigi – tee ELi liikmeks juba ühist rada. Rootsi on hiljem kinnitanud, et nad NATO suunal soomlastele sarnaseid üllatusi ei tekita.

2004. aasta idalaienemise tagajärjel tekkis ELis NB6 nime all tuntud rühm. Kolm Balti riiki koos Rootsi, Soome ja Taaniga ei tegutse koalitsioonina ega soovi, et neid sellisena nähakse; ELis on tavaks otsida liitlasi kõigi liikmesriikide hulgast vastavalt sellele, kuidas parasjagu käsil oleval teemal seisukohad jagunevad. Liiatigi on NB6 rühm liiga väike, et ELis otsustavat mõju omada. Ilma mõne suure liikmesriigi toetuseta asjad naljalt paigast ei liigu. Siiski on Põhjala-Balti liikmesriikidel sarnaseid huve ja neil on tavaks seisukohti tihedalt koordineerida, mis aitab kaasa toetuse otsimisele ka väljaspool NB6 rühma.

Euroopa Välissuhete Nõukoja uuringud hindavad Eesti mõjukust ELis märksa paremaks kui Läti või Leedu oma; samas jääme maha Põhjala riikidest.

Rootsi, Soome ja Taani ELi poliitikate vahel on märgatavaid erinevusi, mis koostööd mõnevõrra kärbivad. Kogu NB6 rühmas on integratsiooni süvenemist kõige tugevamalt toetanud Soome, kes seadis juba liikmesuse algaastatel endale eesmärgiks kuuluda ELi tuumikusse. 1990ndatel, mil Nõukogude Liit enam ei takistanud täit lõimumist Euroopasse, sai EList tähtis raamistik nii Soome välispoliitikale, majanduse arengule kui ka rahvuslikule identiteedile. EList loodeti ka vahendit Venemaa arengu suunamiseks demokraatlikule ja rahumeelsele teele. Need lootused jooksid 2000ndatel vähehaaval liiva; samas jahtus soomlaste esialgne entusiasm aina süveneva integratsiooni suunas liikuda. Soome rõhutab aga jätkuvalt oma püüdlust olla ELis lahenduste pakkuja ja ühise huvi nimel tegutseva liikmesriigi rollis. Soome tähtsustab NB6 riikidest kõige enam ELi olulisust oma julgeolekule.

Balti riigid on sarnaselt Soomega üldiselt läinud kaasa ELis laialdast toetust kogunud arengutega ja vältinud asetumast konsensuse lõhkuja rolli. Eesti on kõige edukamalt võtnud õppust Soome teguviisist lüüa aktiivselt ja konstruktiivselt kaasa otsuste kujundamisel, kasutades sealjuures võimalusi oma seisukohti edendada. Leedu on paistnud kõige enam silma oma seisukohtade hääleka kaitsjana ka siis, kui need on läinud vastuollu enamuse arvamusega näiteks Venemaa-poliitika karmistamise, Valgevene opositsiooni toetamise või Ukrainale ELi liikmesuse lubamise küsimustes.

Skandinaavlased näevad ELis ohtu nii rahvuslikule suveräänsusele kui ka heaoluühiskonnale.

Kõvahäälne oma vaadete propageerimine ja lahkarvamuste väljendamine ei pruugi aga tuua soovitud mõju ELi otsustele. Euroopa Välissuhete Nõukoja uuringud hindavad Eesti mõjukust ELis märksa paremaks kui Läti või Leedu oma; samas jääme maha Põhjala riikidest.1 Riigi suurus ja rahakoti paksus mängivad oma rolli, kuigi ametlikult on kõik liikmesriigid võrdse staatusega. Väikeriikide mõju on ELis siiski tugevam ja paremini tagatud kui üheski teises rahvusvahelises moodustises.

Rootsi ja veel enam Taani (rääkimata Norrast ja Islandist, kes pole üldse liikmeks astunud) on säilitanud ELi suhtes skeptilise hoiaku. Kumbki ei ole liitunud euroalaga; lisaks ei osale Taani ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, teatud õigus- ja siseasjade poliitikates ega ELi kodakondsuses. Skandinaavlased näevad ELis ohtu nii rahvuslikule suveräänsusele kui ka heaoluühiskonnale. Samas on Põhjamaad sarnaselt Balti riikidega olnud laienemise ja idapartnerluse poliitika tugevad toetajad.

Euroopa strateegiline autonoomia

2017. aasta mais võitis Prantsusmaal presidendivalimised tugevalt Euroopa-meelne, noor ja dünaamiline kandidaat Emmanuel Macron. Brexit ja paljudes liikmesriikides kasvanud euroskeptiliste populistide populaarsus said vastukaaluks uue ELi toetava jõu. Macroni nägemus ELi edasisest arengust on aga tekitanud kahtlusi ja vastuseisu muuhulgas Põhjala ja Balti riikides. Ka Saksamaa on Prantsusmaa algatusi pidurdanud, tekitades Pariisis suurt frustratsiooni. Ometi on Macron pannud kogu ELi oma visioonide üle vaidlema ja mingil määral ka nende suunas liikuma.

Vaidluste keskmes on ELi strateegilise autonoomia ja Euroopa suveräänsuse mõisted. Värske Eesti ja Soome välispoliitika instituutide koostöös valminud poliitikapaber analüüsib NB6 riikide seisukohti ja ühishuve nendes küsimustes, kattes nii julgeoleku, välispoliitika, majanduse, tehnoloogia kui ka tervise küsimusi. Iseenesest on positiivne, et Euroopa strateegilist autonoomiat puudutavate arutelude kese on liikunud julgeoleku- ja kaitsevaldkonnast majanduse, kaubanduse, tehnoloogia ja rohepöörde teemadele, seega lähenedes ELi globaalsele mõjule laiapõhjalisemalt ja keskendudes küsimustele, milles ELil on tugevam pädevus ja paremad eeldused edu saavutada kui kaitsepoliitikas.

Globaalseid arenguid vaadates on Euroopale saatuslikult tähtis küsimus, kas EL suudab tugevdada oma välispoliitilist ühtsust ja võimet kaitsta Euroopa huve ja väärtusi.

NB6 riikidel on üldjoontes selged ühised huvid nii julgeoleku- kui ka majandusküsimustes: tagada ka edaspidi võimalikult tugev USA panus meie regiooni julgeolekusse ning võimalikult avatud, tugeval Euroopa ühisturul ja globaalsel vabakaubandusel põhinev majandus- ja kaubanduspoliitika. Need rõhuasetused erinevad mh Prantsusmaa omadest ja nende eest tuleb ELis seista.

Eriti Balti riigid ja Rootsi on suhtunud ELi strateegilise autonoomia mõistesse umbusklikult. Samas on globaalseid arenguid vaadates Euroopale saatuslikult tähtis küsimus, kas EL suudab tugevdada oma välispoliitilist ühtsust ja võimet kaitsta Euroopa huve ja väärtusi. Maailmas, kus ei ole oodata USA ja Hiina vaheliste pingete langust, samas kui viimase mõjukus ja agressiivsus kasvab, ning Venemaa tegutseb jõhkralt oma mõju säilitamise nimel, on Euroopal oht jääda kannataja ja kohaneja rolli.

ELi suutlikkus (või suutmatus) ise oma julgeoleku eest hoolitseda muutus kuumaks teemaks juba enne Macroni, 2016. aastal valminud ELi globaalstrateegiaga seotud aruteludes. Strateegia avalikustamine 2016. aasta juunis jäi suuresti samal ajal Ühendkuningriigis toimunud Brexiti-rahvahääletuse varju, mis andis ELi globaalsetele ambitsioonidele tugeva löögi.

Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel sama aasta novembris tekitas aga strateegilisele autonoomiale kui ELi eesmärgile üksjagu toetust juurde. Trumpi valitsemisaeg on nüüdseks möödas, kuid mulle tundub, et Balti riikides alahinnatakse või ei soovita endale tunnistada, kui sügava jälje on see jätnud eurooplaste hoiakutesse USA suhtes. President Joe Bideni aktiivne, positiivne hoiak Euroopa suunal on kergendustundega vastu võetud, kuid arusaam, et Euroopa peab olema valmis endaga iseseisvamalt hakkama saama, on endiselt tugev nii Berliinis, Roomas kui ka Madridis, rääkimata Pariisist.

Arusaam, et Euroopa peab olema valmis endaga iseseisvamalt hakkama saama, on endiselt tugev nii Berliinis, Roomas kui ka Madridis, rääkimata Pariisist.

President Macroni ambitsioonikatele kõnedele vaatamata on ELi kaitsekoostöö liikunud edasi teosammul. On selge, et ELi praktiline panus Põhjala-Balti regiooni kaitsesse on üsna marginaalse tähtsusega. Poliitiline tähtsus regiooni julgeolekule on raskemini hinnatav, kuid kaalukam – see selgitab Soome tugevat toetust ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika edendamisele, samas kui pole kahtlust, et Soome on valmis oma territooriumi vajadusel ise kaitsma ega jää lootma ELi abile.

Põhjala-Balti riikidele sobib hästi see, et EL panustab rohkem Euroopa kaitsevõimekuse ja -tööstuse arengusse, valeinfo tõrjumisse ning küber- ja energiajulgeolekusse. Kuid miski, mida EL ette võtab, ei tohi segada liitlassuhteid või partnerlust USAga. ELi kaitsekoostöö lemmikprojekt eriti Balti riikides on sõjalise mobiilsuse parandamine, mida tehakse koostöös NATOga ja millega äsja liitus ka USA. Uhke kõlaga ELi strateegiline autonoomia ei kata Euroopa territoriaalkaitset, mis on ja jääb NATO ülesandeks – kuid Euroopa aruteludes jääb see seik tihtipeale tagaplaanile ja häguseks.

ELi ühise välispoliitika tugevdamine ei edene sugugi hoogsamalt. Välispoliitika otsused eeldavad liikmesriikide üksmeelset heakskiitu. Euroopa Komisjon on pakkunud välja kvalifitseeritud häälteenamusel põhinevate otsuste lisamise teatud välispoliitika (eriti inimõiguste ja sanktsioonide) küsimustes, kuid ettepanek ei ole saanud laialdast toetust. Soome ja Rootsi suhtuvad sellesse positiivselt, kuid NB6 riikidel ühist seisukohta ei ole. Selge on see, et protseduurilised muudatused ei paranda oma olemuselt poliitilist probleemi, milleks on liikmesriikide huvide ja prioriteetide lahknevused.

Ka tehnoloogia vallas soovivad Põhjala-Balti riigid näha USAd kui partnerit, kellega meil on jagatud väärtused, kuigi privaatsuse ja turvalisuse küsimustes on USA ja Euroopa vahel lahkarvamusi.

EL on ajalooliselt olnud liberaalse majanduse ja vabakaubanduse tugev pooldaja, mis on vastanud hästi Põhjala-Balti riikide väikeste avatud majanduste huvidele. Viimastel aastatel on aga avatud, reeglitel põhinev globaalne kaubandus olnud tugeva surve all ning suurriikide vahelised geopoliitilised pinged avaldunud üha enam ka majanduse vallas. Eriti Hiina moonutab liberaalset mudelit, näiteks tekitades ebaausat konkurentsi riigiabiga oma ettevõtetele ning kasutades välisinvesteeringuid poliitilise survestamise vahendina.

ELis on Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel kogunud toetust protektsionistlikum lähenemine Euroopa majanduslikule suveräänsusele, mis väljendub näiteks soovis toetada nn Euroopa tšempioneid ehk suurettevõtteid eesmärgiga nende globaalset konkurentsivõimet parandada. NB6 rühm ja ka mitmed teised liikmesriigid, mh Hispaania, on suhtunud taolistesse ideedesse kriitiliselt, rõhutades, et ühisturu tugevdamine peab põhinema õiglasel konkurentsil.

USA president Joe Biden ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel aprilli lõpus aset leidnud ELi kliimatippkohtumisel. Põhjala-Balti riikidele on oluline, et miski, mida EL ette võtab, ei tohi segada liitlassuhteid või partnerlust USAga.
USA president Joe Biden ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel aprilli lõpus aset leidnud ELi kliimatippkohtumisel. Põhjala-Balti riikidele on oluline, et miski, mida EL ette võtab, ei tohi segada liitlassuhteid või partnerlust USAga. Foto:Euroopa Liit

NB6 riikidele on eriti tähtis siseturu tugevdamine digitaalvaldkonnas, kus liikmesriikide arengutaseme ja seadusandluse vahel on suured erinevused. Euroopa Komisjon räägib suurejooneliselt vajadusest minna kaasa järgmise tehnoloogilise innovatsiooni lainega, arendades tehisintellekti ja superarvuteid, kuid ELis on veel palju tegemata tööd igapäevaste digiteenuste ja -lahenduste arendamisel ja ühtlustamisel. Ka tehnoloogia vallas soovivad Põhjala-Balti riigid näha USAd kui partnerit, kellega meil on jagatud väärtused, kuigi privaatsuse ja turvalisuse küsimustes on USA ja Euroopa vahel lahkarvamusi. Tihe koostöö USAga on eelduseks nii Euroopa digitaalse suveräänsuse kui ka kaitsevõimekuse tugevdamisele.

Strateegiline pragmatism

Ühel Põhjala-Balti regiooni puudutava uuringuga seotud intervjuul esitas mu kolleeg Eesti diplomaadile küsimuse, miks Põhjala-Balti koostöö piirdub pragmaatiliste, pehmete teemadega ega tegele rohkem strateegiliste eesmärkidega. Saime vastuseks: aga mis siis pragmaatilisel koostööl viga on?

Miks Põhjala-Balti koostöö piirdub pragmaatiliste, pehmete teemadega ega tegele rohkem strateegiliste eesmärkidega. Saime vastuseks: aga mis siis pragmaatilisel koostööl viga on?

Tõepoolest, Põhjala-Balti koostöö tegeleb aktiivselt näiteks keskkonnakaitse, inimeste vaba liikumise ja digiteerimisega. Ent mida on NB8 valmis ühiselt tegema selleks, et tõrjuda Venemaalt lähtuvaid ohte, töötada USA jätkuva panustamise nimel regiooni julgeolekusse või hallata Hiina kasvava mõjukusega kaasnevaid riske? Või et kujundada ELi ja NATO tegevust nendes küsimustes? Kas regionaalne koostöö ei peaks tegelema rohkem ka sellega, et leida ühiseid vastuseid nendele küsimustele? Selles osas on Põhjala-Balti koostöös kindlasti arenguruumi.

Samas ei maksa alahinnata igapäevaste sidemete ja võrgustike punumise strateegilist mõõdet. Kuulumine Põhjala-Balti regiooni aitab Eestil olla mitte ebastabiilne Ida-Euroopa, vaid turvaline ja heal järjel Põhja-Euroopa, mis kuulub kindlalt läände.

NB6 ja ELi tulevik

Värske Eesti ja Soome välispoliitika instituutide koostöös valminud poliitikapaber analüüsib NB6 riikide seisukohti ja ühishuve ELi strateegilise autonoomia ja Euroopa suveräänsuse küsimustes.

Poliitikapaber puudutab julgeolekut, välispoliitikat, majandust, tehnoloogiat ja terviseala.

Euroopa strateegilist autonoomiat puudutavate arutelude kese on liikunud julgeoleku- ja kaitsevaldkonnast majanduse, kaubanduse, tehnoloogia ja rohepöörde teemadele, seega lähenedes ELi globaalsele mõjule laiapõhjalisemalt ja keskendudes küsimustele, milles ELil on tugevam pädevus ja paremad eeldused edu saavutada kui kaitsepoliitikas.

Põhjala-Balti riikidele sobib hästi see, et EL panustab rohkem Euroopa kaitsevõimekuse ja -tööstuse arengusse, valeinfo tõrjumisse ning küber- ja energiajulgeolekusse.

NB6 riikidele on eriti tähtis siseturu tugevdamine digitaalvaldkonnas, kus liikmesriikide arengutaseme ja seadusandluse vahel on suured erinevused.

Poliitikapaberi autorid: Niklas Helwig, Juha Jokela, Piret Kuusik, Kristi Raik

Viited
  1. Euroopa Välissuhete Nõukoda, „EU Coalition Explorer“, 8.07.2020, EU Coalition Explorer – European Council on Foreign Relations (ecfr.eu).

Seotud artiklid