Jäta menüü vahele
Nr 206 • August 2021

Kas Saksamaa uued juhid on valmis väljuma mugavustsoonist?

Maailm meie ümber muutub, aga Saksa välis- ja julgeolekupoliitika püüab vana rada edasi astuda – nii võib lühidalt kokku võtta Saksamaal 26. septembril toimuvate liiduvalimiste eeldatava mõju välispoliitikale.

Kristi Raik
Kristi Raik

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor

Rohelised on toonud Saksa välispoliitika aruteludesse värsket mõtlemist, leiab Kristi Raik. Samas pole selge, mida tähendab näiteks roheliste Venemaa-kriitika Saksa julgeolekupoliitikale. Foto: SIPA/Scanpix

Järjepidevust on oodata nii heas kui halvas. Milline tahes valitsusliit pärast valimisi tekib, saab see kindlasti olema tugevalt Euroopa Liitu, NATOt ja transatlantilisi suhteid väärtustav. Samas säilib Saksamaa ülim ettevaatlikkus sõjalise jõu kasutamise suhtes ning tugev rõhk majanduslikele huvidele, mis takistab autoritaarsete Venemaa ja Hiina mõju pärssimist.

Välispoliitika eksperdid nii Saksamaal kui mujal Läänes on aastaid kutsunud Berliini üles tugevdama julgeolekupoliitikat ja strateegilist mõtlemist. Angela Merkel on väljendanud küll veendumust, et Euroopa peaks enda eest rohkem vastutust võtma, kuid ei ole liidukantslerina selgelt öelnud, mida see tähendab eriti Saksamaa panusele.

Saksamaa huvid = Euroopa huvid

Strateegilise mõtlemise puudulikkust väljendab näiteks Berliini kangekaelne soov võtta Nord Stream 2 (NS2) gaasijuhet majandusliku projektina, eirates selle strateegilist tähtsust Venemaale ja negatiivset mõju Ida-Euroopa julgeolekule. USA loobus Joe Bideni juhtimisel gaasijuhtme takistamisest, leides, et heade suhete säilitamine Saksamaaga kaalub üles Ukraina julgeolekuhuvide kaitsmise. Venemaa väiksematele naabritele on USA ja Saksamaa NS2 kokkulepe karm näide sellest, kuidas suurriikide huvid võivad nendest üle sõita.

Euroopa ühtsuse rõhutamine ja ühiste lahenduste otsimine on Saksa välispoliitikas tugev mantra, kuid pole sugugi haruldane, et tegelik poliitika surub Euroopale peale Saksamaa huvid (olgugi ehk siiras usus, et see ongi kogu Euroopa huvides). Tugev mantra on ka dialoogi ja koostöö vajadus Venemaa ja Hiinaga, mis tekitab tõrkeid nii Euroopa kui ka transatlantilise ühtsuse leidmisel.

Järjepidevust esindavad eelkõige kaks ajaloolist suurparteid, kristlik-demokraatlik CDU ja sotsiaaldemokraatlik SPD, kelle toetus on langenud vastavalt alla 30 ja alla 20 protsendi. CDU juhtpositsioonile on muutunud tõsiseks väljakutseks jõudsalt populaarsust kasvatanud rohelised, kes üsna suure tõenäosusega kuuluvad järgmisesse valitsusliitu. Rohelised on toonud Saksa välispoliitika aruteludesse värsket mõtlemist.

Eelkõige iseloomustab rohelisi tugev väärtuspõhisus ja seeläbi Venemaa- ja Hiina-kriitilisus, mis on Eesti vaatest üldiselt tervitatav. Roheliste kantslerikandidaat Annalena Baerbock on selgelt öelnud, et NS2 tuleks peatada. Samuti soovib ta, et Saksamaa kritiseeriks tugevamalt Hiina inimõiguste olukorda, isegi kui sellel on negatiivne mõju majandushuvidele. Rohelised on võrreldes CDU ja SPDga teravamad ka Ungari ja Poola suhtes, nõudes ELi rahalise toetuse peatamist, juhul kui liikmesriigid ei järgi õigusriigi põhimõtteid. Demokraatia ja inimõiguste tähtsustamine välispoliitikas ühendab rohelisi USA praeguse administratsiooniga, kes rõhutab Lääne ühtsuse vajadust ühiste väärtuste kaitsel.

Samas pole selge, mida tähendab näiteks roheliste Venemaa-kriitika Saksa julgeolekupoliitikale – mil määral peaks Saksamaa tugevdama panust NATO sõjalisse heidutusse; kas enda ja liitlaste väärtusi ollakse valmis vajadusel kaitsma relvaga?

Roheliste kannapööre

Rohelised on sügavate patsifistlike juurtega erakond, mille suhtumine NATOsse on aastatega teinud läbi täieliku suunamuutuse. NATO-vastastest on saanud toetajad, kuid erakonnas tekitavad julgeolekuküsimused endiselt pingeid ja mõned roheliste seisukohad on NATO ja Euroopa julgeoleku vaatest vägagi problemaatilised. Näiteks on rohelised seadnud eesmärgiks liitumise ÜRO tuumarelvade keelustamise leppega ja Saksamaale paigutatud USA tuumarelvastuse väljaviimise. See ei sobi aga kuidagi kokku tuumaheidutuse olulise rolliga NATO kaitsestrateegias. Samas on tegu Saksa ühiskonnas väga populaarse seisukohaga, mis taas kord väljendab strateegilise mõtlemise puudulikkust.

Välispoliitika ei ole Saksa valimistel oluline teema, kuid valimiste mõju Saksa välispoliitika suunale on suure tähtsusega kogu Euroopa jaoks. Euroopa julgeoleku ja väärtuste kaitsmine nõuab üha suuremat panust ja raskemaid valikuid, milleks Saksa ühiskond praegu valmis ei ole. Liitlaste ootused Saksamaa uutele liidritele on kõrged.

Seotud artiklid