Artikli pealkiri on: Iisrael võitu otsimas

Lühidalt öeldes seisnes Iisraeli julgeolekustrateegia enne 7. oktoobrit ohjeldustegevuses, toonast terminit kasutades muruniitmises. Üksikuid sõjatandreid – Gaza, Läänekallas, põhjarinne ja Iraan – hoiti lahus. Sestsaadik on Iisrael hakanud oma vastaste suutlikkust kärpima kõigil rinnetel, et rünnakuid edaspidi ära hoida ning ohte eemale kohutada. Mis sai 7. oktoobril selgeks eelmise strateegia piirangute kohta?

Guy Hazoot: Üle 10 aasta piirdus Iisrael sellega, et hoidis tagasi leekide kaart, millega Iraan, kaheksajala pea, oli teda seitsmel rindel ümbritsenud. Iraan oli rühmitusi organiseerinud, kes Iisraeli mitmest suunast tungiksid: nimelt Galileasse, Golani kõrgendikule, Gaza ümbrisesse (the Gaza Envelope) ja isegi Iraagist läbi Jordani jõe oru. Iisraeli kestmine oli hädaohus.

7. oktoobriks olid Hamasil ja Hezbollah’l diviisisuurused, hea varustuse ja väljaõppega üksused juba viis aastat olemas olnud. Rünnakuga demonstreeriti rutiinselt tegevuselt võitlusele üleminekut vaid kuue tunniga. See oli casus belli. Säärastes tingimustes oleks vaja olnud ennetavat rünnakut. Et jätsime selle tegemata, tabaski meid katastroof.

7. oktoobri õppetund pole see, et me peaksime Lähis-Idas kõik ohud viivitamata likvideerima. See hukutaks Iisraeli enne, kui ohtudele jõuaks lõpu peale teha. Ent kui vaenlane hakkab Iisraeli riigikaitset tõsiselt ähvardama, on lugu teine. Suutlikkused, mida Hamas ja Hezbollah olid 10 aasta vältel Iraani kaitse all loonud, moodustasid ohu, mis oleks käsilevõtmist tahtnud.

Kirjeldan oma raamatus, kuidas enam kui kolmekümne aasta vältel Iisraeli kaitsevägi (IDF) lõhenes. Ühel pool seisis kõrgtehnoloogiline vägi – õhujõud, laevastik ja luurekorpus –, kus tahab teenida iga Iisraeli noor, kuna sellise teenistuse järel pääseb tehnoloogiafirmadesse tööle. Teisele poole jäi maavägi. Kui peaminister David Ben-Gurion IDF-i rajas, oli maavägi – jalavägi, pioneerid ja suurtükivägi – Iisraeli kindlustus- ja ellujäämispoliis. Algusaegadel olid nemad IDF-i eliit.

Viimase kümnendiga oli maaväes paraku tekkinud mahajäämus. Uue tegevuskontseptsiooni järgi oleksime vaenlase hävitanud täppislöökidega sihtmärkide pihta, mille luurekorpus on tuvastanud ning õhujõududele ja laevastikule edastanud. Seetõttu käis maaväe valmidus alla, üksustes võis täheldada vähest professionaalsust, kehva tegevuskultuuri ja nõrka distsipliini.

Kuidas on Iisraeli ühiskond nende kolme sõja-aastaga teisenenud?

Hazoot: Iisraeli ühiskond teisenes ka eelnenud sõdade järel. Yom Kippuri sõda (1973) nõudis tohutut lõivu: Iisraeli elanikkonnast, mis oli vaid 3 miljonit, hukkus üle 3000 inimese. Pärast sõda kirjutas Egiptus alla rahulepingule Iisraeliga, aga Süüria muutis oma sõjalist planeerimist ega pidanud enam üksusi formeerides silmas kallaletungi Iisraelile. Tänu sellele ei tundunud Iisraeli kestmajäämine enam vahetu murena.

Hukkunute tõttu ja tänu Egiptusega sõlmitud rahulepingule lubas Iisraeli ühiskond endale avanemist ja lääne liberaaldemokraatlike riikide jäljendamist. Enam ei tahtnud me tasuda Lähis-Idas ellujäämise hinda. Iisraeli ühiskond hakkas sõduri elu hindama kõrgemaks tsiviilisiku omast. Asi peaks olema vastupidi. Seepärast hoidus sõjaline ja poliitiline juhtkond maaväge kasutamast või avalikku sõjategevusse astumast, ehkki Iisraeli küladel tuli pidevalt raketituld taluda. Ohte, mida Hamas ja Hezbollah kujutasid, eelistati ohjeldada.

Sõja lõppedes tuleb Iisraeli ühiskonnal aru pidada, mis läks viltu ja mida muuta, et Lähis-Idas ellu jääksime.

See tõigi meid 7. oktoobrisse. Järsku tuli Iisraeli ühiskonnal tasuda lõivu, mida meilt eales polnud nõutud. Ainsa päevaga mõrvati üle 800 tsiviilisiku, rööviti 251 inimest ning hukkus üle 300 sõduri.

Sõja lõppedes tuleb Iisraeli ühiskonnal aru pidada, mis läks viltu ja mida muuta, et Lähis-Idas ellu jääksime. Peame oma eetost põhjalikult revideerima. Algust tehti sellega juba 7. oktoobril, ent ühiskond on endiselt traumeeritud.


Millal sõda läbi saab? Mida on selleks vaja saavutada?

Hazoot: Minu arvates saab vastuse anda alles pärast Iisraeli valimisi, kuna see sõltub valitsusest, mida seejärel moodustatakse. Pealegi pole olukord Gazas, Liibanonis ja Iraanis üksnes meie käes, vaid oma sõna on öelda Trumpi administratsioonil.

Kuidas praegune Iisraeli valitsus eksis sõjalisi eesmärke valides?

Nimrod Aloni: Sõja lõpetamine sõltub kokkuvõttes eesmärkidest. Kahjuks ei jätku poliitikutel julgust, et sõja eesmärke selle käigus muuta, kuna nad pelgavad nõrgana paista. Kui riigi huvid nõuavad eesmärkide vahetust, tuleb seda ometi teha.

Gazas oli eesmärk Hamas võimult eemaldada ja lammutada. Kui alternatiivse võimu asemeletoomiseks pole diplomaatilist rada, tähendab see plaani puudumist selle kohta, mis järgmisena tuleb. Iisraeli valitsus ei luba Gazat valitseda Palestiina omavalitsusel. IDF-i võimu lükkasid tagasi rahvusvaheline üldsus ja Iisrael ise. Kes siis sektorit valitsema asub?

Isegi, kui Iisrael tapab kõik Hamasi mässulised, astuvad uued asemele. Hamas on veel enam ühiskondlik liikumine kui sõjaline jõud. Ta on ühiskonnaga läbi põimunud ning perekondades, asumites, linnades ja külades levinud. Ta tärkab uuesti. Iisrael ei suuda lammutada Hamasi kui ühiskondlikku liikumist. Kui asemele ei tule kedagi, võtab Hamas võimu tagasi.

Kahjuks ei jätku poliitikutel julgust, et sõja eesmärke selle käigus muuta, kuna nad pelgavad nõrgana paista.

Nii peabki Iisrael eesmärki vahetama: selle asemel, et Gaza eest vastutus võtta, tuleb ära hoida, et Hamas saaks 7. oktoobrit korrata. Selles mõttes on eesmärk juba käes: oleme enamuse Hamasi sõjalisest suutlikkusest hävitanud ning piirikaitset nii taktikaliselt kui ka preventiivselt täiustanud. Võime jätkata Hamasiga võitlemist, et seda nõrgana hoida ja piirata selle suutlikkust kahju teha.

Sama käib Liibanoni kohta. Algne eesmärk kuni 2024. aasta maikuuni oli Hezbollah’d sõjast eemal hoida. Siis taotlesime tema relvade ja sõjalise infrastruktuuri hävitamist Lõuna-Liibanonis. Kui see eesmärk oli käeulatuses, läksime auahnemaks ja üritasime Hezbollah’d tervenisti lammutada.

See toob meid vana probleemi juurde tagasi. Kes lammutab Hezbollah’d? Kas Liibanoni armee? Nad ei võitleks oma kaasmaalaste vastu Iisraeli nimel. Võib-olla omaenda huvides, aga mitte Iisraeli eest. Isegi, kui nad oleks sellest huvitatud, pole Liibanoni armeel selleks jaksu. Hezbollah on ülearu tugev.

Ameeriklased, prantslased ja süürlased ei soovi Hezbollah’ga võidelda. Seda saab teha vaid Iisrael ning see nõuaks aastaid. Isegi, kui hakkama saaksime, oleks Liibanoni armee liiga nõrk, et territooriumi jõuga kontrollida, ning šiiitlik elanikkond tõuseks jälle üles.

Realistlike, kestvate eesmärkide defineerimine on strateegiline küsimus. Liibanonis oleme näiteks vallutanud Beauforti kindluse, aga millise strateegiline siht on sellega saavutatud? Keegi ei oska vastata.

Peaksime oma piire paremini kaitsma ja vaenlasi võimalikult nõrgana hoidma. See tähendab võitluse jätkamist, ent palju madalama intensiivsusega kui suurtes sõdades, mis kahjustavad majandust ja kurnavad reserve.

Miks Iisraeli valitsus ja relvajõud praegu nii ei tee?

Aloni: Nagu ütles Henry Kissinger, et Iisraelil pole välispoliitikat, vaid kõik on sisepoliitika. Tänapäeval on pikk vaade puudu. Poliitikud keskenduvad sõnavõttudele, mis oleksid nende poliitilisele baasile meele järele.

Iisraelis on moes enesekindlalt kõnelda otsustavast võidust. Netanyahu tarvitab ka väljendit „täielik võit”. Mida see küll tähendab? Keegi ei tea. Palestiinlased ei kao kusagile. Nad jäävad siia.

Otsustavast võidust on uhke kõnelda. Strateegia seisneb siiski manööverdamises, mitte selles, et käiakse ettemääratud rada mööda soovikohase tulemuseni. Vajame oskust oma kurssi vahetada.

Netanyahu tarvitab ka väljendit „täielik võit”. Mida see küll tähendab? Keegi ei tea.

Mis on suurim muutus, mille järgmine valitsus peaks Iisraeli julgeolekupoliitikasse tooma?

Hazoot: Suurim mure on Iraan. Operatsioonides „Rising Lion” ja „Epic Fury” saime operatsioonilisel ja taktikalisel tasemel hakkama. Strateegiliselt olid need operatsioonid nurjumised, kuna Iraani režiim jäi püsima. Kõiki rikastamisvõimsusi ei suudetud hävitada. Kõige tähtsam on, et Teheranile jäi 440 kilogrammi rikastatud uraani alles.

Iisraelile on see katastroofiline stsenaarium, sest me ei tea, mida Iraan järgmisena teeb. Peame ära hoidma, et Iraan võiks ühel hommikul teatada tuumarelva valmimisest.

Mida saab Iisrael Iraaniga ette võtta?

Hazoot: Iraani tuumaprogramm tähendab igale järgnevale Iisraeli valitsusele tõsist muret. Operatsioonis „Epic Fury” oli meie peamine viga Ameerika osalusega avanenud võimaluste ammendamata jätmine. Oleksime pidanud eriväelased ja pioneerid saatma rikastatud uraani asukohtadesse, maa-alustesse rajatistesse sisenema ning materjali Iisraeli tooma või selle Iraanis hävitama. Klammerdudes mõtte külge puhtast sõjast, ei tahtnud me paraku meeste kohalesaatmisega riskida.

Ma ei tea, kas seda saaks veel teha. Mul pole luureandmeid ning ma ei tea, mis praegu Iraanis toimub. Oletan, et iraanlased on tarvitusele võtnud abinõud, et Iisrael ei saaks seda proovida.

Mis on Iisraeli lahendus sõjale Gazas?

Hazoot: See on suur häda, et Gaza sektorit kontrollib endiselt Hamas. 7. oktoobri õuduste eest vastutav režiim ei tohi kesta. Liikumist ise ei saa me hävitada – nii nagu läänemaailm ei suutnud natside ideoloogiat hävitada. Teatud inimesed peavad Hitlerit endiselt geeniuseks ja „Mein Kampfi” õpetuseks, mis kuulub täitmisele. Ent režiimina, mis kontrollib sektorit Iisraeli lõunaosas, tuleb Hamas hävitada. Kui rahvusvaheline üldsus ei sunni neid relvadest loobuma, tuleb seda meil teha.

Aloni: Alates esimesest manöövripäevast, 29. oktoobrist 2023, olen veendunud, et ainus sõjaline ja strateegiline lahendus Gazale on täielik Iisraeli okupatsioon viimase jalatäieni. Alguses hoidsid meid tagasi pantvangid tunneleis, ent seda takistust enam pole. Täielikult Gazat okupeerinud pole Iisrael kahel põhjusel. Esiteks jätsime ajafaktori unarusse: ohtudega tegelemiseks on aega piiratult, kuni meie tegevus minetab rahvusvahelise legitiimsuse. Teiseks pole USA poliitiline surve lubanud peaminister Benyamin Netanyahul teha kõike, mida tahab.

Erinevalt Guyst ei arva ma, et ohud, mida Hamas, Hezbollah ja Iraan kujutavad, erinevad oma olemuse või taseme poolest. Kui Hezbollah oleks Iisraeli tunginud, oleksime tunnistajaks olnud samadele stseenidele, sest juutide ja Iisraeli vihkamine on moslemimaailmas sügavate juurtega.

Olen veendunud, et ainus sõjaline ja strateegiline lahendus Gazale on täielik Iisraeli okupatsioon.

Kogesime neid õudusi 1921. ja 1929. aastal [araablaste rahutused Mandaat-Palestiinas süveneva juudi sisserände tõttu – M.A]. Kogesime neid 1948. aasta sõja vältel. Need režiimid vihkavad Iisraeli kõigest hingest. Kas sääraste naabritega saab koos elada? Tegime otsuse siin elada. Otsustasime kodumaale naasta. Olen veendunud, et järgmised tuhat aastat on meil samad naabrid. Pärast ühe probleemi lahendamist kerkib niikuinii esile järgmine.

Arvan, et peaksime Gaza sektorit valitsema. Liibanoni valitsemise asemel peaksime oma põhjapiiri märksa paremini valvama. Väljaspool julgeolekutsooni jätkab Hezbollah eksistentsi. Ta on endiselt raevukas vaenlane, kes tahab Iisraeli tungida ja seda hävitada, meie naisi vägistada ja meie lapsi põlema panna. Peame võitlust jätkama, et Hezbollah’d heidutada ning maailmale teada anda, et me ei kannata vaenlasi, kes meid ähvardavad.

Me ei anna lööke Egiptuse pihta ega kavatsegi seda. Egiptus on deklareerinud ja tõendanud, et ta aktsepteerib Iisraeli. See ei tähenda, et Egiptuse elanikud meid armastavad. Naabritega, kellele me ei meeldi, saab koos elada. Hamasiga saab samuti koos elada, kuni me jätkame sellele löökide jagamist ega lase end lepitada ohjeldusperioodidega lootuses, et need toovad rahu. Siiski olen arvamusel, et ainus lahendus Gazale on täielik okupatsioon Iisraeli poolt.

Mainisite, et Iisrael tahtis rohkem teha, ent Ameerika surve ei lasknud. Kas Iisrael sõltub USA-st liiga palju?

Aloni: Ma ei peaks seda sõltuvust liiga suureks. Üks Ben-Gurioni doktriini alustaladest oli toetus suurriigilt. Praegu pole teist suurriiki, keda usaldada. Hiina ei tule kõne alla ei moraali ega ühiste väärtuste puudumise tõttu.

Diplomaatia, majanduse ja sõjatehnika poolest peame ise hakkama saama. Ameeriklastel on õigus oma huvidest lähtudes meile midagi dikteerida. Kas see piirab meie tegevusvabadust? Jah. Aga see ei tohiks olla üllatus.

Netanyahu suhtest Trumpiga ja Iisraeli tegevusest on kaks lahknevat arusaama. Üks on, et Iisrael taotleb Gazas ja Liibanonis taktikalisi võite Iisraeli ja USA suhete kahjustamise hinnaga. Lähiaastail jõuab Ameerika poliitikasse uus põlvkond, kes on tugevasti Iisraeli vastu meelestatud. Teine arusaam on, et Iisrael on juba parteideülese toetuse minetanud, nii et Netanyahul on jäänud kaks aastat, et teha võimalikult palju tegusid, mida oleks väga raske ümber pöörata. Mida te arvate?

Hazoot: Tulevik ei paista tõepoolest soodsana. USA avalik arvamus on muutumises eriti uue põlvkonna – mitte ainult demokraatide, vaid ka vabariiklaste – hulgas. Peame Ameerika avalikkusele ja kummalegi parteile paremini selgitama, kuidas Iisrael on Ameerikale Lähis-Idas kasulik.

Asi pole vaid selles, et oleme Lähis-Idas ainus demokraatlik riik, vaid meil on suutlikkusi, mida USA oma tohutu eelarvega ei saa samamoodi arendada. Oleme hakkaja rahvas (a start-up nation), meie saame neid suutlikkusi arendada ja lahingutandril evitada. F-35 on Ameerika platvorm, aga ükski Ameerika lendur ei saa F-35-ga lennata täpselt nii, nagu Iisraeli lendur.

Muidugi saab lävimine USA-ga olema varasemast pingutavam, aga ma ei arva, et meie ainulaadne suhe Ameerikaga oleks otsakorral.

Peame Ameerika avalikkusele ja kummalegi parteile paremini selgitama, kuidas Iisrael on Ameerikale Lähis-Idas kasulik.

Aloni: Olen Guyga nõus. Iisraeli suurim eelis ja panus USA heaks on viimaste aastatega selgemaks saanud: ta on demonstreerinud uut sõjapidamisviisi, mis on Washingtonile vägagi meelt mööda. Ei Trump ega demokraadid taha, et USA oleks maailmapolitseinik ega peaks iga sõda ise.

See on ilmne avaliku toetuse puudumisest USA tegevusele Hormuzis isegi Ameerika parempoolsete hulgas. Hoolimata majandusraskustest ja kütusepuudusest, mida tingivad häired Hormuzi väinas, ning sellest, et võrdluses Iraagi või Afganistaniga on Iraani-vastases tegevuses ameeriklasi hukkunud suhteliselt vähe, ei taha avalikkus endiselt sõda.

Sarnaselt Ukrainaga pakub Iisrael alternatiivi: nemad on USA partnerid, kes võitlevad ja kellele Ameerika osutab toetust. Kui Ukraina kõrvale jätta, siis Euroopa armeed on kas liiga väiksed või pole need riigid nõus võitlema. Mõni neist saatis Afganistani vägesid, ent Iisrael ja Ukraina esindavad teistsugust mudelit: toetage meid, kui me võitleme.

Sedasama püüabki USA teha Saudi Araabia, Emiraatide ja muude laheriikidega ning võib-olla ka Euroopas. Iisrael on seda mudelit ülihästi esindanud. Meie luurevõime ja Iraani ühiskonda imbumine on palju suurem kui USA-l, ehkki tema luureorganisatsioonid on oluliselt suuremad. See on eelis, mida Washington ei tohi eirata.

USA ressursid on piiratud ka seepärast, et eriti Hiina ja Taiwani küsimuses on vajalik globaalne tegevus. Iisrael teeb, mida suudab Iraanis, Iraagis ja mujal avaramas Lähis-Idas, võideldes suuresti lääne eest. See on meie tugev pluss.

Iisrael on demonstreerinud uut sõjapidamisviisi, mis on Washingtonile vägagi meelt mööda.

Ma ei näe ühtegi poliitilist alternatiivi. Kui Trump on võimul, peaks Iisrael jätkama oma püüdeid Lähis-Ida endale soodsaks vormida, pidades silmas, et ükski asjakorraldus ei kesta igavesti.

Vaatame Gazat. Kui Iisrael seda ei kontrolli, siis ei luba me sinna raha saata ega seda üles ehitada, kuna muidu saaks Hamas oma võimsust taastada. Kui Iisrael valitseb Gazat nii, nagu Läänekallast, võime ülesehitustöödeks lääne finantse ja abi tarvitada. Kui oleme olukorra stabiliseerinud, võime täita neid Demokraatliku Partei äärmusvasakpoolsete nõudmisi, mis puutuvad Gaza rehabiliteerimisse ja ülesehitamisse.

Aga kõigepealt tuleb Iisraelil parteideülene toetus tagasi saada. Varem oli Iisrael võimeline kummagi partei soove rahuldama, ükskõik kes oli võimul. See teema pole minu vastutada, aga tekkinud on mulje, et Iisrael kipub seda mõtteviisi unustama. Seda ei saa me endale lubada: USA-so n tähtsamaid parteid vaid kaks, erinevalt Iisraelist, kus valimistel võistleb 40 erakonda. USA-s me ei saa ühte parteisse jahedalt suhtuda ega eirata seda, mida tal on öelda.

Mida oleks teistel armeedel Iisraeli kolmeaastasest sõjakogemusest õppida?

Hazoot:  Kõigepealt: kui tahate rahu, peate valmistuma sõjaks.

Järgmisena tuleb nullmultiplikaatori paradoks, nagu mulle meeldib öelda: kui mõnd numbrit nulliga korrutada, on tulemus ikka null. Iga tehniline jõumultiplikaator on kasutu, kui strateegilised eeldused on ekslikud.

Sõja olemus pole piibliajast saati muutunud, küll aga on tehnoloogia tekitanud sõjalistest operatsioonidest uusi arusaamu. Esimeses maailmasõjas kutsusid suurtükivägi ja kuulipildujad esile staatilise kaevikusõja. Teises maailmasõjas tegid tankid ja lennukid sakslastele võimalikuks välksõja. Võitlusi Yom Kippuri sõjas määrasid tankitõrjeraketid ja õhutõrjesüsteemid. Nüüd on meil droonid.

Meil oli võimalik teiste kogemustest õppida. Kui Hamas pidas 7. oktoobril Toyota pikapite ja mootorrattastega abil välksõda, kasutas ta ISIS-e taktikat Siinai poolsaarel. Nägime, kuidas 2010. aastail olid kulgenud konfliktid Iraagis ja Süürias ning mida Ukrainas oli droonide abil korda saadetud.

Me ei viitsinud õppust võtta. Hooletuse eest võeti meilt tohutut lõivu.

Iga tehniline jõumultiplikaator on kasutu, kui strateegilised eeldused on ekslikud.

Aloni: Ükski sõjavägi ei saa vaenlaselt täiesti riisuda võimet end üllatada. Selle asemel tuleb jõudu koguda, et esimesele löögile vastu panna. See nõuab õiget mentaliteeti. Rahuajal eelistatakse armees edutada meeldivaid komandöre, kellega koostöö laabub, mitte põikpäid, kes autoriteetides kahtlevad. Ent sageli taipavad just nemad, kui olud on muutunud ja tegutseda tuleb teisiti.

Võisime seda ise kogeda. 7. oktoobril saatis meie staabiülem käsuahelaid mööda halbu juhiseid, kuna juhtkonnal puudus olukorrast selge arusaam. Põikpäised isikud oleksid neis käskudes kahelnud ja need kõrvale heitnud. Ent kui sääraseid inimesi mitte edutada, ei jõuagi nad mõjukatele kohtadele.

Teiseks: kuidas üllatuseks füüsiliselt valmistuda? 7. oktoobril olid meie jõud Hamasi omadest märksa suuremad. Ent IDF ei suutnud kuus tundi vägesid siirda sinna, kus neid vaja läks. Meie juhtimissüsteem oli halvatud taktikalisest tasemest kuni strateegiliseni. Üksused ei teadnud isegi, kuhu minna.

Kell 8 hommikul ootas tuhatkond sõdurit politseijaoskonna ümber Sderotis, kus mässulised hoidsid pantvange, ehkki lähikonna kibutsites jätkus tapmine keskpäevani. IDF arvas, et sõdurid vajasid väljastamiseks kogu varustust ja tanke. Oleksime pidanud küladesse saatma hoopis väikseid rühmi püsside ja kerge varustusega. Üllatus on paratamatu, ent me peame reageerima otsekohe selle asemel, et 36–72 tunni vältel end valmis seada.

Kuidas Iisrael 7. oktoobri fiaskost toibus?

Hazoot: 7. oktoober oli halvim läbikukkumine, mida IDF-il tuli kunagi kannatada, ent me suutsime taastuda. Kahe nädalaga jõudis IDF madalast valmisolekust manööverdamiseni ühes suurimatest kindluslinnadest, mida on kunagi rajatud nii maa peale kui ka maa alla.

Kui on üks asi, mida sõjaväed kogu maailmas peaksid meilt õppima, siis nurjumistega toimetulekut. Sõdureid ja ülemaid tuleb harjutustel sundida läbi kukkuma; muidu nad ei õpigi, kuidas reageerida, kui midagi läheb valesti.

7. oktoobril olime kella 9 hommikul Gaza ümbrise kaotanud. Piirkond oli Hamasi kontrolli all: nii põhimaanteed, ristmikud, Iisraeli asulad, kibutsid ja moshav’id [üksiktaludest koosnevad põllumajandusühistud – tlk], piir kui ka sõjaväebaasid.

Säärase stsenaariumi korral oleksid paljud sõjaväed tõenäoliselt tagasi tõmbunud, ellujäänud tsiviilisikud ja sõjaväelased evakueerinud, uue kaitsejoone rajanud, reservid mobiliseerinud ja ettevalmistustele 12 nädalat kulutanud, enne kui oleksid kadunud territooriumi püüdnud tagasi võtta. Tegime kõike ühe päevaga. Kuidas? Sest see on meie DNA-s.

Kui on üks asi, mida sõjaväed kogu maailmas peaksid meilt õppima, siis nurjumistega toimetulekut.

Aloni: Pean ütlema, et ma pole Guy’ga üldse nõus. Kujutlegem, et USA, Saksamaa või Eesti kodanikke oleks kohelnud sama julmalt kui sel päeval iisraellasi. Seda tegi vaid mõni tuhat mässulist, mitte miljonist mehest koosnev armee. Minu arvates oleks need riigid, nagu paljud teisedki, asunud otsekohe peatama kohutavaid rünnakuid oma tsiviilisikutele.

7. oktoobril ei läinud me territooriumi vallutama, korraldades massirünnakuid pataljonide, brigaadide ja diviisidega. Ei. Läksime jalaväelaste, laskuritena võitlema kõikjale, kus kuulsime hüüdeid või appikarjeid. Ruttasime küladesse ja asundustesse oma inimesi päästma. Vaenlane kas põgenes või sai surma.

Iisraellastele meeldib end pidada ainulaadseks, teistest rahvustest erinevaks. Guy kõneleb, et ühtehoidmine ja perekondlikkus on Iisraeli juutidel DNA-s. Vihkame ja armastame üksteist ühekorraga – lisaksin, et agressiivselt. Loodetavasti suhtuvad eestlased ja sakslased oma kaaskodanikesse samamoodi, peavad neidki teatud mõttes perekonnaliikmeiks.

Mõtlen brittidele, kes Teises maailmasõjas rahvusena ühte hoidsid. Kui nad tänapäeval sarnasesse olukorda satuksid, siis minu meelest hoiaksid nad taas ühte. Nad ei tõmbuks Londonist välja ega laseks vaenlasel pealinna hõivata.

Tähtsaim õppetund on see, et me pole ainulaadsed ning meil on teisteltki õppida.

Hazoot: Mina ei esitanud seda argumenti. Briti armee kindralstaabi ülem tunnistas kindral Herzi Halevile, et kui vaenlane võtaks mõne piiriala üle, rajaks Briti armee uue kaitsejoone, mobiliseeriks oma jõud ning võib-olla tuleks kaotatud ala tagasi võtma alles nädala pärast.

Aloni: Tegelikkus on minu arvates palju lihtsam. IDF polnud valmis pealetungile minema ning peaminister tahtis seda lausa edasi lükata. Ent Iisrael oli 7. oktoobril tundnud alandust. Asi polnud vaid kohutavates piltides või üllatuselemendis, vaid ka Gaza diviisi ja kogu IDF-i juhtimisstruktuuri varingus. Valitsusasutused olid jõuetud. Kodu kaotanud inimestele pidid appi tulema vabatahtlikud kodanikuühiskonnast. Avalikkuse surve pärast veresauna oli tohutu. Ükski demokraatlik valitsus maailmas poleks seda eiranud.

Tähtsaim õppetund on see, et me pole ainulaadsed ning meil on teisteltki õppida.

Hazoot: Tähtsaim õppetund on ettevalmistuste olulisus, kuna varem või hiljem te kukute läbi. Kui te pole nurjumiste patoloogiaks valmis, siis annate otsekohe alla, kui teid lahinguväljal ebaõnn tabab. Isegi siis, kui ma olen oma arvamuses teiste rahvaste kohta eksinud, pole see tähtis. Tähtis on see, kuidas pärast lahinguväljal nurjumist hakkama saada, kuidas riigina reageerida ja kuidas toibuda.