Kas Venemaa jätab tuumasignaliseerimises liiga palju juhuse hoolde?

Sõja kestes näib see hirm olevat kahanenud. Hoolimata Venemaa korduvatest hoiatustest on lääneriigid sõjalist toetust Ukrainale järk-järgult suurendanud. Meetmeist, mida kunagi peeti eskalatsiooniks, on kujunenud rutiin. Kas Venemaa tuumaähvardused on täiesti kaalu minetanud? Mida võib Venemaa viimase nelja aasta signaalimängust tuletada tema praeguste tuumakalkulatsioonide kohta?

Riigid ei rahuldu ebamäärasusele reageerimisega, vaid lülitavad selle oma teenistusse.

Tuumašantaaži põhiloogika pole uus. Tuntud on Thomas Schellingi nending, et tuumaähvardusi võetakse tõsiselt siis, kui liidrid „jätavad midagi juhuse hooleks” – s.o. loovad riski, et sündmused väljuvad kontrolli alt. Ähvardused, millel tagatud vastulöögivõime tõttu poleks kaalu, omandavad niiviisi ikkagi usutavust. Kontrollimatut eskalatsioonivõimalust luues püüavad riigid ära kasutada oma vastaste hirme ja riskitalumatust, et deeskalatsioon oleks nende teha. Schellingist lähtuvas teoreetilises kirjanduses jäetakse juhus tihti unarusse, nagu see ei käiks poliitilise kontrolli alla, vaid tuleneks õnnetustest, vääritimõistmistest või organisatsioonide nõrkustest. Selles vaates tärkavad eskalatsiooniriskid liidrite kavatsustest sõltumata, mitte nende tõttu.

Uurimisprojektis, mille kallal töötan, tõlgendan asju teisiti. Riigid ei rahuldu ebamäärasusele reageerimisega, vaid lülitavad selle oma teenistusse. Uurin, kuidas kaksipidi mõistetavate tuumaähvardustega – sõnumitega, mis on ähmased, ebajärjekindlad, mittesiduvad või sisemiselt vasturääkivad – survet avaldatakse, ning püüan tuvastada konkreetseid mehhanisme, millega riigid kahetimõistetavust tekitavad või suurendavad. Sellega, kui midagi jäetakse juhuse hooleks, ei taheta tuumarelvade kasutust tõenäolisena näidata, vaid teha selle välistamist võimatuks. Venemaa käitumine 2022. aasta veebruarist alates illustreerib seda strateegiat ilmekalt.

Ambivalentsuse praktika: Venemaa signaliseerimine sõja alguses

Üks varasemaid signaale tuli 27. veebruaril 2022. aastal, kui Vladimir Putin kehtestas Venemaa tuumajõududele erilise teenistusrežiimi. Teadaanne äratas tähelepanu, ent selle sisu oli ähmane. See ei vastanud Venemaa ametlikule tuumadoktriinile ega sellele, mis oli riigi tuumastrateegiast teada. Siit ei selgunud, mis praktikas muutus. See polnud otsene ähvardus. Ühtegi punast joont ei kehtestatud. Ambivalentsuse tõttu oligi signaal tulemusrikas: tajutav eskalatsioonirisk tõusis, aga Vene valitsus ei sidunud end ühegi konkreetse teguviisiga juhuks, kui lääneriigid teda kuulda ei võta.

Seda mustrit on konflikti vältel korratud. Vene ametiisikud on detailidesse laskumata vihjanud katastroofilistele stsenaariumitele – hoiatanud „tagajärgede eest, mida te pole eales oma ajaloos kohanud” – ilma päästikut või läve määratlemata. Säärane keelepruuk laseb igal publikul märguandest omal moel aru saada. Kodupublik saab siit lugeda tugevuse ja otsustusvõime kinnitust. Lääneriikide üldsusele, kes pole tuttav luureorganite aruannetega Venemaa tuumavalmiduse tegelikest muutustest, võib see näida tõsise hoiatusena tuumaeskalatsiooni eest. Poliitikud ja tippametnikud, kes puutuvad kokku mitmesuguste tõlgenduste ja kodumaise survega, kipuvad olema üleliia ettevaatlikud.

Venemaa ei piirdu signaliseerimisel sõnadega. Füüsiliste tegudega on alla kriipsutatud, et eskalatsiooniriskid ei pruugi täielikult kontrollitavad olla. Vene lennukid on NATO jõudude läheduses korduvalt teostanud ebaturvalisi püüde- ja madallende. Sõjaliste operatsioonidega tuumarajatiste ümbruses – enim tähelepanu on pälvinud vihased võitlused Zaporižžja tuumaenergiajaama ümber – on tuumahirmu esile manatud, et teataks peljata mõnd juhuslikku katastroofi. Need teod ei kujuta endast otsest tuumaähvardust, vaid suurendavad tajutavat tõenäosust, et sündmusi ei suudeta enam talitseda.

Ohud riigi enda eksistentsile

Ametlikult piirab Vene doktriin tuumarelvade kasutust olukordadega, kus riik viibib eksistentsiaalses ohus. Praktikas on seda läve mitme avaldusega ähmastatud või venitatud. Eksistentsiaalset ohtu defineeritakse harva, säilitades võimalust, et selleks kvalifitseerub rohkesti arenguid alates lüüasaamisest lahingutandril kuni lääneriikide suurema osaluseni sõjas.

Vene strateegia ja tuumadoktriini tõlgitsemist segab selle riigi julgeolekukäsitluse tugev sümboolne ja ideoloogiline laad. Venemaal on relvajõud, õigeusu kirik ja riik tihedasti põimunud; see vahekord ulatub üha enam ka tuumavaldkonda. Et Vene tuumaarsenali ümber luuakse üha eredamaid religioosseid narratiive, loob muljet tsivilisatsioonide heitlusest eksistentsiõiguse nimel. Sõjaväeüksustesse määratakse vaimulikke ja neid demonstreeritakse mandritevahelisi ballistilisi rakette õnnistamas; teoloogid iseloomustavad tuumarelvi õigeusu ja riigi kestmajäämise ülima tagatisena. Sääraste ilukõnedega luuakse juhtkonnale mainet, et ta on valmis äärmuslikke riske võtma, olles käitumiselt niisiis ettearvamatu.

Kodupublikule sihitud avaldusi võidakse välismaal tõlgendada strateegiliste signaalidena isegi siis, kui need polnud nii kavatsetud.

Oluline on see, et paljud signaalid pole suunatud eeskätt välisriikide valitsustele, vaid nende valijaskonnale. Venemaa tuumaretoorika on – vähemasti esialgu – üksikute lääneriikide sisemises arutelus kaasa kõlanud. Euroopa Liidus ja NATO-s takistas konsultatsioonidele kuluv aeg otsusteni jõudmist, kuna erineva ohupildi ja riskitaluvusega liitlasriikidel oli sobilikus vastuses raske kokku leppida. Sõja alguspäevil määras president Joe Biden USA poliitika keskse eesmärgina Kolmanda maailmasõja ärahoidmise, tunnistades oma teadlikkust eskalatsiooniriskist. Üheskoos nähtub neist reaktsioonidest, et esialgse pealetungi raugemise järel aitas tuumasignaliseerimine Venemaal ühte eesmärki saavutada: lääneriikide sõjaline sekkumine hoiti ära, nii et konflikt piirdus vaid Ukraina territooriumiga.

Tuumaähvardused on mõeldud ka Venemaa enda elanikkonnale. Vene tuumaarsenal on üks kõige vaieldamatumaid kinnitusi, et ta on jätkuvalt suurriik. Ähvardustega neid relvi tarvitada on võimalik rahvuslikku identiteeti tugevdada, sõjategevust legitimeerida ja jõudu näidata. Kahesuunalise signaliseerimisega suurendatakse ähmasust veelgi. Kodupublikule sihitud avaldusi võidakse välismaal tõlgendada strateegiliste signaalidena isegi siis, kui need polnud nii kavatsetud. Välispublikul pole kerge eristada sisemiseks kaasamiseks määratud signaale neist, millega taotletakse heidutust, kärpides nende väljavaateid adekvaatselt reageerida eskalatoorsena paistvatele sammudele.

Tehisliku ebamäärasuse piirid

2022. aastal tingis lääneriikide mure eskalatsiooni pärast nende märkimisväärset vaoshoitust. Ettevaatlikkus kahanes 2024. aastaks. Lääneriigid kiitsid heaks järjest keerukamate relvasüsteemide tarneid ning lõdvendasid piiranguid nende kasutusele. Ukraina löögid sihtmärkidele Krimmi poolsaarel ja isegi Venemaa Föderatsioonis ei põhjustanud reageeringuid, millele Kremli sõnavõtud olid vihjanud.

See nihe väljendab õppetulemusi. Juhul, kui ähvardusi korraldatakse, aga täide ei viida, korrigeerivad vastased oma arusaama teineteise kavatsustest ja lävedest. Signaalid, millega varem edastati kontrollimatu eskalatsiooni riski, hakkavad paistma läbimõeldud sunnina. Kui retoorika ja käitumise lahknevus tuleb nähtavale, ei pea ähvarduste vastuvõtjad enam nii tõenäoliseks väljavaadet, et eskalatsioon muutub ohjeldamatuks.

Ambivalentsusega liialdada on ohtlik.

Ambivalentsus on paratamatult habras: see rajaneb vastaste oskamatusel eristada sihilikku strateegiat ja tõelist riski. Kui erinevus saab korduva vastastoime, vaatluste ja luuretegevuse läbi selgemaks, siis ambivalentsuse tulemuslikkus kahaneb. Ambivalentsusega liialdada on ohtlik. Kui keegi tahab paista ettearvamatu või ebaratsionaalsena, annab tema käitumine vastupidise tulemuse, kui seda hakatakse mõistma mitte spontaanse, vaid manipulatiivsena. Tuntud näide on hullumeelse strateegia, mida Richard Nixon harrastas Vietnami sõjas. Nixon üritas Põhja-Vietnami veenda selles, et suudab arulagedalt tegutseda. Kuna ta hoopis võimendas muljet, et püüab riske hallata, siis oma vastaste sihikindlust ta pigem tugevdas kui nõrgestas.

Järeldusi Vene tuumasignaalide lugemisest

Vene tuumasignaalide veenvus tulenes esiotsa mitte nende otsekohesusest, vaid ambivalentsusest – võimalusest, et eskalatsioon libiseb tahte piiridest väljapoole. Paraku kulub ambivalentsus selle kasutamisel. Kui vastased õpivad, vaatlevad teineteise käitumist ja katsetavad piire, minetavad ähmased ähvardused oma kaalu. Venemaa juhtumist ilmneb, et tuumarelvaga ähvardamine, mida iseloomustab ambivalentsus, võib lühikest aega olla tulemusrikas, ent kriisi venides on selle väärtust raske säilitada.

Sõja jooksul kaotasid Venemaa ähvardused kordamisel värskust ja emotsionaalset jõudu ning käitumismustrid muutusid ettearvatavaks. NATO liikmesriikide valitsused harjusid Venemaa eskalatsioonilävesid sarnasemalt hindama, nii et kaitsealliansis jäi lahkhelisid vähemaks. Kuna lääneriikide kodanikkond sai tuumaretoorikaga tuttavaks, läks endise psühholoogilise efekti saavutamiseks vaja järjest drastilisemaid signaale. Tähele tuleb panna, et Venemaa on hoidunud konkreetsematest eskalatoorsetest meetmetest – näiteks pole ta tuumajõudude paiknemist märgatavalt muutnud –, millega ebakindlust oleks tagasi toodud.

Kui vastased õpivad, vaatlevad teineteise käitumist ja katsetavad piire, minetavad ähmased ähvardused oma kaalu.

See ei tähenda, et Venemaast enam tuumariski ei lähtuks. Tõsiseltvõetavuse kadu võib kaasa tuua hoopis uusi ohte, kuna vastased julgevad piire rohkem järele katsuda. Kõlama jääb tõdemus, et tuumaähvarduste kaalukus sõltub mitte üksnes võimetest, vaid ka ebakindluse kaalutletud haldamisest.

Heidutusteoreetikud, sõjalised strateegid, poliitikud ja tippametnikud saavad siit mõndagi õppida. Kui tuumariigid eelistavad selgusele ambivalentsust, ei tähenda kriisihaldus niivõrd sihilike ähvarduste heidutamist, vaid „enesekontrolli osalise kaotuse“ etendamist. See nõuab tähelepanu mitte üksnes võimetele, hoiakumuutustele ja punastele joontele, vaid sellelegi, kuidas riski edastatakse ning kuidas mitmesugused publikud seda tajuvad ja tõlgendavad. Ajajärgul, mil relvastuskontrolli režiimid on lõdvemad ning isekeskis rivaalitsevad suurriigid hoolivad reeglitest üha vähem, on eskalatsiooni haldamiseks hädavajalik taibata, kuidas riigid ebamäärasust konstrueerivad ja ammendavad.