Artikli pealkiri on: Reformida, et alal hoida: Soome ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kord

Soome integreerumine liberaalse korra institutsioonilisse ülesehitusse on kestnud aastakümneid, kulmineerudes NATO liikmeks astumisega 2023. aastal. On üsna irooniline, et korra proovilepanek väljastpoolt – Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse – ajendas Soomet varasemast veel tugevamini klammerduma status quo külge, mis nüüd seestpoolt laguneb. Kuna USA on liitunud revisionistlike suurjõudude ridadega selle enda loodud korra vastu, on traditsiooniliselt liberaalset süsteemi toetanud „globaalse lääne“ sees tekkinud lõhe.

Seega seisab Helsingi, nagu teisedki strateegiliselt ohustatud USA liitlased, dilemma ees: kuidas suhelda osalisega, kes on ühtaegu ajal nii asendamatu liitlane kui ka korra lagunemist juhtiv jõud. Kas liitlased peaksid tegutsema ettevaatlikult – jäädes kindlaks väljakujunenud tegutsemisviisidele, kaitsmaks otseseid julgeolekuhuve, ja hoidudes USA revisionismi kritiseerimast –, isegi kui just see ohustatud kord tagab reeglid ja etteaimatavuse, millest sõltub nende heaolu? Või peaksid nad vastu seisma ja end kaitsma, riskides eemale tõugata just seda eestseisjat, kellest nende julgeolek endistviisi sõltub?

On üsna irooniline, et korra proovilepanek väljastpoolt – Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse – ajendas Soomet varasemast veel tugevamini klammerduma status quo külge, mis nüüd seestpoolt laguneb.

See lühiülevaade uurib, kuidas Soome selle dilemmaga toime tuleb. Lähteargumendiks on siin, et reeglitel põhinevat korda puudutavas on Soome olemasoleva korra reformimeelne kaitsja. Ta soovib alal hoida ja isegi tihendada oma suhteid USAga, kuid toetab ka algatusi, mille eesmärk on tugevdada liberaalse korra laiemat üleilmset legitiimsust ja aidata kaasa, et süsteemi suurimad kasusaajad globaalses läänes võtaksid kanda rohkem vastutust selle toimimise eest. Samuti püüab Soome tugevdada selle korra struktuuri, süvendades koostööd mõttekaaslastest riikidega, kes jagavad ühetaolist nägemust korrast ja seda ähvardavatest ohtudest. Need pingutused, mis pole seotud mitte ainult käimasoleva süsteemse turbulentsiga, leiavad aset kolmel omavahel seotud tasandil: globaalsel, regionaalsel (Euro-Atlandi ruum) ja regioonisisesel (Põhja-Euroopa).

Globaalne tasand: liberaalse korra legitiimsuse laiendamine

Oma avalikes kõnedes on president Alexander Stubb rõhutanud globaalse lõuna eluliselt tähtsat rolli käimasoleva süsteemse muutuse trajektoori määramisel. Tema hinnangul ei suuda globaalne lääs – mis on nüüdseks lõhenenud – enam üksinda korda säilitada Hiina, Venemaa ja teiste globaalse ida suurjõudude surve all. Et vastu pidada, vajab see globaalse lõuna toetust, mis omakorda nõuab süsteemi reformimist, et see peegeldaks paremini nende riikide kasvavat kaalu ja võimaldaks neile tõelist vastutust. Selmet jutlustada, peaks lääs olema eeskujuks ja võtma omaks väärtuspõhise realismi – Stubbi vaimusünnitise, mis kutsub üles toetama universaalseid väärtusi, aktsepteerides samal ajal maailma kultuuride ja ajaloo mitmekesisust, ning millest on nüüdseks saanud Soome ametliku välispoliitika osa.

Sellisest hoiakust hoolimata ei ole Soome esitanud terviklikku tegevuskava globaalsete juhtimisstruktuuride reformimiseks. Väärtuspõhise realismi ideele truuks jäädes puudutavad pakutud reformid pigem universaalse raamistiku tugevdamist, mitte liberaalsete väärtuste jõulist edendamist. Tema peamine nõudmine on olnud ÜRO Julgeolekunõukogu reform. President Stubb on korduvalt üles kutsunud laiendama ÜRO Nõukogu alalist liikmeskonda (kaks uut kohta nii Aasiale kui ka Aafrikale, üks Ladina-Ameerikale), kaotama vetoõiguse ja peatama iga ÜRO põhikirja rikkuva liikme hääleõiguse. Ametlik riiklik seisukoht on ettevaatlikum: toetatakse nõukogu laienemist ja tugevamat Peaassambleed, hoiatades samal ajal, et suurenemine „ei tohiks laiendada vetoõigust“.

Regionaalne tasand: Euro-Atlandi koostöö kohandamine

Piirkondlikul tasandil, Euro-Atlandi ruumis, on Soome reformipüüded selgemini nähtavad kui tema globaalsed ettepanekud. Need püüavad piirkonnas tihendada Euroopa ja liitlaste vahelist koostööd ilma Euroopat Washingtonist eraldamata. Silma paistab kolm protsessi.

Esiteks toetab Soome euroopalikumat NATOt ja USA pakutud NATO 3.0 ülesehitamist, mis kaitseminister Antti Häkkäneni sõnutsi sobib Soome kaitsealase mõtlemisega. Valitsuse 2026. aasta aprilli ajakohastatud välispoliitika aruanne nõuab koordineeritud protsessi, märkides, et „Euroopa riigid võtavad maailmajao tavapärases kaitses kanda tugevama rolli“ ja et „Soome ehitab aktiivselt üles euroopalikumat NATOt ning panustab NATO heidutuse ja kaitse tugevusse.“ Millisena kujutab Soome ette euroopalikumat NATOt ja oma osa selles, jääb siiski ebaselgeks.

Soome püüab tihendada Euroopa ja liitlaste vahelist koostööd ilma Euroopat Washingtonist eraldamata.

Teiseks, Soome tihendab ja konsolideerib koostööd keskjõududega, eriti Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Kanada ja ka Poolaga, keda kõiki on nimetatud valitsuse äsjases valges raamatus. Helsingi püüab neid suhteid toetada rea lepingutega. Strateegilise partnerluse lepe Ühendkuningriigiga sõlmiti juba 2024. aastal ning hiljutise Arktika ja merendusvaldkonna koostöö vastastikuse mõistmise memorandumiga on Kanadast saamas Soome lähedane liitlane ja partner. Väidetavalt on ettevalmistamisel lepingud Saksamaa ja Prantsusmaaga. Täpsemalt öeldes on president Stubb edendanud koostööd sarnaselt mõtlevate keskjõudude vahel, mida sellised riigijuhid nagu Kanada peaminister Mark Carney on kindlalt toetanud, kuid USA kritiseerinud.

Kolmandaks – ja huvitaval kombel – on Euroopa Liidu (EL) traditsiooniliselt tugev roll Soome julgeolekumõtlemises suhteliselt kahanenud. Sellegipoolest on viimastel aastatel üks Soome peamisi pingutusi ELi tasandil – tuginedes omaenda riiklikule mudelile – olnud liidu ja selle toimivuse tugevdamine tervikliku julgeoleku edendamise kaudu. See jõupingutus keskendub kolmele strateegiale: Euroopa Komisjoni Euroopa kaitsevalmiduse valgele raamatule, ELi valmisolekuliidu strateegiale ja Euroopa sisejulgeoleku strateegiale, mis kõik tuginevad Soome endise presidendi Sauli Niinistö aruandele Euroopa Liidu tsiviil- ja sõjalise valmisoleku tugevdamise kohta.[10] Soome panus on iseäranis selgelt näha valmisolekuliidu strateegias.

Regioonisisene tasand: kontsentrilised ringid Põhja-Euroopas

Regioonisisesel tasandil, Soome kõige vahetumas tegutsemiskeskkonnas, keerlevad selle jõupingutused kolme kontsentrilise ringi ümber: Põhjamaad, Põhjala-Balti rühm ja laiem Põhja-Euroopa. Helsingi vaatenurgast on need tema kõige sarnasemalt mõtlevad partnerid olemasoleva korra kaitsmisel välis- ja siseohtude eest. Siiski ei ole Soome subregionaalne pilk suunatud ainult Põhja-Euroopale. Helsingi on süvendanud koostööd ka nn idapoolsete riikidega Euroopa Liidus ja NATO-kesksema Bukaresti Üheksaga, millega liitumist Soome väidetavalt kaalub.

Tugevaimat tuumikut ja sisemist subregionaalset ringi määratleb mitut valdkonda hõlmav, laiaulatuslik, kuid aina enam kõvale julgeolekule (ehk sõjalise julgeolekuga seotud valdkondadele) suunatud Põhjala koostöö. Põhjamaad ehitavad üles „heidutusklastrit“, rahvusvahelise alliansi liikmete rühma, kes teeb sügavamat koostööd, mille eesmärk on heidutada Venemaad Põhja-Euroopas, avaldades samal ajal mõju ka NATOs. Eesmärk on arendada välja tõrgeteta Põhjala sõjaliste operatsioonide võime ja laiemas mõttes muuta piirkond Euroopa kõige integreeritumaks kaitseruumiks. Kaitsevaldkonna kõrval on Põhjamaad Soome välispoliitika koordineerimisel esmatähtsad partnerid, näiteks võib tuua Soome ja Norra ühised jõupingutused USA presidendi Donald Trumpi kaasamiseks.

Paradoksaalsel kombel tuleb praegu, ajal, mil Põhjamaad on ühtsemad kui eales varem oma ajaloos, suurim oht ​​nende ühtekuuluvusele NATO alliansi seest. Kuni viimase ajani peeti Põhjala koostööd, eriti sõjalist koostööd, väga heaks täienduseks sidemetele USAga. USA pidevad ähvardused Gröönimaa ülevõtmiseks tekitavad aga ohu, et Põhjala koostöö ja hindamatu side Washingtoniga välistavad teineteist – õudusunenägu, kus ollakse sunnitud valima Põhjala liitlaste ja USA vahel.

Paradoksaalsel kombel tuleb praegu, ajal, mil Põhjamaad on ühtsemad kui eales varem oma ajaloos, suurim oht ​​nende ühtekuuluvusele NATO alliansi seest.

Keskmine ring on Põhjala-Balti koostöö, mis on Soome ja Rootsi NATOga liitumise järel märkimisväärselt intensiivistunud, kuid mis ei ulatu Põhjala taseme sügavusele, eriti sõjalistes küsimustes. Põhjala-Balti kaheksa (NB8) osaleb sagedases poliitilises dialoogis ja koordineerimises nii töö- kui ka poliitilisel tasandil, luues koordineeritud seisukohti mitmepoolsetes struktuurides, nagu NATO, ÜRO ja Euroopa Liit. President Stubb on nimetanud Põhja- ja Baltimaid Soome „lähimaks riikide pereks.“

Äärmine ring on laiem Põhja-Euroopa, kus koostöö toimub mitme formaadi kaudu, sealhulgas Ühendekspeditsioonivägi (JEF), Läänemeremaade Nõukogu ja Põhjala grupp. Viimastel aastatel on piirkonna riigid märkimisväärselt lähenenud säärastes küsimustes, nagu Ukraina toetamine, Ukraina integreerumine Euroopa julgeolekustruktuuridesse ja Venemaalt lähtuv oht. JEF oma iga-aastaste tippkohtumiste, ühisoperatsioonide ja -õppustega on muutunud silmapaistvaimaks piirkondlikuks formaadiks, mis tegeleb julgeolekuohtudega Läänemere piirkonnas ja Euroopa Arktikas. See ei hõlma aga Saksamaad ega Poolat. Eksperdid on väitnud, et subregionaalse koostöö tugevdamine Põhja-Euroopas nõuab nende kahe kaasamist, kas JEFi vastuvõtmise kaudu või andes uut hoogu Põhjala grupile, mis hõlmab kõiki peamisi regioonisiseseid jõude: NB8-t, Poolat, Saksamaad, Hollandit ja Ühendkuningriiki.

Seniseid tõekspidamisi hülgamata

Soome ei ole loobunud reeglitel põhinevast korrast – ei selle universaalsest raamistikust ega ka „paksemast“ liberaalsest korrast. Nagu valitsuse 2026. aasta välispoliitika aruandes öeldakse: „Reeglitel põhinev süsteem iseenesest ei muutu kehtetuks, isegi kui mõni riik oma kohustusi rikub.” Samuti ei ole Soome loobunud USAst, kellega ta endiselt aktiivselt suhtleb. Ennemini on Soome olemasoleva korra reformimeelne kaitsja, kes püüab suurendada selle globaalset legitiimsust, tugevdada peamiste kasusaajate vastutustunnet ning tugevdada korra struktuuri ja vastupidavust, süvendades koostööd samamoodi mõtlevate riikidega. Need jõupingutused toimuvad globaalsel ning eeskätt piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil. Sellest analüüsist tuleneb mitu soovitust.

Soome on olemasoleva korra reformimeelne kaitsja, kes püüab suurendada selle globaalset legitiimsust,

Esiteks peaks Soome-taoline väikeriik keskenduma oma peamistele püüdlustele regionaalsel ja regioonisisesel tasandil. See ei tähenda, et globaalsed jõupingutused pole olulised, kuid liiga suur tähelepanu globaalse lõuna meelitamisele võib jätta unarusse pakilisemad probleemid.

Teiseks peaksid Soome – ja teised Euroopa liitlased – kiiresti sõnastama oma nägemuse euroopalikust NATOst, mis vastaks Ameerika NATO 3.0 algatustele. On oht, et allianss kaldub ebaoptimaalsesse suunda, kui protsessi ei juhi kava, mida kõik liitlased jagavad.

Kolmandaks tuleks tugevdada Põhja-Euroopa regioonisisest koostööd. See nõuab poliitilist juhtimist ja kõigi juhtriikide kaasamist. Mõttekaaslastest riikide koostöö paradoks seisneb selles, et vaidlusalused küsimused neelavad tähelepanu, mida probleemitud samuti nõuavad: needki valdkonnad, kus kokkulepet on lihtne saavutada, vajavad püsivat kõrgetasemelist pühendumist.