mai 21, 2010

Mida Eesti võiks õppida Iisraelilt

Raamatu “Start-Up Nation. The Story of Israel’s Economic Miracle” autorid Dan Senor ja Saul Singer analüüsivad, miks on Iisraeli majandus eriti infotehnoloogia vallas viimase kümne aasta jooksul tohutult kiiresti arenenud, miks on pea kõikidel maailma suurtel IT-firmadel Iisraelis oma uurimis- ja arenduskeskused, miks on Iisraeli investeeritud riskikapitali protsent ja start-up (st alustavate) ettevõtete hulk ühe inimese kohta maailma suurim – ja kuidas see kõik on seotud Iisraeli kaitseväega.

Raamatu “Start-Up Nation. The Story of Israel’s Economic Miracle” autorid Dan Senor ja Saul Singer analüüsivad, miks on Iisraeli majandus eriti infotehnoloogia vallas viimase kümne aasta jooksul tohutult kiiresti arenenud, miks on pea kõikidel maailma suurtel IT-firmadel Iisraelis oma uurimis- ja arenduskeskused, miks on Iisraeli investeeritud riskikapitali protsent ja start-up (st alustavate) ettevõtete hulk ühe inimese kohta maailma suurim – ja kuidas see kõik on seotud Iisraeli kaitseväega.

  
Dan Senor, Saul Singer, “Start-up Nation. The Story of Israel’s Economic Miracle.” A council on Foreign Relations Book, McClelland & Stewart, 2009. 304 lk.
Raamatu “Start-Up Nation. The Story of Israel’s Economic Miracle” autorid Dan Senor ja Saul Singer analüüsivad, miks on Iisraeli majandus eriti infotehnoloogia vallas viimase kümne aasta jooksul tohutult kiiresti arenenud, miks on pea kõikidel maailma suurtel IT-firmadel Iisraelis oma uurimis- ja arenduskeskused, miks on Iisraeli investeeritud riskikapitali protsent ja start-up (st alustavate) ettevõtete hulk ühe inimese kohta maailma suurim – ja kuidas see kõik on seotud Iisraeli kaitseväega.
Raamat sisaldab lugusid sellest, kuidas noored iisraellased tulevad sõjaväest, kus nad on saanud väga hea väljaõppe, elu- ja juhtimiskogemuse, asutavad koos teenistuskaaslastega IT-ettevõtteid ja müüvad neid suure kasumiga maailma infotehnoloogiagigantidele edasi. Nimetatud tegelased meenutavad ehk eestlastele Skype’i loojaid – vaid selle vahega, et need Iisraeli poisid oskavad lisaks veel hävituslennukiga lennata, terroristide võrgustikesse imbuda ja tankibrigaadi juhtida.
“Start-Up Nation” võiks sobida teatud tüüpi Eesti ettevõtjate, ühiskonnateadlaste, sõjaväelaste ja tudengite lugemislauale. Seda tüüpi, kes mõtlevad, kuidas asju ära teha, aga on vahel väsinud napist tulemusest ja sagedasest peaga vastu seina jooksmise tundest. See raamat võiks olla eneseabiõpikuks neuroosides vaevlevale Eestile, kes sarnaselt Iisraeliga on suutnud hoolimata nigelatest väljavaadetest ellu jääda, kaela kanda, vigu teha, nendest õppida ja edasi liikuda.
Peamiseks õppetunniks, mida meie sellest raamatust võiksime kõrva taha panna, on see, et oma nappe ressursse tuleb väga targasti kasutada osata. Iisraelis oli ja on siinkohal suur roll riigi relvajõududel. Erinevalt enamikust teistest riikidest ei ole Iisraelis relvajõud pelgalt osa ühiskonnast, vaid paljuski ühiskonna aluseks. Kui teistes demokraatlikes riikides suhtlevad tsiviilmaailm ja sõjavägi omavahel üpris keerulise koodi abil, mida kirjeldatakse kui tsiviil-militaarsuhteid, siis Iisraelis on sõjaväe ja laiema ühiskonna suhted märgatavamalt sümbiootilisemad.
Autorite kirjeldusel erineb Iisraeli kaitsevägi enamikust teistest maailma sõjavägedest Iisraeli armee tugevuseks peetakse suurepärast oskust inimesi selekteerida nende võimete ja isikuomaduste järgi, anda neile seejärel väga hea väljaõpe ning panna vastutama olukordades, mis nõuavad initsiatiivi ja loovaid lahendusi. Senor ja Singer kirjeldavad, kuidas Iisraelis arutavad koolilapsed selle üle, kuidas pääseda teenima mõnda eliitüksusesse, nii nagu nende eakaaslased arutavad, millist ülikooli valida. Hilisematel tööintervjuudel ei pöörata akadeemilisele haridusele tavaliselt väga palju tähelepanu, küll aga küsitakse alati, kus keegi teenis. Näiteks võib Iisraelis tööpakkumiskuulutusel juures olla tingimus, et “otsitakse üksus 8200 teeninuid”. Tegemist on väga prestiižika luureüksusega.
Mõnesse üksusesse ja väeossa pääsemiseks tuleb läbida ülitihe sõel. Näiteks Talpiot-üksuse katsetele kutsutakse igal aastal 2000 tudengit, kellest 200 pääseb järgmisse ringi. Need vähesed, keda lõpuks programmi valitakse, alustavad 41 kuu pikkust intensiivprogrammi füüsikas või matemaatikas, millele lisandub langevarjuri baaskursus. Eesmärgiks ei ole kadettidele anda võimalikult laiapõhjalist haridust, vaid muuta nad
üsna oluliselt. Kui mujal domineerib allumine hierarhiatele, formaalsele autoriteedile, käsuliinidele, määrustikele – eesmärgiks on kord -, siis Iisraeli kaitseväge saab pigem iseloomustada kui “institutsionaliseeritud allumatust”. Iisraeli kaitseväe mentaliteet on rõhutatult egalitaarne ja antimilitaristlik. Ülematele vastuvaidlemine ja nende autoriteedi kahtluse alla seadmine on pigem soovitatav. Iisraeli armee ajaloos on legendaarsed mõne kindrali katsed sõjaväes rohkem välist distsipliini sisse viia – sisu on siiski tähtsamaks jäänud kui vorm.
Praegune Iisraeli suursaadik Washingtonis Michael Oren kirjeldab raamatus oma kogemust nii: “Ma olen Iisraeli armees teeninud üksustes, kus me viskasime ohvitserid välja … Inimesed tulid lihtsalt kokku ja hääletasid nad maha. Nägin sellist asja kaks korda. Mulle isegi meeldis see sell, aga jäin hääletusel vähemusse. Nad hääletasid maha koloneli. Sa lihtsalt lähed ja ütled: “Me ei taha sind. Sa ei ole piisavalt hea.” Niikuinii sinatavad kõik kõiki … Või lähed tema ülema juurde ja ütled: “See mees peab minema.” Asi ei ole auastmes, vaid selles, kuidas keegi hakkama saab.”
See ei tähenda seda, et Iisraeli kaitseväes käsku ei tule täita, küll aga on enne igaühel õigus vaielda ja käsu mõistlikkus kahtluse alla seada. Dov Frohman, Intel Israeli asutaja, rääkis raamatu autoritele, kuidas ta üritas iisraellaste mittenõustumise ja vaidlemise kultuuri sisse viia ka Inteli peakorteris Santa Claras: “Juhi ülesanne on tekitada võimalikult suur vastupanu – mittenõustumist ja vastuhakku tuleb suurendada. Kui organisatsioon on kriisiolukorras, võib ainuüksi vastupanu puudumine olla suureks ohuks … Kui sa isegi ei tea, et inimesed sinu organisatsioonis pole sinuga nõus, oled sa jamas.”
liidriteks, kes on võimelised sõjalisi väljakutseid lahendama innovatiivselt. Koos kadetiajaga kestab teenistus Talpiotis üheksa aastat. Selle absoluutse eliidi programmi on Iisraeli kaitseväes 30 aasta jooksul lõpetanud vaid umbes 650 inimest. Neist paljud on hiljem saanud tippteadlaseks või ettevõtjaks.
Veel üheks Iisraeli kaitseväge iseloomustavaks teguriks on tohutu usaldus ja vastutus, mis pannakse madalamates auastmes olevatele kaitseväelastele. Tavaline on näiteks olla 23-aastaselt kompaniiülem. Noori ohvitsere ja allohvitsere sunnitakse lahendama probleeme kiiresti ja töötama meeskonnana. Ka siin on eesmärgiks kasutada inimressurssi kõige otstarbekamalt. Öeldakse, et Iisraeli armees teeb seersant ära sama töö, mida mujal teeb kolonelleitnant. Samal ajal säilib kõigi vahel mitteformaalne suhtlemine. Raamatus kirjeldab üks endine Iisraeli sõdur, et oma kolmekümne teenistusaasta jooksul ei andnud ta kordagi kellelegi au – “Ja ma polnud isegi ohvitser mitte!”
Milliste otsuste vastuvõtmist noortelt oodatakse, annavad tunnistust mõned raamatus kirjeldatud juhtumid. Näiteks 2006. a Liibanoni sõja ajal otsustas kahekümneaastane kopteripiloot kasutada oma kopteri tagumist rootorit hekilõikurina, et pääseda ligi tihedas põõsastikus evakueerimist ootavale haavatule. Noor piloot improviseeris ja riskis teadlikult kopteri purunemisega, kuid täitis ülesande ja päästis oma kaaslase elu.
Autorite sõnutsi iseloomustab nii Iisraeli kaitseväge kui ka ühiskonda laiemalt eluterve suhtumine eksimustesse. Kõikidesse sooritustesse – olgu need siis õnnestumised või ebaõnnestumised – suhtutakse olemuslikult neutraalselt. Vigu, isegi kui nad on tehtud lahinguolukorras, käsitletakse õppetundidena. Risk on tervitatav ka siis, kui see lõpuks tulemusi ei andnud – peaasi, et see polnud mõtlematu risk. Ettevõtluses tähendab see seda, et üks ebaõnnestumine või ka viga ei märgista kedagi kogu eluks. Taaskord säästlik suhtumine inimesse.
Dan Senor ja Saul Singer leiavad, et Iisraeli majandusliku edu on toonud visadus, autoriteedi pidev kahtluse alla seadmine ja resoluutne mitteformaalsus, mis on kombineeritud unikaalse suhtumisega ebaõnnestumisse, meeskonnatöösse, eesmärki, riski ja multidistsiplinaarsesse loovusesse. Iisraeli kaitsejõud – ajateenistuse ja reservarmee -soodustavad ja võimendavad selliseid iseloomuomadusi, mis aitavad kaasa innovatiivsete lahenduste leidmisele ettevõtluses.
Eesti kaitseväe roll ühiskonnas on teistsugune kui Iisraelis ja meie ajalooline kogemus on erinev, kuid mõned suhtumised võiksid ka meil natuke rohkem domineerida kui praegu. Tasub meelde tuletada, et Eesti seni viimane kogemus sõja võitmisel sündis üsna sarnasest suhtumisest – vanemate inimeste autoriteedi kahtluse alla seadmisest ja loovatest lahendustest. Iisrael on aga võitnud kõik sõjad, mida tal on tulnud pidada, ehkki sageli väga ränga hinnaga.
Üks positiivne asi veel, mida võiksime õppida. Kui Iisraeli äri- või PR-inimesed käivad erinevatel majandusfoorumitel esitlusi korraldamas, siis samal ajal, kui nende kolleegid teistest riikidest teevad reklaami oma firmale, teevad iisraellased pea alati reklaami tervele Iisraelile.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar