Artikli pealkiri on: Millised on Leedu võimalused reageerida normidel põhineva rahvusvahelise korra murenemisele?

Leedu on struktuurselt huvitatud rahvusvahelisest korrast, mille alusnormid piiraksid vägivalla kasutamist ja säilitaksid etteaimatavust. Solidaarsus Lääne demokraatiatega on tema välispoliitikale andnud tugeva normatiivse mõõtme, mis väljendub toetusena demokraatlikele liikumistele ja kodanikuühiskonnale Valgevenes, Ukrainas ning Gruusias, vastutuspõhimõttena ning demokraatlike partnerite kaasamisena ka väljaspool Euroopat. Seda hoiakut kirjeldatakse väärtuspõhise välispoliitikana.

Normid, väärtused ja strateegiline sõltuvus

Väärtuspõhisel poliitikal on ka strateegiline otstarve. Otsusega lubada 2021. aastal avada mitte Taipei, vaid Taiwani esindus väljendas Leedu nii normidele pühendumist kui ka lähenemist USA prioriteetidele Hiina suhtes. Kui see tõi kaasa vastasseisu Pekingiga, tihenesid Leedu sidemeid Washingtoniga, mis leidis muuseas väljendust USA eestvedamisel peetavatel India-Vaikse ookeani piirkonna dialoogidel. Kui Hiina tahtis sekundaarseid majandussanktsioone kehtestada, sai Leedu USA-lt märgatavat toetust. Tüli euroopastamisega kiirendas Leedu Euroopa Liidu sunnivastase õigusakti loomist.

Väärtuspõhisel poliitikal on ka strateegiline otstarve.

ÜRO põhikiri jääb küll normidel põhineva korralduse juriidiliseks aluseks, ent vaja läheb usaldusväärset täitemehhanismi. Tähtsaimad julgeolekugarantiid on NATO põhikirja artikkel 5 ja USA. Vastupanu jätkates kammitseb Ukraina Venemaa sõjalist võimsust ja parandab Leedu julgeolekut. Leedu toetab Euroopa Liidu sanktsioone Venemaa ja Valgevene vastu, Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali loomist ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) tööd. Süüdlaste vastutuselevõtt pole oluline üksnes normatiivsetel põhjustel. Nimelt nõrgestab karistamatuse tunne vägivalla kasutamise keeldu. Rikkujale ei tohi lootust jätta, et rikkumiste hind polegi väljakannatamatu.

Põhimõtete ja julgeoleku tasakaalustamine

Venemaa täiemõõduline kallaletung Ukrainale ja Donald Trumpi tagasivalimine on Leedu strateegilisi arvestusi muutnud. Sõja tingimustes omandas normidel põhinev rahvusvaheline kord otsese julgeolekutähenduse; Trumpi tagasitulek suurendas ebakindlust, kas USA oma võimsusega peab kinni reegleist ja lepinguist, millest Leedu sõltub. Kui multilateralismi asemel seatakse esikohale bilateraalseid tehingulisi suhteid suurriikide vahel, kitsendatakse sellega väikeriikide manööverdamisruumi.

Vajalikku kohanemist saab kujutada Taiwani näitel. Washington on märku andnud soovist ajada oma uut Hiina-poliitikat bilateraalselt. Kuna Leedu sisepoliitiline olukord pole enam endine, siis on Vilniuses uuesti algatatud debatt, kas esindus tuleks ümber nimetada. Ümbernimetamine võiks kahjustada Leedu mainet, ilma et Pekingilt midagi olulist vastu saadaks, tekitada hõõrdumisi Washingtoniga, kus range suhtumine Hiinasse iseloomustab kumbagi erakonda, ning satuks vastuollu EL riskide vähendamise programmiga. Küsimus seisneb selles, kuivõrd Vilnius saab pingeid leevendada oma üldist strateegilist usaldusväärsust nõrgestamata.

USA surve sunniks Vilniust valima vastutusnõudele keskse tähtsusega institutsiooni ja heidutuseks hädavajaliku julgeolekusuhte vahel.

Sama dilemmat teravdasid Trumpi pretensioonid Gröönimaale, mille puhul ta esialgu keeldus jõudu välistamast. Seetõttu sattusid rahvusvahelise õiguse alusprintsiibid – suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja riigipiiride puutumatus – vastuollu suhetega Ameerika Ühendriikidega, Leedu tähtsaima julgeolekugarandiga. Hoolimata heast läbisaamisest Taaniga kinnitas Vilnius Taani suveräänsust ettevaatlikult; seevastu Eesti hoiakus oli vähem kahetimõistetavust.

Potentsiaalselt veelgi rängemat konflikti kujutab surve ICC pärast. Väidetavasti on USA ametiisikud soovitanud Leedul ICC-sse kuulumist uuesti läbi mõelda, sidudes küsimust juriidilise riskiga ICC liikmesriikides paiknevatele USA sõjaväelastele, ehkki otsesõnu pole Ameerika vägesid ähvardatud välja viia. Leedu on selle kohtu ammune liige, toetab tema rolli Venemaa agressiooni käigus toimepandud kuritegude uurimisel, ning saatis kohtule süüdistuse Valgevene režiimi väidetavate inimsusvastaste kuritegude pärast. Kohtust väljaastumine oleks vastuolus vastutuspõhimõtte ja EL ühise seisukohaga.

USA surve sunniks Vilniust valima vastutusnõudele keskse tähtsusega institutsiooni ja heidutuseks hädavajaliku julgeolekusuhte vahel. Lahendust ei tule otsida üksnes sellele, kuidas normidel põhinevat korda kaitsta, vaid milliseid reegleid, milliste institutsioonide kaudu ja millise hinnaga.

Kihiline julgeolekuarhitektuur

Leedu praegused välispoliitilised prioriteedid on kokku võtnud välisminister Kęstutis Budrys: „Peame säilitama NATO rolli julgeoleku nurgakivina Atlandi-üleses ruumis ning suurendama Euroopa panust kollektiivsesse julgeolekusse.” Vastavalt julgeolekukeskkonna halvenemisele koondatakse välispoliitikat üha enam heidutuse ja territoriaalkaitse ümber. Leedu taotleb Euroopa tugevamat kaitsevõimet, nii et juhtpositsioon jääb NATO-le ja USA on kaasatud, kuna ei saa eeldada, et Euroopa USA võimeid asendaks. Ukraina toimib üha enam heidutusena Venemaale ja julgeolekupartnerina Leedule, edastades lahingukogemusi, teadmisi Venemaa suutlikkusest ning järeleproovitud tehnoloogiat, millega vahetult saab Leedu riigikaitset ja piirkondlikku julgeolekut tugevdada.

Siit tuleneb tööjaotus. NATO pakub heidutust, sealhulgas tuumarelvadega, sõjalist planeerimist ja kollektiivkaitset. Euroopa Liidu võimuses on sanktsioonid, reguleerimispädevus, kaitsetööstuse elavdamine, sõjaline mobiilsus, infrastruktuuri kaitse, majandusjulgeolek ja sunnivastased meetmed. Põhjala-Balti koostöö hõlbustab koalitsioonide moodustamist ja soovide ühtekoondamist. Kahepoolsete partnerlustega muundatakse üldsõnalised deklaratsioonid vägedeks, infrastruktuuriks, ametkondlikuks koostööks ja vastuvõtva riigi toetuse lepinguiks. Partnerlused riikidega väljaspool Euroopat avardavad Leedu diplomaatilist ja majanduslikku haaret. Ebakindluse süvenemise tõttu on olulisem tõestada, et Leedu pole üksnes julgeoleku tarbija, vaid ka looja. Sestap moodustavad kaitsekulud 2026. aastal SKT-st 5,38% ning ette võetakse suuri vastuvõtva riigi ja muid kaitseotstarbelisi investeeringuid. Neist pingutustest hoolimata on enamus USA üksusi oma rotatsiooni lõpus lahkunud ning USA edasise kohalolu suuruse ja kestuse suhtes ei saa kindel olla.

Leedu taotleb Euroopa tugevamat kaitsevõimet, nii et juhtpositsioon jääb NATO-le ja USA on kaasatud, kuna ei saa eeldada, et Euroopa USA võimeid asendaks.

Täiendav roll kuulub Euroopa Liidule. See on üha tähtsam, kuna ta saab majanduslikku võimsust ja reguleerimispädevust muuta julgeolekuväljundeiks, milleks NATO pole üksinda suuteline. Vilnius toetab Euroopa Liidu kaitsetööstuse ja võimearenduse algatusi, kui need tugevdavad NATO-t ja jäävad USA osavõtule avatuks. Pingeid võib tekkida siis, kui EL uus hangete regulatsioon kammitseb Leedu kaitsetööstuse Atlandi-üleseid sidemeid.

ÜRO ja rahvusvahelised juriidilised institutsioonid säilitavad endiselt raamistikku, milles norme defineeritakse ja vaidlustatakse, vaatamata puudulikule jõustamisele ja nihetele globaalsetes võimuvahekordades. Kuna Hiina ja riigid globaalses lõunas võidavad kaalu juurde, võib juhtuda, et tulevikus väljendavad normid huve ja traditsioone, mis erinevad lääne demokraatiate omadest.

2025. aastast peale pole Leedu välispoliitika fundamentaalselt teisenenud, ent sisemises dünaamikas on alanud muutused. USA-ga seotud ebakindluse suurenemise tõttu on kasvanud Euroopa suutlikkuste, piirkondlike koalitsioonide ja kahepoolsete partnerluste väärtus. Eesmärk pole USA-kesksest sõltuvusest loobuda, vaid Atlandi-ülese ankru täienduseks paindlikkust tuua.

Regionaliseerumine, liitlaste ühtepõimimine ja kaugemad partnerlused

Leedu näitab õhuruumi, drooni- ja õhukaitse ning lisavägede saatmise haavatavusi pigem riskidena NATO kirdetiivale kui riigi enda nõrkustena. Seda illustreeris 2021. aastal rändekriis: kui rände instrumentaliseerimist Valgevene poolt raamistati hübriidrünnakuna terve regiooni vastu, pälvis see EL ja NATO tähelepanu. Äsjaste algatustega on regiooni haavatavustele saadud reaktsioone kogu alliansilt: Baltic Sentry tegeles ohtudega merealusele infrastruktuurile ning Eastern Sentry üldistas õhuruumi rikkumised Venemaa poolt väljakutseks kogu idatiivale. Põhjala-Balti koostöö (NB8) võimendab Leedu autoriteeti, kuna seal kooskõlastatakse regionaalseid seisukohti enne, kui astutakse NATO, Euroopa Liidu ja kahepoolsetesse läbirääkimistesse.

Ühtlasi üritab Leedu muuta liitlasriikide võetud kohustusi tõsisemaks ja loobumist ebamugavaks, põimides riigikaitse ümber majanduslikke, poliitilisi, ametkondlikke, seltskondlikke ja kultuurilisi sidemeid. Seda loogikat esindab Saksa brigaadi alaline paigutamine riiki. Esiotsa pidas Berliin küll silmas Saksamaalt kriisi korral lisavägede saatmist, ent Vilnius taotles brigaadi alalist siirmist ning finantseeris vajaliku infrastruktuuri loomist ja võttis enda kanda teisedki vastuvõtva riigi kohustused. Saksamaa otsus 2023. aastal tugevdas eesliini kaitset; Saksa sõjaväelaste, ressursside ja poliitilise vastutuse paigutamisega Leetu süvendati kahepoolset läbisaamist.

Seni on Budrys olnud ainus Balti välisminister, kellel on Rubioga olnud kahepoolne kohtumine.

Üldisem strateegia on põimida Leedu julgeolekut sõjalistesse, poliitilistesse, majanduslikesse ja seltskondlikesse sidemeisse. See tõstab sidemete katkestamise kulusid ja teeb kord võetud kohustused kestvamaks. Asümmeetriast ei saa sellega lahti, kuna suuremad liitlasriigid saavad ümber otsustada, ent nii kahandatakse vajadust usaldada pelgalt sõnalisi deklaratsioone.

Luues partnerlusi riikidega väljaspool Euroopat, iseäranis India-Vaikse ookeani piirkonnas, mitmekesistab Leedu oma poliitilisi ja majanduslikke sidemeid ning hoogustab sunnimeetmete puhuks koostööd. Näiteks Hiina surve leevendamiseks osutasid Leedule poliitilist ja majanduslikku tuge Taiwan, Jaapan ja Austraalia.

Sama loogikat väljendab Leedu suurem tähelepanu Ladina-Ameerikale. Keeldumine ratifitseerida EL-Kuuba poliitilise dialoogi ja koostöö kokkulepet sobib tema toetusega demokraatlikule opositsioonile ning kodanikuühiskonnale Valgevenes, Venetsueelas, Kuubal ja Hongkongis. Keeldumine võib ka viia lähenemiseni praegusele USA administratsioonile, nagu varem juhtus Taiwani puhul, kui eriti arvesse võtta Marco Rubio kauaaegset Kuubaga tegelemist. Seni on Budrys olnud ainus Balti välisminister, kellel on Rubioga olnud kahepoolne kohtumine.

Sõltuvusest strateegiani

Leedu ei pääse sellest, et ta sõltub suurematest riikidest, aga saab määrata, kuidas see sõltuvus jaguneb, institutsionaliseerub ja jätkub. Kestvat sõltuvust Atlandi-ülesest suhtest kombineeritakse pooleliolevas strateegias tugevama Euroopa suutlikkuse, Põhjala-Balti koalitsioonide, liitlasriikide võetud kohustuste põimimisega teistlaadi sidemeisse ning kaugemate diplomaatiliste partnerlustega. Keskne väljakutse on säilitada Washingtonis strateegilist tõsiseltvõetavust, kui ühtlasi kaitstakse norme, institutsioone ja partnerlusi, mis hoiavad Leedu suveräänsust ja kahandavad ühepoolsest sõltuvusest tekkivaid riske. Siinsest analüüsist saab järeldada:

1. USA osalus peab võtma teisigi vorme peale vägede kohalolu. Isegi, kui USA sõjaline jalajälg kahaneb, tuleb Leedul säilitada Ameerika strateegilist osalust läbi luure, küber- ja õhukaitse, harjutuste, tehnoloogia, eelpaigutatud varustuse ja kaitsefirmade koostöö, tihendades ühtlasi sidemeid Kongressi, Pentagoni, väejuhatuste, erakondade ja USA tööstusega. Leedu peaks oma juriidilised ja poliitilised punased jooned määratlema, täpsustama USA sõjaväelastele kehtivaid kaitsemeetmeid ning kooskõlastama neid partneritega EL-s, et hoida ära ICC ja teiste asutuste lahkhelisid Washingtoniga.
2. Põhjala-Balti koostöö peab hõlmama seisukohtade omavahelist kooskõlastamist. NB8 peaks arenema konsulteerimispaigast eelläbirääkimiste foorumiks, millel jõuda ühiste seisukohtadeni NATO-s ja EL-s. Leedu peaks soovitama piirkondlikke lahendusi õhukaitse, droonitõrje, merelise julgeoleku, sõjalise liikuvuse, laskemoona, hangete ja finantseerimise vallas ning vajadust mööda lülitama sinna ka Poolat. Eesmärk on piirkondlikest ühishuvidest lähtudes kaasa rääkida kaitsealliansi prioriteetide ja ressursside eraldamise üle.
3. Enne uue kriisi puhkemist tuleb majandusliku surve riskid euroopastada. Kogemus Hiinaga näitas kättemaksust tulenevaid riske. Leedu peaks taotlema EL survestamisvastaste ja majandusjulgeoleku instrumentide tugevdamist, mitmekesistama tarneahelaid ning süvendama partnerlusi India-Vaikse ookeani piirkonnas, veendumaks, et Euroopa ühiste põhimõtete eest seistes ei tule ühelgi liikmesriigil kulusid üksinda kanda.
4. Universaalseid printsiipe tuleb kaitsta valikuliselt, kuid järjepidevalt. Ehkki Leedu ei suuda igale rahvusvahelise õiguse rikkumisele võrdselt vastu astuda, peab ta hoiduma rikkumiste legitimeerimisest, kooskõlastama seisukohti EL ja samameelsete liitlasriikidega ning kitsendama kahepoolseid vastuseise, kui tema julgeolekuhuvid nõuavad USA jätkuvat kaasamist.