Eesti koostöö ELi lõunanaabrusega: strateegilised eesmärgid ja fookus
RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2022
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide käekäik on Eestile tähtis, sest nende demokraatliku arengu toetamine ja stabiilsuse tagamine aitab kaasa Eesti laiemate välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele. ELi lõunanaabruse riikides tegutsemine näitab, et Eesti huvitub ka ELi kui terviku tulevikust.
Seotud artiklid
Suunamuutused Prantsusmaa Aafrika poliitikas
Millised on Prantsusmaa huvid Aafrikas 21. sajandi algul, kuhu paigutub Must Manner Prantsuse välispoliitilisel maastikul ning milles seisneb paljuräägitud rupture Prantsusmaa ja Aafrika vahelistes suhetes?
Aafrika – viimane moderniseeruv maailmajagu
Kõrge sündimus ja seda tasakaalustav kõrge suremus on Aafrikas alles asendumas kaasaegse rahvastiku taaste tüübiga, mille tunnusjoonteks on pikk eluiga ja madal sündimus. Üleminekuga kaasnevad riskid ja konfliktid...
Märkmeid reisist Mauritaaniasse
Kõrbeliiva pealetungi ja telklinnaku suuruse järgi saab hinnata ka järgmise poliitilise režiimi stabiilsust.
Aafrika – kirevus ühtsuses
Rahu ja õitsengut tänases Aafrikas ei paista. Mitmed probleemid nagu maa kõrbestumine ja vaesumine pigem süvenevad. Ometi peitub Aafrikas tohutu potentsiaal, mis vallandudes kõigutab kogu maailma väga tugevasti.
Jaakobi redel
Zuma või mõne teise temasarnase populisti esilekerkimine Lõuna-Aafrikas oli võib-olla vältimatu. Nüüd seisab küsimus selles, kas ta suudab rakendada kampaania ajal ilmutatud populistliku energia üleriikliku muutustelaine teenistusse või hakkab tema administratsiooni iseloomustama jõhker ümberjagamine ja teatavate jõudude soosimine.
Lissaboni leping Saksamaa õiguse kaalukausil
Läinud suvest saati, kui iirlased oma referendumil Lissaboni lepingule „ei" ütlesid, teab enamik eurooplasi, et Lissaboni leping reguleerib Euroopa Liidu reformi. Ent vähesed teavad, et tänaseks on veel üks riik peale Iirimaa, kes seda lepingut ratifitseerinud ei ole - nimelt Saksamaa. Veelgi vähemad teavad põhjust, miks see nii on. Saksamaa poliitikud, tavaliselt tuntud ühise Euroopa idee eestvedajatena, muidugi ei soovi selle ebamugava teabe suure kella külge panemist.
Õhk, vesi ja toit Somaalias
Piraatlusest lahtisaamiseks tuleks stabiliseerida julgeolekuolukord maismaal, elavdada majandus ning panna Somaalia riigina toimima.
Must Manner. Must auk
Ega me üldiselt Aafrikast üleliia palju ei tea ega märka. Seda isegi mitte ainult Eestis, vaid teatud määrani läänemaailmas laiemalt.
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.
Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile
Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab "uute" naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid "uute" naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).
Iirimaa ja Eesti – ühisjooned või müüdid?
Selle aasta algusest asus Euroopa Liidu eesistujamaa kohale Iirimaa, saades au kanda liidrirolli ja -koormat ajal, mil Euroopa Liidu ajaloos leiab aset suurim laienemine. Et selle Euroopa väikeriigiga on seotud paljud Eesti ootused, võivad kokkusattumist, et Eesti võõrustajaks Euroopa Liiduga ühinemisel on just Iirimaa, pidada paljud eestlased sümboolseks.
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?