juuni 25, 2009

Aafrika – viimane moderniseeruv maailmajagu

Kõrge sündimus ja seda tasakaalustav kõrge suremus on Aafrikas alles asendumas kaasaegse rahvastiku taaste tüübiga, mille tunnusjoonteks on pikk eluiga ja madal sündimus. Üleminekuga kaasnevad riskid ja konfliktid…

Kõrge sündimus ja seda tasakaalustav kõrge suremus on Aafrikas alles asendumas kaasaegse rahvastiku taaste tüübiga, mille tunnusjoonteks on pikk eluiga ja madal sündimus. Üleminekuga kaasnevad riskid ja konfliktid…


Allan Puur

Aafrika – viimane moderniseeruv maailmajagu

Kõrge sündimus ja seda tasakaalustav kõrge suremus on Aafrikas alles asendumas kaasaegse rahvastiku taaste tüübiga, mille tunnusjoonteks on pikk eluiga ja madal sündimus. Üleminekuga kaasnevad riskid ja konfliktid…

Maailma rahvastikupildi tunnusjooneks viimase paari kümnendi vältel on olnud pigem erisuste süvenemine maailmajagude ja riikide vahel kui nende vähenemine. Arenenud maades on alates 1970. aastatest kerkinud esile küsimus rahvastikutaaste pikaajalisest jätkusuutlikkusest. Euroopa kui terviku sündimus on tänaseks laskunud läbi ajaloo madalaimale tasemele ning juba üsna mitme aasta vältel pole kontinendil leida enam ühtegi riiki, kus summaarne sündimuskordaja ulatuks taastetasemeni (2,1 last naise kohta). Euroopa Liidu keskmisena on see näitarv liikunud 1,5 läheduses (2006. a 1,53). Pikemas ajaraamis ähvardab väga madala sündimuse püsimine enesega kaasa tuua ulatusliku depopulatsiooni ja eakate osakaalu tõusu 35–40%-ni rahvastikust, mis seab kahtluse alla olemasolevate heaolusüsteemide toimimise. Neisse muredesse põhjalikult süüvimata väärib siiski rõhutamist, et juba mõnda aega pole nimetatud suundumuste näol tegemist enam kitsalt ajaloolis-kultuurilisele läänele iseloomulike trendidega. Nii on ÜRO viimastel andmetel langenud sündimus taastetasemest allapoole u 70 riigis, teiste hulgas näiteks Birmas, Hiinas, Iraanis, Jaapanis, mõlemas Koreas, Tais, mitmetes Kariibi mere riikides jm.
Sel taustal moodustab Aafrika teiste maailmajagudega võrreldes kõige teravama kontrasti. Musta Mandri rahvastikupilt ning sellest tulenevad probleemid eristuvad mitte üksnes võrdluses arenenud maadega, vaid ka suureneva hulga Kolmanda Maailma riikidega. Teisalt ei tule kõnealust vastandlikkust siiski üle tähtsustada, sest demograafilise arengu seaduspärasused on põhijoontes ühesugused ega sõltu elukeskkonnast, kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljudest muudest asjaoludest.
Rahvastikuarengu stadiaalsus
Rahvastikuteaduslikust vaatenurgast taandub globaalse demograafilise olukorra mitmekesisus eeskätt ajastusele ehk sellele, millal rahvastikutaaste põhimõtteline teisenemine – seda tuntakse demograafilise üleminekuna – eri riikides ja maailmajagudes aset leiab. Ülemineku käigus asendub rahvastiku traditsiooniline taastetüüp, millele on iseloomulik kõrge suremus ja seda tasakaalustav kõrge sündimus (alles kujuneva) kaasaegse taastetüübiga, mille tunnusjoonteks on pikk eluiga ja madal sündimus, põlvkondade aeglane vaheldumine ja rahvastiku vananemine.
Globaalselt jaotub demograafilise ülemineku algus ligi 200-aastasele perioodile, 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi viimase veerandini.1 Esimesena algas see Põhja- ja Lääne-Euroopas ning Põhja-Ameerikas, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul laienes demograafiline murrang Lõuna- ja Ida-Euroopasse, samuti valdavalt eurooplastest rahvastikuga maadesse teistel kontinentidel (Argentina, Austraalia, Uruguay jt). 20. sajandi esimesel poolel järgnesid paljud Ladina-Ameerika ja mitmed Aasia maad. Aafrikasse jõudis demograafiline moderniseerumine maailmajagudest viimasena.
Kuivõrd demograafilise ülemineku käigus edestab suremuse vähenemine tüüpiliselt sündimuse langust, leiab taastetüüpide vahetumisel aset rahvaarvu hüppeline kasv. Arengumaade kontekstis on seda hakatud nimetama rahvastikuplahvatuseks, kuid samalaadne fenomen leidis aset ka Euroopas 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. Rahvastikuplahvatus toob enesega kaasa rändepotentsiaali tõusu, mis vallandab ligikaudu pooleks sajandiks hoogsa väljarände maapiirkondadest linnadesse ja üle riigipiiride. Samuti seonduvad demograafilise üleminekuga paljud teised muutused, põlvkondadevahelistest suhetest poliitiliste institutsioonide toimimise ja mentaliteedini, mida aga siinkohal pikemalt käsitleda ei jõua.
Nüüdis-Aafrika demograafiline profiil
Ehkki demograafiline üleminek on universaalne ning selle põhiskeem peab paika kõigi rahvaste puhul, on selle kulul olulisi piirkondlikke erijooni. Aafrika puhul väärib rõhutamist eeskätt ülemineku väga hiline algus. Sündimuse osas saab muutuse kindlatest märkidest – pereplaanimise levik ning kõrgema järjekorra sündide sageduse vähenemine – kontinendi kui terviku ulatuses rääkida 1980. aastate lõpul, paljude Sahara-taguste riikide puhul aga alles enne aastatuhande vahetust.
2005–2009. aastal ulatus Aafrika keskmine sündimustase 4,6 lapseni naise kohta. Võrdluseks, kogu maailma vastav näitarv oli samal perioodil langenud 2,8 ning Aasias 2,35 lapseni. Kõrget sündimust kannavad eeskätt Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maad, kus sündimustase ulatub keskmiselt 5,3–5,7 lapseni. Suhteliselt mõõdukas on sündimus kontinendi põhja- ja lõunaosas, vastavalt 2,9 ja 2,6 last naise kohta. Kõnekas on samuti tõsiasi, et maailma riikide sündimustaseme pingereas mahub esimese 40 hulka vaid 5 riiki väljastpoolt Musta Mandrit. Pingerea esikohta hoidvas Nigeris ületab summaarne sündimuskordaja 7 last naise kohta.
Kuna suremuse langus algas vähemalt 30–40 aastat varem ning oli tänu kaasaegse meditsiini saavutuste rakendamisele suhteliselt tõhus, siis on Aafrika rahvastiku kasv olnud alates 1970. aastatest maailmas kõige kiirem. 2005–2009. a keskmisena suurenes Aafrika rahvaarv keskmiselt 2,3% aastas, ületades Aasia ja Ladina-Ameerika rahvastiku kasvutempot kahekordselt. Vaatamata demograafilise ülemineku edenemisele jätkub rahvaarvu kasv Aafrikas veel vähemalt 30 aasta vältel taastetaset ületava sündimuse ja rahvastiku struktuuri akumuleeritud kasvupotentsiaali toel 21. sajandi viimase kolmandikuni.
Rahvastikuplahvatuse ulatusest Aafrikas annab ettekujutuse juuresolev joonis, mis võtab aluseks riikide 1950. a rahvaarvu ning võrdleb seda ÜRO rahvastikuprognoosi keskvariandiga aastaks 2050. Kui nimetatud ajavahemiku algul elas kontinendil 227 miljonit inimest, siis tänaseks on aafriklaste arv ületanud 1 miljardi piiri ning peaks 21. sajandi keskpaigaks taas kahekordistuma. Saja-aastase perioodi kokkuvõttes tähendab see rahvaarvu ligi 9-kordset suurenemist, 20. sajandi algusega võrreldes on Aafrika rahvaarv suurenenud koguni rohkem kui 18 korda. Prognoosi kohaselt ulatub Nigeeria rahvaarv 2050. a ligi 290 miljonini, üle 100 miljoni inimese elab Etioopias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Egiptuses ja Tansaanias ning veel viie riigi rahvaarv jääb 50–100 miljoni vahemikku.
Kirjeldatud kasv viis Aafrika 1990. aastate keskpaigas rahvaarvult Euroopast (arvestatud koos Venemaaga) ette ning maailmajagudest Aasia järel teisele kohale. 20. sajandi lõpul elas Aafrikas 13% maailma rahvastikust, 21. sajandi keskpaigaks tõuseb vastav suhtarv viiendikuni (20. saj. algul 6%).
Rahvastikuarenguga seonduvad julgeolekuriskid
NSV Liidu lagunemine ning külma sõja lõppemine möödunud kümnendi algul tähendas lähiajaloo pikaajalisima vastasseisu ületamist, mille tulemiks Euroopas oli ELi ja NATO ittalaienemine. Samas ei täitunud aga 1990. aastate algul üsna levinud ootused, mille kohaselt kahe maailmasüsteemi vastasseisu lõpp oleks pidanud tooma stabiilsuse kiire suurenemise ka teistes maailmajagudes.
Uppsala ülikooli juures asuva rahu-uuringute instituudi andmetel on relvakonfliktide arv maailmas näidanud 20. sajandi viimasel veerandil üsna selget kasvutendentsi. Kümnendite võrdluses saavutas konfliktide arv kõrgpunkti sajandi viimasel kümnendil. P.Wallensteeni ja M.Sollenbergi kokkuvõtte2 kohaselt leidis maailmas 1990. aastatel aset kokku 107 erineva intensiivsusega relvakonflikti. Enamuse nimetatud konfliktidest moodustavad nn tsiviilkonfliktid, milles pole osalisteks mitte üksteise suhtes vaenulikult käituvad riigid, vaid samasse ühiskonda kuuluvad rühmitused, kes kasutavad omavaheliste suhete klaarimiseks relvastatud võitlust.
1990. aastate teisel poolel algatati Ühendriikides rida uurimisprojekte sihiga selgitada ühiskondlikke riskitegureid, mis aitavad kaasa taoliste konfliktide puhkemisele3. Julgeolekuanalüütikute üllatuseks tõid need tööd esile rahvastikuarengut kajastavate näitarvude tähelepanuväärselt tugeva seose konfliktide tõenäosusega. Siinkohal võib viidata näiteks LKA konsultantide koostatud analüüsile, mis otsis riigivõimu ebaõnnestumise (state failure) ning sellega kaasneva poliitilise ja etnilise vägivalla korrelaate maailmas läbi mitme aastakümne4. Mõnevõrra üldisemas plaanis võib samuti osutada riikide poliitilist režiimi – demokraatia versus diktaatorlikud valitsemisvormid – seosele demograafiaga. On täheldatud demograafilise ülemineku faasis asuvate, kõrge sündimuse ja suremusega riikide väiksemat demokraatiavõimet, kusjuures asjaomane seos ei kao ka pärast majandusarengu erisuste arvessevõtmist.5
Kuigi esmapilgul võib rahvastikuarengu parameetrite julgeolekuga seostamine tunduda ootamatu, on neid valdkondi ühendav mehhanism tegelikkuses lihtne. Nimelt iseloomustab üleminekujärgus kiiresti kasvavaid rahvastikke aluse suunas tugevasti laienev vanuspüramiid ja noorte earühmade väga kõrge osakaal. Ühelt poolt on see alus massiivsele rändepotentsiaalile, millest osa kanaliseerub maailma teistesse piirkondadesse, sh Euroopasse. Teisalt ei suuda töö- ja haridusvõimalused noortepõlvkondade arvukusega sammu pidada, millest toituv rahulolematus loobki pinnase vägivalla eskalatsiooniks6. Kuigi eelduste tegelikkuseks saamine pole automaatne, tõendavad statistilised kokkuvõtted, et väga kõrge noorte osakaaluga riikides (suhtarv täiskasvanud elanikkonnas üle 40–50%) on konfliktide sagedus tavapärasest kolm korda kõrgem. Osutatud demograafilise ühisnimetajaga riikide hulgast leiame muuhulgas Etioopia, Eritrea, Rwanda, Sierra Leone, Somaalia ja Sudaani.
Vanuskoostise omapärale lisaks on analüütikud välja toonud veel vähemalt neli muud rahvastikuarenguga seonduvat riskitegurit, mille hulka kuuluvad elanikkonna kirev etniline koostis, väga kiire linnarahvastiku kasv (üle 4% aastas), võtmetähtsusega looduslike ressursside (sh põllumaa ja joogivee) nappus ning HIV/AIDSi levik.7 Enamiku nimetatud riskitegurite puhul leiame maailma riikide pingerea tipust taas Aafrika maad. Näiteks HIV/AIDSiga nakatunute suhtarv täisealiste hulgas ulatub kontinendi lõunaosa riikides 19–33%-ni, epideemia toimel on rahvastiku keskmine eluiga lühenenud neis riikides kuni 25 aasta võrra, tehes olematuks lõviosa eelnenud kasvust.
Globaalses võrdluses on Aafrika tunnusjooneks nimetatud riskifaktorite kumuleerumine. Veerandsajast riigist, kus kriitilise tasemeni ulatub üheaegselt vähemalt kolm nimetatud riskitegureist, paikneb üle kolme neljandiku Mustal Mandril. Rahvusvahelise kogukonna huvides on aidata neil riikidel oma arenguväljakutsetega senisest tõhusamalt toime tulla, mis on pikas perspektiivis kontrolli alt väljunud konfliktide tagajärgedega võitlemisest odavam.
______
1 J.Caldwell (2006). Demographic transition theory. Springer; J.Riley (2005). The timing and pace of health transitions around the world. Population and Development Review, 31(4): 741-764.
2 P.Wallensteen, M.Sollenberg (2001). Armed conflicts 1989-2000. Journal of Peace Research, 38(5): 629-644.
3 N.Nichiporuk (2000). The security dynamics of demographic factors. Santa Monica, Rand.
4 D.C. Esty (1999). State failure task force report. Phase II report. Environmental change and security report 5: 49-72. 
5 A. Przeworski, M.Alvarez, J.Cheibub and F.Limongi (2000). Democracy and development: political institutions and well-being in the world, 1950-1990. Cambridge, Cambridge University Press.
6 H. Urdal (2004). The devil in the demographics: The effect of youth bulges on domestic armed conflict, 1950-2000. Social Development Paper no.29740. The World Bank. 
7 R.Cincotta, R.Engelman, D.Anastasion (2003). The security demographic. population and civil conflict after cold war. Washington, Population Action International.