Asenda(ma)tud liitlased: kuidas Eesti ja Euroopa julgeoleku alustalasid ümber kujundada

Praegust maailmakorda on tabanud vähemalt sama ägedad raputused kui külma sõja lõpus. Eesti toonased murrangulised otsused taastada iseseisvus ja naasta läänemaailma on riigile rohkem kui kolme aastakümne jooksul edu toonud. Nüüd aga seisavad meie piirkonna väikeriigid silmitsi suurte dilemmadega. Tohutu surve all on kõik Eesti ja Euroopa julgeoleku peamised alustalad: transatlantilised suhted, Euroopa lõimumine ja rahvusvaheline õigus.

Kui tagasi vaadata, võib tunduda, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, mil Nõukogude Liit hakkas kokku varisema ja Balti riikidel avanes võimalus taasiseseisvuda, valisid nad enesestmõistetava ja lausa paratamatu tee. Tollal ei peetud seda aga sugugi enesestmõistetavaks. Toonaste poliitiliste liikumiste juhtide vahel valitsesid teravad lahkhelid, kas eelistada reformimist või radikaalseid muutusi, evolutsiooni või revolutsiooni.

Maailma ajaloos tehti pretsedenditu valik – rakendati välismaalastele raskesti selgitatavat õigusliku järjepidevuse põhimõtet, mille alusel pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni taastati vana Eesti vabariik. See põhimõte kujunes ankruks, mis aitas hiljem hoida riiki valusate reformide ajal õigel teel. Sama keeruline oli paljudel välisvaatlejatel mõista soovi katkestada sidemed Venemaaga. Balti riike peeti liiga nõrgaks ja liiga sõltuvaks (post)sovetlikust majandussüsteemist, et sellest eralduda.

Pealegi arvasid paljud lääneriikide juhid 1990ndatel, et Baltimaade liitumine ELiga – ammugi siis veel NATOga – on ebarealistlik ja ebasoovitav. Vastuoludele vaatamata ühendas eestlasi, lätlasi ja leedukaid soov saada vabaks, suveräänseks ja demokraatlikuks ning kuuluda Euroopasse. Tänapäeval on Balti riikide välispoliitika endiselt rajatud samadele aluspõhimõtetele.

1990ndate algusega võrreldes on Baltimaad nüüd paljuski tugevamas positsioonis. Nad on tihedalt lõimunud lääne ja piirkondlike koostöövõrgustikega ning nende seljatagust kaitsevad tugevad liitlased. Samas ei ole Euroopa julgeolek tervikuna olnud Teise maailmasõja lõpust saati nii kehvas seisus kui praegu: siin maailmajaos käib viiendat aastat ulatuslik sõda, transatlantiline usaldus on kokku varisenud ja Venemaa ihkab revanši, aga Euroopa ei ole valmis teda ise heidutama, juhul kui USA loobub oma rollist või vähendab seda märgatavalt.

Kas Euroopa suudab end kaitsta?

Kõik Euroopa riigid seisavad silmitsi sarnaste dilemmadega, aga Baltimaade jaoks on osutunud eriti raskeks oma julgeolekustrateegia kohandamine uuele tegelikkusele vastavaks, sest nad on Venemaa ähvarduste suhtes haavatavamad ja sõltuvad USA toetusest julgeoleku tagamisel veel rohkem kui teised Euroopa riigid.

Esiteks sõltub meie kaitse NATOst, kusjuures USA täidab alliansi poliitilises juhtimises ja sõjaliste võimete vallas asendamatut rolli. Trumpi teise presidentuuri ajal on aga USA selgelt välja öelnud, et Euroopalt oodatakse edaspidi ise oma konventsionaalse kaitse eest vastutamist.

Baltimaade jaoks on osutunud eriti raskeks oma julgeolekustrateegia kohandamine uuele tegelikkusele vastavaks.

Parimal juhul jagatakse vastutuse koorem aegamööda ümber, aga samas ei saa välistada USA ootamatu lahkumise võimalust. USA ei jaga enam Euroopaga samu ohuhinnanguid Venemaa suhtes ega toeta enam Euroopa ja rahvusvahelise julgeoleku aluspõhimõtteid, sealhulgas suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. See on selgeks saanud USA nõudmistest Gröönimaale ja Ukrainale. Ehkki võib õigusega oodata, et järgmise presidendi ajal võivad Ameerika seisukohad Venemaa, Ukraina ja Gröönimaa suhtes märgatavalt muutuda, tuleks strateegilist eemaldumist Euroopast pidada pikaajaliseks trendiks, mis ei sõltu sellest, kes parasjagu on Valges Majas ametis.

Balti riigid seisavad silmitsi valikuga, kas pingutada kõigest väest USAga sidemete tugevdamise nimel, et hoida ära suurima liitlase eemaldumist, või otsida aktiivselt võimalusi sõltuvuse vähendamiseks, kuid see küsimus on olnud avalikuks aruteluks liiga tundlik. Eesti ametnikud on eitanud säärase dilemma olemasolu ning väitnud, et Eesti ja Euroopa kaitsevõime suurendamine täidab mõlemat eesmärki: kasvatab USA jätkuva kaasatuse tõenäosust ja valmistab Euroopat ette USA võimalikuks lahkumiseks.

Neid kahte sihti on aga praktikas raske ühildada. Kui pidada esmatähtsaks USA kohaloleku säilitamist, on hädavajalik osta Ameerika varustust ning toetada USA välispoliitilisi seisukohti, mis lähevad aina rohkem vastuollu Euroopa julgeolekuhuvidega. Kui eesmärk on vähendada sõltuvust USAst, tuleb investeerida Euroopa kaitsetööstusse ja arendada Euroopa võimeid nendes valdkondades, milles NATO on seni suuresti ameeriklastest sõltunud, näiteks puudutab see õhutõrjet ja luuret.

Kui Balti riigid keskenduvad esmajoones suhete säilitamisele USAga, on oht, et nad jäävad kõrvale olulistest Euroopa debattidest.

Lisaks peab Euroopa kohandama oma kaitset vastavalt sõjapidamise kiirele muutumisele, mida on näha Venemaa sõjas Ukraina vastu. Nagu on selgunud USA ja Iisraeli Iraani-vastasest operatsioonist, ei ole isegi USA hästi valmistunud droonirünnakute tõrjeks. Uute tehnoloogiate abil peetavas sõjas on kõigist maailma riikidest kõige rohkem kogemusi ja teadmisi just nimelt Ukrainal, kelle liitumise NATOga on aga USA blokeerinud.

NATO kaitseplaanid põhinevad praegu eeldusel, et USA osalus on tugev ja vääramatu. Euroopa peab siiski valmistuma end vajaduse korral ise kaitsma ilma USA toetuseta. Paljud Euroopa riikide juhid on olnud mõistetavalt ettevaatlikud sääraste plaanide arutamisel avalikkuse silme all, et vältida USA lahkumise kiirendamist. Suletud uste taga on aga arutelud hoogustunud. Kui Balti riigid keskenduvad esmajoones suhete säilitamisele USAga, on oht, et nad jäävad kõrvale olulistest Euroopa debattidest.

EL surve all

Eesti julgeoleku ja heaolu teine peamine alustala on EL. See on alati hõlmanud dilemmat, kas eelistada riigi suveräänsust või tugevamat ELi, et avaldada mõju globaalsetele arengusuundadele, mis meid puudutavad. Mida tihedam on lõimumine Euroopas, seda teravam on dilemma.

Eesti on järjekindlalt olnud vastu kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuselevõtule ELi välispoliitikas, väites, et vetoõigus suurendab Eesti mõju, kuna teised liikmesriigid peavad paratamatult selle võimalusega arvestama. Samas on Ukraina sõjaga seonduvaid ELi otsuseid korduvalt blokeeritud, edasi lükatud ja lahjendatud just nimelt ühehäälsuse nõude tõttu, see on aga läinud vastuollu Eesti elutähtsate julgeolekuhuvidega.

ELi vähese rahvusvahelise mõju ja konkurentsivõime probleemi saaks paljude eurooplaste arvates lahendada tihedama lõimumisega. Paljud ootavad ELilt ka Euroopa kaitse tugevdamist. Eesti ja mitmed teised liikmesriigid peavad aga mõistlikumaks Euroopa kaitse tugevdamist eelkõige NATO raames. NATO euroopastamine on vähemalt seni olnud Euroopa vastus dilemmale, mida teha olukorras, kus ollakse sõltuv kaitsealliansist, mida õõnestab selle tugevaim liige. NATO euroopastamise eesmärki täiendab ELi toetus Euroopa kaitsetööstusele ja innovatsioonile. Uute kaitsestruktuuride loomiseks ELi raames – sõjalisest juhtimisstruktuurist kaitsekavadeni – oleks vaja aega ja vahendeid, mida Euroopal praegu ei ole.

NATO euroopastamine on seni olnud Euroopa vastus dilemmale, mida teha olukorras, kus ollakse sõltuv kaitsealliansist, mida õõnestab selle tugevaim liige.

Veel üheks kaalukaussi suurema lõimumise suunas kallutavaks teguriks on laienemine, mis on praegusel ajal ELi määratluse järgi geopoliitiliselt paratamatu. Eesti toetab kindlalt laienemist, kuid on samas suhtunud leigelt paljude sisemiste reformide ettepanekutesse, mida osades liikmesriikides peetakse laienemise eelduseks (eriti seoses Ukraina liitumisega). Ukraina, Moldova ja Lääne-Balkani riikide ühinemise teel on seega mitmeid takistusi. Ukraina puhul on täisliikmeks saamise üheks eelduseks sõja lõpp, mida praegu silmapiiril ei ole.

Sõltumata sellest, millal sõda lõpeb, on Euroopal Ukrainat vaja, et ehitada üles usutav kaitse Venemaa vastu. Seega tuleb leida viis Ukraina integreerimiseks Euroopa julgeolekusüsteemi. Eesti peab koos teiste Ukraina liitlastega otsima loomingulisi lahendusi, mis ei lähtu sõja lõpu ega ELi sisemiste reformide eeldusest, vaid lõimivad Ukrainat tasapisi Euroopaga.

Rahvusvaheline õigus väikeriigi julgeolekus

Kolmandaks on Eesti vähemalt sõnades jätkanud väärtuspõhise välispoliitika ajamist, pidades rahvusvahelist õigust ja demokraatlikke väärtusi oma julgeoleku alustaladeks. Praegu on Baltimaadel aga veel raskem kui paljudel teistel Euroopa riikidel ühildada julgeolekuhuve ja rahvusvahelist õigust või laiemalt võttes huve ja väärtusi. Tegu ei ole sugugi uue väljakutsega, kuid selle ulatus on nüüdseks kasvanud pretsedendituks, sest USA on kaotanud huvi rahvusvahelise õiguse ja demokraatlike väärtuste kaitsmise vastu. Seeläbi on praegune administratsioon lahti öelnud aastakümneid USA kanda olnud rollist reeglitel põhineva rahvusvahelise korra säilitamises ja vaba maailma juhtimises, ükskõik kui ebatäiuslikult see ka siis välja ei kukkunud.

Balti riikidel on olnud raskusi nende muutustega kohaneda ning nende seisukohad on paiguti üksteisest lahknenud. Selle aasta jaanuaris, kui Gröönimaa pärast tekkinud pinged olid jõudnud haripunkti, kinnitas Eesti ainsa Balti riigina avalikult, et Gröönimaa on Taani kuningriigi lahutamatu osa, ning andis märku valmidusest saata väike sõjaväeüksus osalema Taani poolt kokku kutsutud liitlaste õppuses. Läti ja Leedu eelistasid hillitsetumat lähenemist, et USAd mitte välja vihastada.

Järjest suuremaks katsumuseks on kujunenud lahknevused USA (praeguse administratsiooni käsitluses) ja Euroopa julgeolekuhuvide vahel. Kui USA nõuab endale Gröönimaad või survestab Ukrainat Venemaale territooriumi loovutama, läheb see vastuollu Euroopa huvide ja aluspõhimõtetega. Need näited toovad esile tõsiasja, et väikeriikide puhul on väärtused ja huvid tihedalt läbi põimunud, kuna nad ei saa oma tahet teistele peale suruda, nagu suurvõimud seda tihtilugu teevad.

Samas ei ole rahvusvaheline õigus kunagi otseselt kaitsnud Eestit ja teisi Venemaa väiksemaid naaberriike. Ajal, mil USA veel hoolis reeglitel põhineva rahvusvahelise korra ja demokraatlike väärtuste kaitsmisest, moodustasid need vundamendi, millele toetus transatlantiline allianss ja USA valmisolek kaitsta Euroopa liitlasi. Nüüd on see vundament kadunud ja Balti riigid pingutavad kõvasti, et oma peamisele liitlasele kasulik olla. Väärtuste ja huvide vahelist dilemmat saab vaevalt lahendada sedasi, et toetame USA välispoliitilisi avantüüre, mis lähevad vastuollu meie enda väärtuste, põhimõtete ja huvidega. Kui USA ei hooli enam territoriaalsest terviklikkusest või Venemaa naaberriikide vabadusest, siis on Ameerika julgeolekutagatised parimal juhul volatiilsed, aga halvimal juhul ebausutavad.

Kui USA on asendamatu, on Euroopa hukule määratud

Kõik see on viinud meid olukorda, milles USAst sõltumisele põhinev strateegia on muutunud jätkusuutmatuks. Samas pole meil lühikeses perspektiivis midagi mõistlikku asemele võtta. Eesti on koos teiste Põhja- ja Baltimaadega astunud olulisi samme, et kohaneda järjest halveneva julgeolekukeskkonnaga: oleme tugevdanud riigikaitset, suurendanud piirkondlikku koostööd ja olnud Euroopas Ukraina abistamisel esirinnas, eriti pärast USA toetuse pea täielikku kokkukuivamist.

Põhiküsimus seisneb aga selles, kas me teeme õigeid asju, et valmistuda USA võimalikuks lahkumiseks ja et kujundada välja Euroopa Venemaa-vastane heidutus, mis ei variseks ilma ameeriklasteta kokku. Washington on aastakümneid olnud asendamatu liitlane; samas kui nimetada USAd jätkuvalt asendamatuks, võib seda tõlgendada nii, et Euroopa on hukule määratud. Euroopa ei pea mitte ainult uuesti relvastuma ja vähendama sõltuvust suurriikidest, vaid ka ümber kujundama oma narratiivid ja mõttemallid. Meid hoiab tagasi dilemma, kas me kutsume USA lahkumiseks valmistudes selle ise esile.

Euroopa ei pea mitte ainult uuesti relvastuma ja vähendama sõltuvust suurriikidest, vaid ka ümber kujundama oma narratiivid ja mõttemallid.

Jääb tulevaste põlvkondade hinnata, kas praegu Eesti ja teiste Euroopa riikide poolt langetatud otsused on jätkusuutlikud. Kas me ei klammerdu liiga kaua alliansi külge, mis on muutunud toimimatuks ja ebausaldusväärseks? Või kas oleme muutumas ettevaatlikeks realistideks, kes teevad oma väärtustes ja põhimõtetes järeleandmisi, et uues jõupoliitikale toetuvas maailmas ellu jääda? Kas me keeldume uue strateegia välja kujundamisest, sest kardame, et see nõrgestab meie julgeolekut, samas kui vana juba laguneb?

Nagu varemgi Euroopa lähiajaloo murdepunktides seisab Eesti jälle silmitsi keeruliste dilemmadega. Täna langetatud otsused määravad ära meie tuleviku. Ka valikute ähmastamist ja vältimist võib teatud määrani pidada heaks lähenemiseks. Siiski nõuab praegune hetk seda, et mõtleksime uuesti läbi, millele meie julgeolek toetub. Kuigi maailmas on palju ebakindlust, võime kindlad olla ühes: meie saatus on seotud meie Euroopa liitlaste ja sõpradega, kaasa arvatud Ukrainaga. Eesti siht ei peaks olema ainult ellu jääda ja käimasolev raputuste ajajärk üle elada, vaid ka kujundada Euroopa tulevast julgeolekuarhitektuuri.