veebruar 7, 2020

Jüri Luik: piirilepped mõjuksid positiivselt Eesti julgeolekule

Postimees/Scanpix
Jüri Luik: Eesti diplomaatia on piirikõnelustest õppinud.
Jüri Luik: Eesti diplomaatia on piirikõnelustest õppinud.

Piirilepete ratifitseerimist pole näha ei Eesti ega Venemaa seadusandlikus kogus.

Kaitseminister Jüri Luik nendib intervjuus Diplomaatiale, et kehtiva Eesti ja Venemaa vahelise kõikehaarava suhete aluste lepinguga tunnustab Moskva nii Tartu rahu kui ka juriidilist järjepidevust.

 

Missugune võiks olla Tartu rahu tähendus üldse Eesti välispoliitikale 100 aasta jooksul (kui võrrelda seda näiteks teiste välispoliitiliste saavutustega, olgu selleks siis saamine NATOsse ja Euroopa Liitu ning Vene vägede lahkumine Eestist)?

Kõigil teie poolt nimetatutel on suur tähtsus kas Eesti loomisel või meie iseseisvuse kaitsmisel, Tartu rahu on meie sünnitunnistus, ilma selleta meie riiki poleks.  Kui Tartu rahu tugineb meie rahva hiiglaslikule jõupingutusele ja sepistati sõjatules, siis hilisemad lepped on sündinud õnneks ilma sõjata, aga kindlasti väga õigel ajal. Vägede väljaviimine lõpetas Vene okupatsiooni. NATO ja ELi liikmesus on aidanud sõda vältida: ma usun, et kõik kujutavad ette, kui riskantses olukorras me täna  ilma liikmestaatuseta agressiivse Venemaa kõrval oleksime.

 

Kui palju tajutakse Venemaal, et Tartu rahuga sai ju ka Nõukogude Venemaa esimese rahvusvahelise tunnustuse, ehk siis mõte sellest, et Tartu rahu ei tohiks Venemaa näha üksnes kaotusena? Või nähakse seda ka praegu ajutise abinõuna?

Tunnustamine oli oluline, aga muidugi oli tollel ajal  ka Eesti tunnustamata riik, ehkki meie valitsust tunnustati de facto. Lenini jaoks oli prioriteet bolševike võimu kaitsmine vene valgete vastu, seetõttu oli tema suur  huvi seotud Tartu rahulepingu artikliga VII.  Ta saavutas eestlastega olulise leppe, et  Eesti ei võimalda kasutada oma territooriumi kindral Judenitši Loodearmeel. Tartu rahu välistas Nõukogude Venemaa juhtide jaoks ka võimaluse, et britid ründaksid Petrogradi läbi Eesti territooriumi, kust poleks just pikk maa minna olnud. Võiks spekuleerida, et kui vene valgete juhtidel oleks olnud fantaasiat, et tunnustada Eesti iseseisvust, kas siis oleks bolševike režiimiga lõpp olnud?  Aga neil puudus täiesti Lenini salakaval paindlikkus.

 

Tartu rahu keerleb praegu väga palju piirilepete ümber, aga vähem räägitakse taasiseseisvumise järgsetest piiriläbirääkimistest Venemaaga. See oli ikkagi Eesti noorele diplomaatiale karm proov? Kas piiriläbirääkimistel oli ka hetki, kus tekkis tunne, et edasi pole mõtet minna?

Tartu rahus sisaldub kaugelt rohkem kui piir. Tänase päeva kontekstis on olulisim artikkel II, millega Venemaa tunnustab meie iseseisvust ja loobub igaveseks  suverääni õigustest. Eesti-Vene läbirääkimistel  peale taasiseseisvumist  1992–1994 oli fookus vägede väljaviimisel, piiri osas olid pooled hästi väljakujunenud positsioonidel.  Asi hakkas muutuma 1995. aastal, kui Tarandi valitsus viitas võimalikule kompromissile: piirijoon versus Tartu rahu tunnustamine. Ühesõnaga, Tartu rahu kehtivust ei seotud enam piirijoone kulgemisega. Me asusime samm-sammult liikuma Euroopa Liidu  ja NATO suunal ja nende  organisatsioonide liikmesus oli absoluutne prioriteet. Lahendamata piiriteemast ähvardas tulla suur probleem. 1995. aasta NATO laienemistingimused nõudsid sõnaselgelt, et ei tohi olla piirivaidlusi.

 

Mida Eesti diplomaatia õppis piiriläbirääkimistest – kas neid kogemusi on saadud ka mujal kasutada?

Kindlasti. Tegu oli ju läbirääkimistega, kus diplomaatidel tuli tavalisest kordades rohkem arvestada mitte ainult rahvusvahelist õigust ja välispoliitika jõujooni, vaid ka siseriiklikku debatti ja meeletut avalikku huvi.

 

Missugune oleks lahendus, et lõpeks ära Venemaa mure Eesti territoriaalsete nõudmiste pärast ja Eesti mure selle pärast, et praeguste piirilepetega loobutakse Tartu rahust?

Tartu rahu kehtib ja me ei tohi loomulikult  millestki loobuda. Võtmetähtsusega on artikkel II, Eesti iseseisvuse tunnustamine. Akuutne probleem on tegelikult artikliga IV, sest kuigi eestlaste opteerumist kodumaale bolševike poolt tunnistati, jäid paljud, kellel juba paberidki korras, sõja ja segaduste tõttu Venemaale. Kas nende järeltulijatel on täna õigus Eesti kodakondsusele? Mis puutub piiri, siis me tegelikult pole näinud  otsest seost piiri kulgemise ja Tartu rahu kehtivuse vahel juba 1992. aastast. Siis võeti referendumil vastu uus Eesti põhiseadus, mis sätestab, et meie piir on määratud Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

 

Kui Tartu rahu tõlgendus tekitab nii palju probleeme, kas poleks mõttekam sõlmida mingisugune uus, kõikehõlmav leping Venemaaga? Naiivne küsimus, aga ikkagi.

Ei ole naiivne. Meil on tegelikult Venemaaga kõikehaarav suhete aluste leping, mis allkirjastati 1991. aasta jaanuaris, kuid  hiljem ratifitseeriti kahe riigi seaduslike parlamentide  poolt, ja seda loetakse kehtivaks lepinguks.  Leppes  tunnustab Venemaa kaudselt, läbi meie Ülemnõukogu otsuste nii Tartu rahu kui ka juriidilist järjepidevust. Piiriküsimused, ütleb see lepe, lahendatakse läbirääkimistel. Aga mingit otsest lahendust seal peidus pole.

Lätlased ratifitseerisid oma piirileppe venelastega ja  see pole nende juriidilist järjepidevust kahjustanud. Lepe vaidlustati hiljem Läti Ülemkohtus, kes aga leidis, et vastuolu Riia rahulepinguga, Tartu rahulepingu analoogiga, seal pole.

 

Väga lähedal pole vist ka piirilepete ratifitseerimine kummagi riigi parlamendis?

Tõsi ta on, sest  Venemaa isegi ei alustanud leppe ratifitseerimist, ehkki Riigikogus  tehti ära esimene lugemine.  Igal keerulisel leppel on oma poliitiline aken, mis on lahti lühikest aega,  lased sellel sulguda  ja ongi kõik. Praeguses Riigikogus ega ka Vene Riigiduumas pole ilmselgelt valmisolekut selle leppega edasi minna. Ka Venemaa käitumine on muutunud üha jõhkramaks, praegu proovitakse naabritele peale suruda Vene ajaloovõltsinguid.

 

Tartu rahu sätestas ka muid punkte, mida Venemaa pole täitnud. Näiteks pole täielikult tagastatud Tartu Ülikooli varasid Voronežis. Kas selle küsimusega ka tegeletakse?

Eesti positsioon on selge: Voronežis asuvad varad tuleb tagastada. Üht-teist saadi peale Vabadussõda ka tagasi, osa raamatukogust näiteks. Aga palju väga väärtuslikku  jäi sinna.  Meile väga olulisi esemeid  on venelaste käes ka hilisemast ajast. Venemaa pole isegi okupatsiooni järgselt tagastanud presidendi ametiraha, mis on solvav ja demonstreerib kõige paremini, et ikka veel pole harjutud meie iseseisvusega.

 

Samal ajal on Eesti ehitanud välja piiritara praegusele piirile – kui tahetakse Tartu rahu järgset piiri, siis ei peaks ju ehitama tara sinna?

Otsus piiriehitised välja ehitada on väga mõistlik ja seda toetavad Eestis kõik parteid. Me ei suutnud pikka aega ühitada meie õiguslikke positsioone ja praktilisi vajadusi. Peale Eston Kohveri röövimist  said kõik järsku aru, et meil ju polegi Venemaaga füüsilist piiri, mõned roostes sildid siin-seal. Ikka peab mingi kõva pauk olema, et tegutsema hakata.

 

Teie kui kaitseministri hinnang – kas piirilepete sõlmimine Venemaaga annaks Eesti julgeolekule midagi juurde?

Hetkel neid leppeid  ei tule, aga nad mõjuksid positiivselt. Inglased ütlevad, et kui tahad häid naabreid, ehita korralik aed. See kehtib eriti naabrite puhul,  kes üksteisega just hästi läbi ei saa. Tartu rahulepingu kehtivust piirilepe mingil moel ei kõiguta.