Jäta menüü vahele

Liberaalse korra valemälestus

Patrick Porter. The False Promise of Liberal Order: Nostalgia, Delusion and the Rise of Trump. Polity Press, 2020. 224 lk.
Allan Aksiim
Allan Aksiim

poliitikavaatleja

Liberaalse korra valemälestus ja igatsus reeglitepõhise maailmakorra järele on Patrick Porteri samanimelise raamatu (“False Promise of Liberal Order”) kriitika fookus. Reeglitepõhise maailma taandumist on siin- ja sealpool Atlandi ookeani poliitilise kommentariaadi seas palju lahatud ja selle üle ahastatud. Porter väidab, et igatsetakse korda, mida pole kunagi olnud, ja mugavalt on unustatud kõik reeglitepõhise korra reeglite rikkumised ja ühe riigi – Ameerika Ühendriikide – valmidus olla nendest reeglitest igal vajalikul hetkel üle. Kuigi USA hegemoonia oli pehmem kui alternatiivid, oli see siiski ilmselge ühe riigi ülemvõim teiste üle ja veidi nagu George Orwelli “Loomade farmis”: kõik riigid on võrdsed, aga Ameerika Ühendriigid on kõigist võrdsemad.

Esiarvajad on Donald Trumpi ja Brexiti pärast arvamuskülgedel ja sotsiaalmeedias juba aastaid nihelenud ja hakanud otsima põhjendusi, miks on toimunud langemine varasemalt reeglitepõhiselt ideaalilt ja kui halvad on konkreetsed nahaalsed karakterid, kes selle languse esile mananud.

Liberaalne maailmakord oli siiski ideaal, mille poole püüeldi, kuid mis ei ole kunagi reaalselt eksisteerinud. Võib vaielda, kas juba selline püüdlus tagas tsiviliseerituma maailma või oleks olnud parem, kui võimusuhted oleksid olnud toorelt näha. Üheks Porteri väiteks on, et nähtusena pole uus ei välisriikides valimiste mõjutamine, propaganda ja valeuudised (sh autoriteetsete isikute suust), poliitikute äraostetavus ega rahvusvaheliste kokkulepitud reeglite õhkõrn kehtivus ja valikuline rakendamine. Nende ja teiste pahede väljatulemise (ja võib-olla ka toimumise) määr on lihtsalt viimaste aastakümnete jooksul oluliselt kasvanud nendes riikides, mida meie meedia kõige enam kajastab ja millega meid ellujäämiseks vajalikud julgeolekusidemed ühte seovad. On kaheldav, kas on võimalik lammutada midagi abstraktset, nagu liberaalne reeglitepõhine maailmakord, mis on paljuski eksisteerinud ainult retoorikas, varjamaks selgeid hierarhilisi võimusuhteid ja ebamugavat reaalpoliitikat.

Kuigi USA hegemoonia oli pehmem kui alternatiivid, oli see siiski ilmselge ühe riigi ülemvõim teiste üle ja veidi nagu George Orwelli “Loomade farmis”: kõik riigid on võrdsed, aga Ameerika Ühendriigid on kõigist võrdsemad.

Kainestav on vaadata osasid arenguid lihtsalt numbrite ja sündmuste jadana. USA on korraldanud või toetanud riigipöördeid demokraatlikult valitud valitsuste vastu: Iraan 1953, Guatemala 1954, Brasiilia 1964, Tšiili 1973, Egiptus 2013 (?). Aastatel 1946–2000 toetas USA 81 juhul üht osapoolt välisriigi valimistel (partisan electoral intervention), 16 korral rahastati, toetati ja nõustati otse või kaude soositud kandidaate. Aastatel 1947–1989 püüti välisriikide valitsusi vahetada 72 korral. Demokraatia kaitsmise sildi all tegeldi väga palju selle mahasurumise ja ümberpööramisega väga paljudes riikides väga pika aja jooksul.

Samas oli probleem ka demokraatia levitamise retoorikaga. Vastuolu öeldu ja tehtu vahel ilmnes näiteks, kui USA president George Bush jr oma teise ametiaja ametissesaamise kõnes rääkis globaalse demokraatia edendamise vajadusest. Peale kõnet pidi ta Pärsia lahe äärseid autokraatlikke monarhiaid rahustama ja see sõnum oli lihtne: nemad on liitlased ja demokraatiat neile peale ei suruta. Aastaid hiljem toimunud araabia kevad kinnistas realiteedi, et mitte igale poole ei saa üleöö demokraatiat püsti panna ja sealgi, kus seda tehakse, ei pruugi tulemus lääneriikide (ja eelkõige USA) poliitiliste eesmärkidega kooskõlas olla.

USA aitas Bill Clintoni ametiajal aluse panna rahvusvahelisele kriminaalkohtule, et siis sellega hiljem ise mitte liituda. Kui praegu tundub skandaalne see, et USA senaatorid ähvardasid kehtestada sanktsioonid Saksa väikelinnale, kus Nord Stream 2 ehitust sakslaste poolel koordineeritakse, siis aastal 2002 võtsid Ameerika Ühendriigid vastu seaduse, mis kohustas peatama USA relvaabi kõikidele riikidele, kes pole sõlminud eraldi USAga nende sõdurite immuniteedi tagamise lepingut (see oli suunatud eelkõige nendele riikidele, kes rahvusvahelise kriminaalkohtuga olid liitunud, et USA sõdureid ei saaks sõjakuritegudes süüdi mõista). Sõnum oli ja on lihtne: reeglitepõhine rahvusvaheline kriminaalõigus kehtib teise ja kolmanda järgu võimudele, mitte hegemoonile. Sama seadusega anti õigustus sõjalise jõu kasutamisele vabastamaks USA kodanikke, kui nad peaks rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt vahi alla võetama. Meedias sai see sai tuntuks kui Hague Invasion Act ja selle poolt hääletasid ka John Kerry, Hillary Clinton ja Joe Biden, kellest viimane nüüd presidendivalimiste valguses räägib ”normaalsuse taastamisest”, mis pole kaugel reeglitepõhise maailmakorra taastamise retoorikast.

Mind kõnetas Porteri metafoor: rahvusvaheline liberaalne maailmakord on nagu ämblikuvõrk – piisavalt tugev, et kätte saada nõrgad, aga liiga nõrk, et kinni püüda tugevaid. Rahvusvaheline maailmakord loodi olemasoleva hierarhia kinnistamiseks, mitte kõikide riikide vahel kehtiva võrdsuse loomiseks.

Autori arvates võib Donald Trumpi teeneks lugeda, et retoorika ja teod on nüüd suuremas kooskõlas,ja vabakaubanduse ja rahvusvaheliste normide kiitmise ning reaalsuse vahel ei haiguta suur lõhe. Foto: zumapress.com/Scanpix

Palju, mida me peame n-ö liberaalse reeglitepõhise maailma tunnusteks, nagu Euroopa Liidu ühisturg, Põhja-Ameerika vabakaubandusleping NAFTA (nüüdseks juba ümber nimetatud), pikalt õhus olnud transatlantiline vabakaubandusleping ja mitmesugused muud protektsionistlikke majandusbarjääre lõhkuvad riikidevahelised kokkulepped, on ajaloo suures pildis üdini uued asjad ja olnud oma lühikese eksisteerimisaja jooksul meeletu kriitika all. Samas on kõnekas, et isegi enne 2016. aasta tormilisi sündmuseid olid USA ja Euroopa Liit maailma suurimad protektsionistlike meetmete kasutajad, kummalgi oli Reutersi analüüsi hinnangul kasutuses üle tuhande meetme. Tariife jõustasid suures mahus Reagan, Clinton ja Bush jr, kes kõik rääkisid vabakaubanduse hüvedest, kaitstes samas tugevalt USA turgu konkurentide eest. Trumpi teeneks on, et retoorika ja teod on nüüd suuremas kooskõlas ja vabakaubanduse ja rahvusvaheliste normide kiitmise ning reaalsuse vahel ei haiguta suur lõhe. USA praegune president oma tariifidega ei ole mitte USA poliitilise traditsiooni kõrvalekalle, vaid mitmes mõttes selle kulminatsioon.

Mulle meeldib selle raamatu põhitees oma karmis küünilisuses, kuigi see ei tohiks olla üllatus kellelegi, kes on kasvõi pinnapealselt tutvunud lääneriikide ja külma sõja ajalooga. Siiski on argumentide esitusviisis minu hinnangul puudujääke: pea igas peatükis ja argumendis, kus müüte purustatakse, on ridamisi ajaloolisi näiteid, mille tulv ja kohati kehv tekstiline seotus tekitab tunde, et raamat on pigem kollaaž üksikutest mõtetest, tähelepanekutest ja arvamustest, mitte läbimõeldud teos, kus on peetud silmas loetavust ja argumendi selgust. Paratamatult tekib tahtmine parafreesida Alan Bennetti kuulsat fraasi: ameeriklaste ülemvõim on üks neetud pahategu teise järel.1

Samas, nii nagu autor, usun ka mina, et hoolimata kõigest halvast, mis on Teise maailmasõja järgselt USA ja tema liitlaste poolt rahu, vabaduse ja demokraatia nimel ellu viidud (ja paljugi sellest on olnud üdini kohutav), võib külmas sõjas ja selle järgses maailmas seda maailma poolt pidada paremaks. Samuti oli see julgeolekuarhitektuur kõikidest variantidest parim, kellega Eesti ja vaba Euroopa laiemalt oma saatuse ühte saanuks siduda. Liit ebatäiuslike Ameerika Ühendriikidega on piisavalt hea. See ei vabasta meid võimalusest püüelda nende ideaalide poole (kui peaksime seda tahtma), kuid ajaloopimedus ei tule meile kasuks, kui soovime tegelikult mõista nii toimunud sündmusi kui ka praegugi toimuvat, kasvõi selleks, et saada aru mitmete riikide elanikkondade (kohati õigustatud) meeletust vihast USA ja lääneriikide vastu.

Lisamõttena toob Porter välja ühe ebamugava tõe: selleks, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased saaksid luua ja hoida koalitsiooni näiteks Hiina või mõne muu vastase vastu, peab see koalitsioon koosnema nii liberaaldemokraatlikest riikidest (kellest osa tuleb selleks sundida), illiberaalse demokraatiaga kui ka selgelt mittedemokraatlikest riikidest. See fookus aga tähendaks ka osast julgeolekukohustustest loobumist. Küll mitte  NATOst väljumist, aga selle edasist laienemist autor ei toeta. Lisaks on vaja revideerida praeguseid antud julgeolekugarantiisid – kas kõiki suudetakse tagada kriisi ajal? Tõenäoliselt mitte, mis tähendab valikute tegemist (eelkõige Lähis-Idas kohalolu vähendamist). Jäin lõpuks veidi mõtlema, kellele küll see raamat suunatud on? Mind põhitees ei üllatanud, samuti ei tundu ka fraas “reeglitepõhine maailmakord” Eesti välispoliitilises avalikus retoorikas väga tugevalt kasutuses olevat – mõned korrad on seda maininud välisministrina Urmas Reinsalu ja veidi rohkem tundus kasutavat Sven Mikser. Pigem aitab raamat mõista neid vaidlusi, mida ameeriklased akadeemilises ja poliitilises arutelus peavad endakeskis. Mõjutab ju lõpuks ka meid, kas meie liitlassuhe põhineb ühistel väärtustel (mida peaks siis kasvõi moepärast järgima) või lihtsalt sellel, et oleme koos liitlased kellegi kolmanda vastu ja tunnistame ameeriklaste ülevõimu küsimata, mis on selle hind.

Viited
  1. Algupäraselt Alan Bennetti raamatust The History Boys “History is just one fucking thing after another”.

Seotud artiklid