Välispoliitiline pinevik ehk Eesti esimesed kuud ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena

Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu liige olnud peaaegu pool aastat. Välispoliitilised ajad on olnud sündmusterohked, geopoliitilised pinged kasvanud. Meie liikmesuse ajal astus Ühendkuningriik välja Euroopa Liidust, USA president Donald Trump esitas oma Lähis-Ida rahualgatuse, kõiki riike halvas üleilmne epideemia, süvenenud on USA ja Hiina vastasseis ja meie suurim liitlane on silmitsi viimaste aegade rängimate tänavarahutustega. Tundub uskumatu, et kõik need sündmused mahuvad möödunud viie kuu sisse. See on seadnud tempo ja tooni ka Eesti liikmesusele maailma kriisidiplomaatia areenil – ÜRO Julgeolekunõukogus.

Eesti esimene kuu ÜRO Julgeolekunõukogus algas ärevate sündmuste saatel: USA droonirünnak Iraagis (kindral Soleimani tapmine), Ukraina lennuki allatulistamine Iraani poolt. Olgugi, et need sündmused Julgeolekunõukogus vastukaja ei leidnud, ka põhjusel, et Iraan võttis süü lennuki allatulistamises üllatuslikult ja kiirelt omaks, lõid need hoiatava fooni eesootavatest pingetest. Kohe seejärel oli nõukogu liikmete seas keeruline vaidlus Süüria piiriülese humanitaarabi mehhanismi pikendamise teemal. Sellele olid tuliselt vastu Venemaa ja Hiina. Vältimaks halvimat Süüria inimestele ehk humanitaarabi mehhanismi katkemist, leppisime kibeda kompromissiga ja Venemaa taktikalise võiduga: humanitaarabi mandaadi kestust vähendati poole võrra ja kaks piiriületuspunkti suleti. Kompromiss oli Süüria inimestele kahest halvast variandist parim. Juulis on sama resolutsiooni uuendamine taas päevakorras ja jälle on oodata pingelisi läbirääkimisi, sest Venemaa soov teenindada Süüria presidendi Bashar al-Assadi huvisid ja lõpetada nimetatud humanitaarabi liikumine pole kuhugi kadunud. Al-Assadi soov oleks saavutada, et kogu abi liiguks läbi Damaskuse ehk tema kooskõlastusel.

Märtsi alguses (6.03) toimus Eesti eestvedamisel ja samameelsete riikide toetusel Krimmi inimõiguste teemaline Julgeolekunõukogu mitteametlik istung. Tegemist oli Eesti esimese organiseeritud kohtumisega meie liikmesuse perioodil.

Esimesed kaks kuud möödusid ka Liibüa kodusõjale intensiivsemalt uue lahenduse otsimise tähe all. Saksa kantsler Angela Merkel kutsus Berliinis 19. jaanuaril kokku konverentsi, kus lepiti kokku kõikehõlmav plaan konflikti lahendamiseks, sh anti lubadus relvaembargost kinni pidada ja sõlmida püsiv relvarahu. Veebruaris räägiti Julgeolekunõukogus Saksamaa juhtimisel ligi neli nädalat läbi Liibüa–teemalist resolutsiooni sooviga konverentsil kokkulepitu ka Julgeolekunõukogu poolt heaks kiita ja kokkulepitust kinnipidamise osas survet avaldada. Ühel häälel teksti vastu võtta aga ei õnnestunud, kuna Venemaa jäi erapooletuks. Olukord Liibüas on praeguseks aga ainult halvenenud: resolutsioonis sätestatust kinni ei peeta ning konflikt on aina ägenenud. Oma osa mängivad selles nõukogu alalise liikme Venemaa selged sammud oma sõjalise kohaloleku kasvatamiseks Liibüas.

Veebruar oli erakordne paljude avalikku huvi pälvinud sündmuste tõttu. Kuu kammertooni seadis Lähis-Ida rahuprotsess ja  Donald Trumpi rahualgatuse ettepanek, samuti sõjategevuse kasv Idlibi provintsis Süürias. Trumpi rahualgatusele soovis Palestiina avaliku vastusammu teha ja saata oma sõnum maailma avalikkusele ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu. Selleks esitasid Tuneesia ja Indoneesia (Julgeolekunõukogu liikmed) Palestiina palvel Julgeolekunõukogule läbirääkimiseks resolutsiooni kavandi. Läbirääkimised teksti üle olid intensiivsed. Üllatavalt loobus Palestiina aga päev enne nõukogu avalikku istungit resolutsiooni esitamisest ja seda hoolimata Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmoud Abbasi kohalolust ja istungil osalemisest. Spekuleeritakse, et põhjus oli kombinatsioon eeldatavast kehvast hääletusmustrist – sihiks oli seatud 14 nõukogu liikmesriigi poolthääl, (USA vastuhääl oli kindel) – ning USA (rahalisest) survest. Olukorra dramaatilisust illustreerib Tuneesia ÜRO saadiku ootamatu tagasikutsumine selle kõige keskel – meedia sõnul põhjusel, et Tuneesia president ei olnud resolutsiooni esitamise detailidega piisavalt kursis. Vaatamata pingelisele foonile suutsid aga ELi Julgeolekunõukogu liikmesriigid istungi veerel ühises pressiavalduses kokku leppida.

Idlibi provintsi vallutamise protsess Süürias tingis arvukalt ametlikke ja mitteametlikke kohtumisi. Kahetsusväärne, et Idlibi tragöödia teemal jätkas Julgeolekunõukogu Venemaa tõttu endiselt vaikimist. Nõukogu ei suutnud ühiselt isegi humanitaarolukorra ja relvarahu üleskutses  kokku leppida. Eestile oli oluline aidata luua avalikku survet Idlibis toimuva lõpetamiseks. Tegime koos ELi liikmesriikidega ettepaneku arutada nõukogus erakorraliselt olukorra teravnemist Idlibis. Eesti, USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Nigeri, Dominikaani Vabariigi ja Tuneesia poolt tegime demarši ÜRO peasekretärile, et toetada peasekretäri tugevamat sekkumist relvarahu saavutamisel Idlibis.

Eeltoodud arutelud ja sündmused veebruarikuus tingisid eriti tiheda koostöö- ja koordineerimisvajaduse ELi liikmesriikide vahel Julgeolekunõukogus: veebruarikuus koostati suure tõenäosusega ajaloo suurim arv ühiseid pressiavaldusi, neist mitu meie enda eestvedamisel. Ühistes avalikes sõnumites kajasid ka meile olulised rõhuasetused – näiteks oli meile oluline nii Minski lepingute teemalise avalduse tegemine kui ka viide transatlantikale Lähis-Ida rahuprotsessi teemalises avalduses.

Hoiame Ukrainas ja Gruusias toimuvat rahvusvahelise õiguse rikkumist maailma tähelepanu all

Venemaa tegi veebruaris lühikese etteteatamisega ettepaneku tähistada Julgeolekunõukogu avaliku istungiga Minski lepete 5. aastapäeva. Samameelsed riigid, sh Eesti, mõjutasid istungi tooni ettepanekuga kutsuda istungile teavitaja Donbassi humanitaarolukorrast. Sellega lõime ruumi aruteluks ka meile olulistel teemadel. Kokkuvõttes ei täitnud istungi kokkukutsumine Venemaa jaoks soovitud eesmärki – sõnavõtnute seas domineerisid Ukrainat toetavad hääled ja puudus häälekas toetus Venemaale tavapärastelt liitlastelt. Meie algatusel ja eestvedamisel tegid Julgeolekunõukogu ELi liikmesriigid Minski-teemalise istungi eel ühise pressiavalduse.

Märtsi alguses (6.03) toimus Eesti eestvedamisel ja samameelsete riikide toetusel Krimmi inimõiguste teemaline Julgeolekunõukogu mitteametlik istung.  Tegemist oli Eesti esimese organiseeritud kohtumisega meie liikmesuse perioodil. Saal oli rahvast täis ning peale Julgeolekunõukogu liikmete võtsid sõna ka mitmed teised ÜRO liikmesriigid, avaldades toetust Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning kutsudes Venemaad üles lõpetama okupatsiooni Krimmis. Venemaa lahkus istungilt peale oma süüdistavat kõnet, jäädes oma kriitikaga üksi, keegi kõnelejatest Venemaa seisukohti ei toetanud. Kohtumine läks korda ja aitas avalikkuse ette tuua Venemaa-poolseid raskeid inimõiguste rikkumisi.

Vastusena Eesti korraldatud istungile tegi Venemaa maikuus ehk meie eesistumiskuul Krimmi-teemalise kohtumise omas „helistikus“ – eesmärgil Krimmi anneksiooni õigustada. Formaat võimaldab istungi kokkukutsujal seda nii juhtida kui ka teavitajad valida. Venemaa üritus kukkus läbi – kõnelejaid oli tavatult vähe, ainult  seitse (võimalus sõna võtta oli kõigil ÜRO liikmesriikidel) ja Venemaa toetuseks ühtegi sõnumit ei kõlanud. Eesti, USA ja Ühendkuningriik boikoteerisid istungit avalikult.

Eesti algatused enne uusi (töö)olusid

Märtsis sai Julgeolekunõukogu töötada tavalises rütmis vaid paar nädalat. Enne ÜRO sulgemist pandeemia tõttu jõudsime kahel olulisel teemal eestvedajad olla. 5. märtsil toimus Julgeolekunõukogus ajalooline istung, sest esmakordselt tõstatati nõukogus küberrünnete toimumine ajendatuna konkreetsest juhtumist. Eesti, Ühendkuningriik ja USA mõistsid hukka 2019. aasta oktoobris Gruusia vastu Venemaa sõjaväeluure poolt korraldatud ulatuslikud küberrünnakud. Eesti suursaadik luges istungi järel meediale ette Ühendkuningriigi, USA ja Eesti ühise pressiavalduse. Tegu oli pärast Brexitit esimese ühisavaldusega, millega Ühendkuningriik Julgeolekunõukogu serval liitus. Istung pälvis laia kajastuse maailmameedias. Valdav enamik Julgeolekunõukogu liikmeid mõistis küberrünnakud hukka ja avaldas muret küberrünnakute ohtlike tagajärgede pärast, rõhutades riikide vastutustundliku käitumise olulisust küberruumis.  6. märtsil toimus esimene Eesti korraldatud istung teemal inimõiguste olukord Krimmis (vt lähemalt ülal).

COVID-19 ajastu (video)diplomaatia

Epideemia tõttu suleti ÜRO peakorter märtsis ja diplomaatia kolis kodudesse, videoekraanile. Esialgu vähendati istungite toimumine miinimumini ja asuti katsetama kohtumisi video vahendusel. Samm-sammult hakkas aga tööprogramm lähenema füüsiliste istungite sagedusele ja maikuuks, mil nõukogu juhtis Eesti, saavutasime maksimaalse tööprogrammi elluviimise.

Kohe kriisi algul märtsikuus tegi Eesti ettepaneku ühiseks COVID-19 teemaliseks Julgeolekunõukogu pressiavalduseks. Ettepanekuga ei olnud nõus eesistuja Hiina, kes viitas, et pressiavaldus ei ole vajalik, sest pole selge pandeemia mõju rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Traagiliste sündmuste ja pandeemia kiire levikuga murenes see argument päev-päevalt. Sai selgeks pandeemia võimalik mõju julgeolekukeskkonnale – pandeemia tõttu kannatavad kõige enam kehvemal järjel olevad ja  juba niigi konfliktides kannatavad ühiskonnad. Näiteks Venezuelast on põgenenud 50 protsenti arstidest,  Süürias pommitavad valitsusväed endiselt haiglaid, Jeemeni tervishoiusektor ei toimi aastaid väldanud kodusõja tõttu. Sarnane habras seis on Liibüas – Euroopa välisukse taga.  On selge, et viiruse levik suurendab rängalt nõrkade meditsiinisüsteemidega ühiskondade elanike kannatusi ja keegi ei tea, mis see endaga kaasa toob.

ÜRO peasekretär tegi märtsi lõpus üleilmse relvarahu üleskutse – tundus iseenesestmõistetav, et Julgeolekunõukogu oma sõna ja õigusjõuga seda toetaks. Prantsusmaa ja Tuneesia tegidki resolutsiooni tekstiettepaneku, mille kavand kutsub üles nn humanitaarpausile konfliktides ja annab peasekretärile mandaadi nõukogu regulaarselt sellest teavitada. Õhus oli aga tunda, et peale Prantsusmaa ei olnud ühelgi nõukogu alalisel liikmel ühiseks tegevuseks või avalikuks reaktsiooniks tugevat huvi. Läbirääkimised venisid.

Eesti asus paralleelselt pingutama Julgeolekunõukogu pandeemiateemalise istungi kokkukutsumise nimel. Meie algatusel kutsusidki üheksa valitud Julgeolekunõukogu liiget aprilli alguses kokku esimese COVID-19 teemalise nõukogu istungi. Istungi järel lepiti kokku lakoonilised pressisõnumid, mis on seni nõukogu ainuke ühine avalik kommunikatsioon pandeemia teemal. Istungil esines ÜRO peasekretär Antonio Guterres, teavitades üleilmsest relvarahust kinnipidamise seisust.

Mai kui videodiplomaatia katsepolügoon Eesti diplomaatiale

Maikuus juhtis Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu. See oli sõna otseses mõttes videoeesistumine ja täpselt nii hoogne nagu välispoliitiline aeg, milles elame. Aga ka traagiline, sest endiselt oli maikuus koroonaviirus New Yorki laastamas ja meie eesistumise lõpus algasid New Yorgi (ja mujal USA) tänavatel massirahutused. Meie diplomaadid New Yorgis juhtisid istungeid sõna otseses mõttes oma elutoast. Olme, pereelu ja välispoliitika köögipool sulasid üheks kokku. See kuu oli ajalooline ja paljudele meie diplomaatidele (ja nende peredele) New Yorgis ka keerukas katsumus.

ÜRO Julgeolekunõukogu päevakava oli maikuuks kasvanud niisama tihedaks, kui see olnuks füüsiliste istungite ajastul. Arutelude tooni ja fooni lõid üleilmne pandeemia ja jätkuvad USA-Hiina erimeelsused. Eesti jätkas pandeemia- ja julgeolekuteema arutelu all hoidmist ka eesistujana. Püüdsime koos Saksamaaga resolutsioonitupikut kompromissettepanekuga lahendada, aga see ei leidnud toetust. Hoidsime teema muul moel nõukogu aruteludes: korraldasime peasekretäri ja nõukogu vahel relvarahuteemalise kohtumise ja kutsusime ICRC presidendi nõukoguga kohtuma. Eraldi foorumi COVIDi mõjust konfliktipiirkonna elanikkonnale pakkus mais meie korraldatud tsiviilelanikkonna kaitse teemaline kõrgetasemeline arutelu, kus Eesti sõnavõtu tegi president Kersti Kaljulaid. Teisteks aukõnelejateks olid Libeeria endine riigipea ja Nobeli rahupreemia laureaat Ellen Johnson Sirleaf ja ICRC president Peter Maurer.

Eesistumine näitas, et Julgeolekunõukogu valitud liikmel võib olla selge mõju. Suunasime arutelusid ja seadsime rõhuasetusi. Me rääkisime ajaloost ja ka tegime ajalugu – Eesti korraldatud kriisiaegsed virtuaalsed istungid toimusid telesaate kvaliteediga, teostatuna Eesti ettevõtja poolt ja pälvides rohkelt (üleilmset) tunnustust ja tähelepanu.

Kui tavapärastes oludes oleksid istungid toimunud ÜRO peakorteris New Yorgis, siis eriolukorras juhtisime kahte erikohtumist Tallinnast. Ühel juhul tegime seda kahasse New Yorgiga – küberjulgeoleku arutelu juhtis välisminister Urmas Reinsalu Kultuurikatlast ja suursaadik Sven Jürgenson New Yorgist oma kodust. Heas mõttes lõime oma kolleegid korralduse ja suure osalejate arvuga pahviks. Eesti ettevõtja tehnoloogiaplatvormi kasutades saime ehk kaasa aidata ka nende rahvusvahelisele edule. Võib-olla on tulevikus rahvusvaheliste organisatsioonide virtuaalistungite kvaliteet just selline, nagu seda oma eesistumiskuul näitasime? Sellist lootust avaldas meile nii mõnigi teise riigi diplomaat.

Esimesed pool aastat maailma kriisidiplomaatia keskmes on kinnitanud, et nõukogu valitud liikmel on mõju. Ta saab olla suunaseadja, algatada arutelusid ja seada nende tooni.

8. mail Teise maailmasõja mälestuseks kokku kutsutud istungi kaudu jäid üleilmselt kõlama nii meie ajalugu kui ka õppetunnid sellest – et riigipiirid ei nihkuks ja et igal riigil peab olema õigus teha ise oma välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid. Küberjulgeoleku aruteluga 22. mail murdsime ka julgeolekunõukogu kontekstis müüdi, justkui poleks küberjulgeolek „päris“ ehk klassikaline julgeolekupoliitika teema.

Eesistumise lõpus kogesime Hiina-USA pingete eskalatsiooni uut taset ka New Yorgis. Hongkongi ümber toimuva tõstatasid Ühendkuningriik ja USA päevakorravälise punktina  suletud istungil meie eesistumise viimasel päeval. Lisapinget tekitas asjaolu, et Hongkong ei ole Julgeolekunõukogu päevakorras ametlik arutelupunkt. Oli oht, et Hiina blokeerib päevakorra kinnitamise, st kogu meie viimase istungi korralduse. Pingeliste läbirääkimiste tulemusel istung siiski toimus ning ka Hongkongi teemal said seisukohad esitatud.

Andsime juunis teatepulga üle Prantsusmaale, juulis on eesistuja Saksamaa. Kolme Euroopa riigi järjestikust Julgeolekunõukogu juhtimist on hakatud nimetama „Euroopa kevadeks“. Oleme ühiselt sihiks seadnud COVIDi mõju julgeolekule päevakavas hoidmise ja selleteemalised regulaarsed arutelud. Saksamaa juhtimisel valmistame ette juulikuist arutelu kliima ja julgeoleku teemal – peamise eesmärgina on sihiks selles vallas ÜRO peasekretärile pädevuse andmine  ning võimaldamine  tal regulaarselt ka sellel teemal nõukogu ees esineda.

Kokkuvõtteks

Esimesed pool aastat maailma kriisidiplomaatia keskmes on kinnitanud, et nõukogu valitud liikmel on mõju. Ta saab olla suunaseadja, algatada arutelusid ja seada nende tooni. Suur osa Julgeolekunõukogu tööst on avalik. See teeb nõukogust avaliku diplomaatia ja kommunikatsiooni areeni – umbes pooled nõukogu istungitest on avalikud, st neid saab veebis jälgida ja järele vaadata. See on Eestile ainulaadne võimalus oma sõnumi laiaks levitamiseks. Meid kuulatakse ja Eesti sõnavõtte tsiteeritakse.

Peasekretär Guterres on olnud kriisis nähtav ja selge sõnumiga juht.  On kahetsusväärne, et Julgeolekunõukogu ei ole tänaseni tema selja taha suutnud astuda ega üleilmset relvarahuüleskutset oma autoriteediga toetada. Julgeolekunõukogu vaikimine meie ajastu suurima üleilmse kriisi teemal illustreerib nii suurriikide kasvavat vastasseisu kui ka üleilmset juhtimislünka. Seejuures ei ole mõtet näpuga näidata ÜROle kui organisatsioonile – rahvusvahelised organisatsioonid koosnevad ja sõltuvad nende liikmetest. Täna on selge, et suurriikidel puudub ühine tahe ja visioon käimasoleva tervishoiukriisi ühiseks haldamiseks. Seda, kas ja mis ulatuses takistas Julgeolekunõukogus kompromisside leidmist füüsiliste kohtumiste ja nn diplomaatiliste kuluaaride puudumine, saavad juba uurida ajaloolased.

Videodiplomaatia on tulnud, et ÜROsse jääda veel mõneks ajaks. On kaheldav, et kõik maailma riigijuhid saavad septembris ÜRO Peaassamblee traditsioonilisele avaistungile koguneda. ÜRO sekretariaat uurib videokohtumiste läbiviimise võimalusi kõigi ÜRO liikmesriikidega, samuti e-hääletuse süsteemi juurutamist. Lahendused ja otsustus on liikmesriikide kätes. Nende seas puudub aga ÜRO „digirevolutsiooni“ elluviimiseks üksmeel. Nagu ikka maailma riikide vahelises koostöös, on edasiminek mõõdetav pigem aastate kui  nädalatega. Eesti panus eesistujana oli olla suunaseadja ja inspireerida – meie digikäpajälje sügavust mõõdavad tulevikus ajaloolased.