Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle'ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Stabiliseerimisoperatsioon - kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Sakslasest eurooplase Euroopa integratsiooni visioon
Euroopa läheneb 2004. aasta 1. maile - kuupäevale, mis talletatakse kunagi meie konfliktidest lõhestatud maailmajao ajalooraamatutesse. Kesk- ja Ida-Euroopa uued iseseisvad riigid, mis olid alles hiljuti Nõukogude Liidu rõhumise all, ühinevad vabalt oma õnnelikumate Lääne-Euroopa partneritega Euroopa Liidus. Meie kohal võlvuva Euroopa Liidu ühiskatuse all võivad nad esmakordselt ajaloos ühendada oma ressursid ja seega oma saatuse ELi seniste liikmetega, aidates kaasa meie kõigi paremale tulevikule. Seeläbi panevad nad ELi institutsioonid karmilt proovile, sest kunagi varem pole liiduga ühinenud nii palju riike korraga. Samuti pole kunagi varem ELis olnud nii suurt ületamist vajavat majandusliku ja sotsiaalse arengu lünka. Ja et teha asi veelgi väljakutsuvamaks - ELi idasuunaline laienemine toimub märkimisväärsete majandusraskuste ajal.
Euroopa Liidu põhiseaduslik leping: Eesti ja Euroopa valikud
Euroopa Tulevikukonvent kutsuti kaks aastat tagasi ellu kui seni Euroopa Liitu (EL) vaevanud demokraatia defitsiidi ja valitsemise läbipaistmatuse võimalik lahendus. Lisaks loodeti lahendada veel rida olulisi pikaajaliselt probleemseid küsimusi: riikide ja liidu pädevussuhted, rahvusparlamentide tulevane roll, lepingute lihtsustamine ja liidu roll põhiõiguste tagamisel.
NATO ja laiem Lähis-Ida
Väljakutsed seoses demokraatlike reformide algatamisega laiemas Lähis-Idas (ingl k Greater Middle East) on kaasa toonud rea olulisi arutelusid rahvusvaheliste institutsioonide ja riikide hulgas. Selles diskussioonis on kuulda paljusid hääli ja keeli, sealhulgas selle regiooni enda riikide omi ning USA ja meie NATO liitlaste omi Euroopas. Koos laiemale Lähis-Idale pühendatud artikliga Diplomaatias ühineb selle olulise diskussiooniga ka Eesti.
Eesti julgeolekupoliitika uus etapp
Eesti julgeolekupoliitikas seatakse pärast riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga sihte järgmiseks perioodiks. Seni eri valdkondade poliitika üldise suuna määratlenud dokumendi "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" kinnitas riigikogu 2001. aasta märtsis. See keskendus integratsioonile NATO ja ELiga. Nüüd on saanud valmis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" (edaspidi JPA), mis vaatab edasi.
Moodne sõjatander
Sõjatander kui selline on territoorium ja/või akvatoorium, mis peab mahutama ja ära kannatama vaenutsevate osapoolte väed ning nende sõjategevuse. Sõjatander on kindlasti kolmemõõtmeline, kuid lisanduvad ka aeg ja sotsiaalne dimensioon, sest lahingutegevus ei hooli eriti ei poliitilisest süsteemist ega ka elanikkonnast, kes sinna on sattunud. Ehkki, kõrgemal (tehnoloogilisel) arengupositsioonil vaenupool püüab sõdida elanikkonda ja keskkonda säästvalt, kuivõrd see on võimalik.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
Ukraina Läänega lõimimise strateegia
Kujutleme järgmist stsenaariumi. Aasta on 2010. Ukrainale esitatakse kutse liituda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga. See toimub NATO tippkohtumisel Varssavis, mis ühtlasi tähistab sümboolselt Poola erilist rolli NATO - Ukraina tihedate suhete loomisel. Pärast seda, kui sügisel 2004 oli Ukrainas valitud uus president, muutis Kiiev otsustavalt kurssi ning võttis suuna uutele sisemaistele reformidele ja selgelt Läände orienteeritud välispoliitikale.
Maailm ja Venemaa pärast Beslani
"Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, "uue 1937. aasta" ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia." - Anna Politkovskaja
Soome-ugri rahvastel on veel lootust
Asja lõppenud 4. soome-ugri maailmakongressi keskne teema oli meie rahvaste tulevik. Me elame globaliseeruvas maailmas. Globaliseerumisel saab olla nii üleilmne kui ka lokaalne mastaap.
Vene välispoliitika koordinatsioonimehhanismid
Venemaa välispoliitika mehhanism koosneb kolmest peamisest sõlmpunktist: president ja tema administratsioon, julgeolekunõukogu (SB) ning välisministeerium (MID). Vastavalt Vene põhiseadusele määrab Venemaa välispoliitika president, välisministeerium aga ainult teostab seda.
Maskide võitlus
Tuntud Ameerika politoloog Zbignew Brzezinski tõenäoliselt ei naljatanudki, kui väitis mõni aeg tagasi, et demokraatlike vabaduste arengutaseme poolest erineb Ukraina ühiskond teistest postsovetlikest ühiskondadest, sealhulgas Vene omast väga palju.
In memoriam Paul Henry Nitze 16. I 1907 - 19. X 2004
Tallinna toomkirikus peeti 23. oktoobril emeriitpraost Evald Saagi maise tee lõppemisel jumalateenistust. Teisel pool Atlandi ookeani, Washingtoni katedraalis peeti jumalateenistust Paul Henry Nitze lahkumise puhul. Kuid peale matuseaja on veel midagi, mis neid pea saja-aastaseks elanud mehi ühendab. Nii oli Evald Saag õpetajaks ja mentoriks arvukatele eestlastele ning kindlasti oli tema elu üks tähtsamaid tegusid Tallinnas Usuteaduste Instituudi asutamine, mis tagas eesti kiriku jätkusuutlikkuse ka nõukogude okupatsiooni ajal.