Sakslasest eurooplase Euroopa integratsiooni visioon
Euroopa läheneb 2004. aasta 1. maile - kuupäevale, mis talletatakse kunagi meie konfliktidest lõhestatud maailmajao ajalooraamatutesse. Kesk- ja Ida-Euroopa uued iseseisvad riigid, mis olid alles hiljuti Nõukogude Liidu rõhumise all, ühinevad vabalt oma õnnelikumate Lääne-Euroopa partneritega Euroopa Liidus. Meie kohal võlvuva Euroopa Liidu ühiskatuse all võivad nad esmakordselt ajaloos ühendada oma ressursid ja seega oma saatuse ELi seniste liikmetega, aidates kaasa meie kõigi paremale tulevikule. Seeläbi panevad nad ELi institutsioonid karmilt proovile, sest kunagi varem pole liiduga ühinenud nii palju riike korraga. Samuti pole kunagi varem ELis olnud nii suurt ületamist vajavat majandusliku ja sotsiaalse arengu lünka. Ja et teha asi veelgi väljakutsuvamaks - ELi idasuunaline laienemine toimub märkimisväärsete majandusraskuste ajal.
Moodne sõjatander
Sõjatander kui selline on territoorium ja/või akvatoorium, mis peab mahutama ja ära kannatama vaenutsevate osapoolte väed ning nende sõjategevuse. Sõjatander on kindlasti kolmemõõtmeline, kuid lisanduvad ka aeg ja sotsiaalne dimensioon, sest lahingutegevus ei hooli eriti ei poliitilisest süsteemist ega ka elanikkonnast, kes sinna on sattunud. Ehkki, kõrgemal (tehnoloogilisel) arengupositsioonil vaenupool püüab sõdida elanikkonda ja keskkonda säästvalt, kuivõrd see on võimalik.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
NATO ja laiem Lähis-Ida
Väljakutsed seoses demokraatlike reformide algatamisega laiemas Lähis-Idas (ingl k Greater Middle East) on kaasa toonud rea olulisi arutelusid rahvusvaheliste institutsioonide ja riikide hulgas. Selles diskussioonis on kuulda paljusid hääli ja keeli, sealhulgas selle regiooni enda riikide omi ning USA ja meie NATO liitlaste omi Euroopas. Koos laiemale Lähis-Idale pühendatud artikliga Diplomaatias ühineb selle olulise diskussiooniga ka Eesti.
Eesti julgeolekupoliitika uus etapp
Eesti julgeolekupoliitikas seatakse pärast riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga sihte järgmiseks perioodiks. Seni eri valdkondade poliitika üldise suuna määratlenud dokumendi "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" kinnitas riigikogu 2001. aasta märtsis. See keskendus integratsioonile NATO ja ELiga. Nüüd on saanud valmis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" (edaspidi JPA), mis vaatab edasi.
Maskide võitlus
Tuntud Ameerika politoloog Zbignew Brzezinski tõenäoliselt ei naljatanudki, kui väitis mõni aeg tagasi, et demokraatlike vabaduste arengutaseme poolest erineb Ukraina ühiskond teistest postsovetlikest ühiskondadest, sealhulgas Vene omast väga palju.
Ukraina Läänega lõimimise strateegia
Kujutleme järgmist stsenaariumi. Aasta on 2010. Ukrainale esitatakse kutse liituda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga. See toimub NATO tippkohtumisel Varssavis, mis ühtlasi tähistab sümboolselt Poola erilist rolli NATO - Ukraina tihedate suhete loomisel. Pärast seda, kui sügisel 2004 oli Ukrainas valitud uus president, muutis Kiiev otsustavalt kurssi ning võttis suuna uutele sisemaistele reformidele ja selgelt Läände orienteeritud välispoliitikale.
Maailm ja Venemaa pärast Beslani
"Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, "uue 1937. aasta" ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia." - Anna Politkovskaja
Soome-ugri rahvastel on veel lootust
Asja lõppenud 4. soome-ugri maailmakongressi keskne teema oli meie rahvaste tulevik. Me elame globaliseeruvas maailmas. Globaliseerumisel saab olla nii üleilmne kui ka lokaalne mastaap.
Vene välispoliitika koordinatsioonimehhanismid
Venemaa välispoliitika mehhanism koosneb kolmest peamisest sõlmpunktist: president ja tema administratsioon, julgeolekunõukogu (SB) ning välisministeerium (MID). Vastavalt Vene põhiseadusele määrab Venemaa välispoliitika president, välisministeerium aga ainult teostab seda.
Euroopa julgeolek ja selle piiratus
Katsed luua Euroopa Liidule oma kaitsestruktuurid on peaaegu sama vanad kui Euroopa Liit ise. 50 aastat tagasi loodigi lisaks Euroopa Söe ja Terase Ühendusele (ECSC) ja Euroopa Majandusühendusele (EEC) ka Euroopa Kaitseühendus (EDC), tunduvalt kaugemale ulatav kontseptsioon kui need, millest viimastel aastatel Euroopas juttu on olnud.
Euroopa julgeolekustrateegia - mida see tähendab liikmesriikidele ja kodanikele?
Euroopa Liidu 2003. aasta detsembri tippkohtumisel kiitsid riigijuhid heaks dokumendi "Turvaline Euroopa paremas maailmas", mis kannab alapealkirja "Euroopa julgeolekustrateegia" - ja nii seda tavaliselt kutsutaksegi.
Euroopa Liit ja laienemine
Euroopa Liit on algusaastatest peale seisnud vastakuti kahe probleemiga: kas, kuhu ning kuidas laieneda ja mismoodi suhtuda oma lähinaabritesse? Need küsimused tõusid päevakorrale juba siis, kui Euroopa Liit kandis alles Euroopa Majandusühenduse nime ja kuus asutajariiki ehk neli Teise maailmasõja võitjat (Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg) ning kaks kaotajat (Saksamaa, Itaalia) suunasid 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingute raames pilgu oma nn siseasjadelt väljapoole.
Euroopal on Türgit vaja
Sellel kuul kogunev Euroopa Liidu Ülemkogu otsustab, kas kutsuda Türgi Euroopa Liiduga (EL) liitumisläbirääkimisi pidama või mitte. Vastav otsus sünnib peamiselt nn Kopenhaageni kriteeriumide alusel toimuva hindamise järel. Euroopa Komisjon kinnitas oma oktoobrikuises raportis, et Türgi olukord vastab neile tehnilist laadi kriteeriumidele üldjoontes ja on seega kõneluste alustamiseks valmis. Ülemkogu kaalutlusi mõjutavad aga veel teisedki tegurid. Näiteks arvestavad Euroopa riigijuhid Türgi võimaliku ELi liikmesuse prognoositava mõjuga nii enda riikidele kui liidule tervikuna, koduse avalikkuse arvamusega jmt.
In memoriam Paul Henry Nitze 16. I 1907 - 19. X 2004
Tallinna toomkirikus peeti 23. oktoobril emeriitpraost Evald Saagi maise tee lõppemisel jumalateenistust. Teisel pool Atlandi ookeani, Washingtoni katedraalis peeti jumalateenistust Paul Henry Nitze lahkumise puhul. Kuid peale matuseaja on veel midagi, mis neid pea saja-aastaseks elanud mehi ühendab. Nii oli Evald Saag õpetajaks ja mentoriks arvukatele eestlastele ning kindlasti oli tema elu üks tähtsamaid tegusid Tallinnas Usuteaduste Instituudi asutamine, mis tagas eesti kiriku jätkusuutlikkuse ka nõukogude okupatsiooni ajal.
Argument ÜRO vastu
Viimasel, 59. ÜRO peaassambleel septembri lõpus osales muude "kõrgeaususte" seas 64 presidenti, 25 peaministrit ja vähemalt 86 välisministrit. Selline erakordne osalus andis peasekretär Kofi Annanile alust oma tervituskõnes kinnitada, et "neil rasketel aegadel on ÜRO... inimkonna ühiseks ja asendamatuks koduks".
Transatlantilised suhted: kas status quo või uus lähenemine?
Enne USA presidendivalimisi läbi viidud küsitlused ja meediakajastused näitasid, et enamus Euroopa riikide avalikkusest soovis demokraadist senaatori John Kerry võitu. Selle enamuse pettumuseks juhib järgmised neli aastat Ameerika Ühendriike aga jätkuvalt president George W. Bush. President, kelle selja taga on üle poole valijatest, viimase poole sajandi tugevaim toetus kongressis, kelle riik on võimsaim majandusjõud ja kelle sõjalised kulutused moodustavad NATO 570 miljardist 400 miljardit dollarit, ei pea ei sise- ega välispoliitikas kompromisse tegema, kui ta seda ei soovi.
Hispaania lagunemine? See on küll viimane mure...
Demokraatia tugevus seisneb selles, et surve ja pinged maandatakse progressi ja muutusi tagavate mehhanismidega.