Venemaa imperiaalne maailmapilt ja rahvusvaheline õigus

Lennart Meri loeng 16. mail 2026. aastal Tallinnas.

Noore mehena oli mul president Lennart Meriga mitu meeldejäävat kohtumist. Meil ​​Eestis on traditsioon kutsuda kiitusega koolilõpetajad presidendilossi roosiaeda pidulikule vastuvõtule. Osalesin ühel neist 1998. aastal pärast õigusteaduskonna lõpetamist ning juba teades, et mul on võimalus minna Ameerika Ühendriikidesse magistrikraadi omandama. President Meri surus mu kätt ja küsis, kas ma jätkan õpinguid ja mis erialal. Ütlesin, et lähen õppima rahvusvahelist õigust, mille peale Meri vastas: „Oh sa nugis, seda läheb meil veel vaja!“

„Meie“ viitas selles kontekstis muidugi Eestile. Tänapäeval saab seda „me vajame seda“ laiendada kogu maailmale, sest kahjuks ei saa enam olla kindel, mil määral rahvusvaheline õigus endiselt toimib tõkestusena agressiivsete sõdade vastu.

Tuumarelv väikeriikidele?

Teist korda kohtusin president Meriga 2000. aastal, kui ta tuli riigivisiidile Berliini; mina olin toona Humboldti Ülikooli doktorant. Nägin, kui hästi sai president Meri läbi baltisaksa õigusteadlase Boris Meissneriga, kes oli 1956. aastal oma väitekirjas tõdenud, et kuna Balti riigid olid Nõukogude Liidu poolt ebaseaduslikult okupeeritud ja annekteeritud, ei olnud nad rahvusvahelise õiguse alusel oma riiklikku järjepidevust kaotanud.

Lennart Meri oli kirjanik – meenutagem tema raamatut „Hõbevalge“. Tal oli oma karismaatiline viis rahvusvahelise õiguse ideid ilusas ja mõttetihedas keeles edasi anda. Näiteks kirjutas ta, et Nõukogude anneksiooni ajal leidsid Balti riigid oma viimase pelgupaiga rahvusvahelises õiguses. Ta nimetas riikliku järjepidevuse põhimõtet ka Eesti „riikliku filosoofia nurgakiviks“ 1991. aasta järgsel iseseisvusperioodil.

Väikeriigid soovivad ja vajavad, et rahvusvaheline õigus mängiks nii tähtsat rolli kui tuumarelv.

Riigivisiidil Slovakkiasse küsis üks ajakirjanik president Merilt, mida too arvab India ja Pakistani edukatest tuumakatsetustest. President nentis, et väikeriikide tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Eestis vaidleme vahel selle metafoori tähenduse ja tõsiduse üle. President Meri ei arendanud seda edasi, seega ei pruugi olla õige käsitleda seda lauset manifesti või sügava usu väljendusena. Tema avaldusel oli konkreetne kontekst. Kindlasti kehtib see väikeriikide kohta, kui asendame „on“ sõnadega „peaks olema“; me soovime ja vajame, et rahvusvaheline õigus mängiks nii tähtsat rolli.

Tänases loengus käsitlen teemat, mis on seotud Lennart Meri elu ühe tuntud episoodiga. Veebruaris 1994 pidas ta Hamburgi raekojas traditsioonilisel Matthiae-Mahlzeit’i (eesti keeles Püha Matteuse päeva ehk madisepäeva söömaaeg) vastuvõtul kõne, hoiatades läänt neoimperialismi tõusu eest Venemaal. Ta tõstis eriti esile, et postsovetlikus ruumis jätkas Moskva endiselt isandliku tooni kasutamist. President Meri ütles: „[See], kes tahab täna Vene riiki ja rahvast tõeliselt aidata, peab järjekindlalt veenma Vene juhtkonda, et imperialistlike ekspansioonide aeg on möödas.“

Hamburgi kõne läks diplomaatia ajaloo annaalidesse eelkõige seetõttu, et publiku seas viibinud Peterburi abilinnapea ei suutnud president Meri sõnumit taluda ja tormas kõne ajal saalist välja. Tema nimi oli Vladimir Putin.

Impeeriumi järjepidevus

Euroopas tehti 1990. ja 2000. aastatel Venemaale vastu tulemiseks palju ära – loodeti Wandel durch Händel’i (eesti keeles muutus läbi kaubanduse) peale ning riik võeti 1996. aastal Euroopa Nõukogu (EN) liikmeks. See oli ka hea tahte žest, sest nii Venemaa kui ka ENi õiguseksperdid jõudsid järeldusele, et objektiivselt võttes ei vastanud riik tol ajal liikmesuse kriteeriumidele. Teatud määral lükati president Meri Hamburgis peetud kõnes tõstatatud imperialistlike hoiakute küsimus Euroopa suhetes Venemaaga teadlikult kõrvale.

Kuid isegi ENi kontekstis ja Euroopa Inimõiguste Kohtus puudutasid paljud Venemaa vastu esitatud kohtuhagid tema imperialistlikku pärandit ja kestvat reaalsust: Moskva kontrolli taastamine Tšetšeenia üle relvastatud konfliktis; Rumeenia-meelsete Moldova poliitikute piinamine Transnistrias; sõjakuriteod ja isegi süüdistused genotsiidis Nõukogude Liidu poolt annekteeritud Balti riikides. Hiljem järgnesid suured riikidevahelised kohtuasjad: Gruusia Venemaa ja Ukraina vastu ning Holland Venemaa vastu. Võib-olla olid Venemaal tekkivad sõna- ja kogunemisvabaduse piirangud suurriikliku mõtlemise taassünni kõrvalmõju, kuna valitsejad tundsid, et igasugune teisitimõtlemine nõrgestab riigi ühtsust ja ülevust.

Inimõiguste kaitse keel jättis tähelepanuta tegeliku elevandi toas: oma imperialistliku pärandi tõttu nägi ja tõlgendas Venemaa neid olukordi, mille juured ulatusid sageli ajalukku, täiesti erineval moel. 2000. aastatel anti välja Venemaa markide seeria, tähistamaks Venemaa eri piirkondi ja aastasadade möödumist ajast, mil need „vabatahtlikult“ Venemaa osaks said. See on laialt levinud troop – pärandtõde, mis on omaks võetud, sageli vajalike teadmisteta või selle üle kriitiliselt järele mõtlemata.

On hädavajalik juurelda, miks Venemaa imperialistlik ajalugu jäetakse lääne imperialismi käsitlevatest aruteludest tihtipeale välja.

Kõrgõzstani pealinna Biškeki kesklinnas seisab 1974. aastast Sõpruse monument, mis tähistab kirgiisi rahva „vabatahtliku“ Venemaaga ühinemise 100. aastapäeva. Kõrgõzstani riiklik ajaloomuuseum paljastab aga, et mõnigi sündmus, mis viis Vene impeeriumi laienemiseni 1874. aastal, polnud sugugi „vabatahtlik“; need olid impeeriumi vallutused. Vene keisririik rakendas Kesk-Aasias kolonialismi klassikalist skeemi – kasutati Venemaa kui mission civilisatrice’i retoorikat ning Kesk-Aasia khaaniriigid kas muudeti protektoraatideks või vallutati otseteed.

Hiljuti avaldasin raamatu, mis uurib rahvusvahelise õiguse ajalugu Venemaal ja Nõukogude Liidus imperialistlike ideede ja tavade vaatenurgast. See kannab pealkirja „Russia, the Soviet Union, and Imperial Continuity in International Law” („Venemaa, Nõukogude Liit ja imperialistlik järjepidevus rahvusvahelises õiguses“) ning selle avaldas Oxford University Press 2025. aasta novembris. Tänapäeva teadusuuringud tunnistavad rahvusvahelise õiguse imperialistlikku minevikku, kuid näited keskenduvad enamasti Lääne-Euroopa impeeriumidele ja võib-olla mingil määral ka teatud ajavahemikele Ameerika Ühendriikide ajaloos.

On hädavajalik juurelda, miks Venemaa imperialistlik ajalugu jäetakse lääne imperialismi käsitlevatest aruteludest tihtipeale välja. Sel võib olla mitu põhjust. Üks on see, et nii mõnegi mõtlemises on imperialismi ja kolonialismi mõisted mõnevõrra sulandunud.

Sotsialistlik rahvusvaheline õigus

Venemaa ei nimetanud oma vallutusi reeglina kolooniateks, vaid kuulutas need viivitamatult Venemaa osaks. Lisaks võime jälgida Nõukogude Liidu mõju diskursuse ülesehitusele. Vladimir Lenin pakkus välja oma definitsiooni „imperialismi” kohta: s.t see on kapitalismi kõrgeim staadium. Seega, olles kapitalismivastane, mõistis Nõukogude Liit end ka „antiimperialistliku” jõuna. Sel ajal kui teised olid „imperialistid”, olid nõukogulased alati „vabastajad”.

Nõukogude Liit toetas ametlikult ka rahvaste enesemääramise põhimõtet ja viitas sellele mitmes rahuleppes, sealhulgas 1920. aasta lepingus Eestiga. Gruusia juhtum oli aga lausa õpikunäide: Venemaa-Gruusia rahuleping sõlmiti mais 1920 ja see tunnustas Gruusia eraldumist enesemääramise alusel. Sellegipoolest vallutas Nõukogude Venemaa juba 1921. aasta veebruaris Gruusia bolševike abiga Gruusia Demokraatliku Vabariigi.

Nõukogude Liit eksponeeris end jõuliselt „antiimperialistliku” suurriigina – suurvõimuna, mis tegi 1917. aastal imperialismile lõpu. 1955. aasta Bandungi konverentsil ja 1960. aasta ÜRO Peaassamblee debattidel rõhutas Nõukogude Liit, et on – juba oma olemuselt – rõhutud rahvaste ja kolonialismi ohvrite poolel. Kuid see retoorika varjas tõsiasja, et Nõukogude Liit oli taasloodud Vene impeerium. Ehkki Nõukogude Venemaa kaotas pärast Esimest maailmasõda esialgu läänes territooriume, sai ta Kesk-Aasias territooriumi juurde, kui ta sovetiseeris ja annekteeris endised Hiiva ja Buhaara „protektoraadid”. Pealegi võib isegi kurikuulsat 23. augusti 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti tõlgendada kui Moskva otsusekindlust saada tagasi kaotatud tsaaririigi maad: Soome, osa Poolast, kolm Balti riiki ja Bessaraabia (suurelt jaolt tänapäeva Moldova Vabariigi territoorium).

Retoorika varjas tõsiasja, et Nõukogude Liit oli taasloodud Vene impeerium.

Nõukogude rahvusvaheline diskursus, mis ründas lääne kolonialismi, erines märgatavalt venekeelsest siseriiklikust teemaarendusest, peegeldades topeltstandardeid. Samal ajal kui Nikita Hruštšov pidas 1960. aastal ÜROs kõnet, väites, et Venemaa tegi 1917. aastal imperialismile ja kolonialismile lõpu, avaldasid Nõukogude õigusajakirjad, näiteks Советское государство и право (Nõukogude Riik ja Õigus), artikleid, mis õigustasid Vene riikluse laienemist Siberisse ja Kesk-Aasiasse. Autorid väitsid, et 19. sajandil Vene impeeriumisse integreeritud kohalikud elanikud võisid end pidada üüratult õnnelikuks, et olid loonud tiheda sideme „kultuuriliselt kõrgema vene tsivilisatsiooniga“ ning saanud suure ja võimsa riigi osaks. Vaatamata sellele, et Nõukogude Liit oli äärmiselt tsentraliseeritud riik, töötasid Nõukogude juristid ja diplomaadid välja doktriini, selgitamaks, et kõik nõukogude vabariigid olid „suveräänsed riigid“. Peamine eesmärk oli vaigistada nende autonoomia- ja enesemääramispüüdlused, kaasa arvatud keelelised ja kultuurilised.

Teise maailmasõja lõpuks oli Nõukogude Liit kehtestanud hegemoonia Kesk- ja Ida-Euroopa „rahvuslike demokraatiate” üle. Nõukogude Liit kasutas 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias sõjalist jõudu, et hoida neid riike sotsialistlikus blokis kuulekana. Juhtivad Nõukogude õigusteadlased, nagu Jevgeni Korovin ja Grigori Tunkin, viitasid oma riigis leiutatud „sotsialistliku rahvusvahelise õiguse” kontseptsioonile. Põhimõtteliselt väitsid nad, et universaalne rahvusvaheline õigus – näiteks ÜRO põhikiri – ei ole kohaldatav sotsialistlikele riikidele; neid ei sidunud vastastikustes suhetes mitte jõu kasutamise keeld, vaid pigem proletaarne internatsionalism ja Nõukogude „kohustus sekkuda”.

See tundub mulle klassikalise hegemoonilise, imperialistliku doktriinina – hälbena rahvusvahelise õiguse universaalses mõistmises. Külma sõja ajal ja pärast 1960. aastat oli Hiina Rahvavabariik ainus konkureeriv jõud, kes heitis Nõukogude Liidule selle imperialismi ette. Hiinlased kritiseerisid nii USA imperialismi kui ka NSV Liidu „sotsialistlikku imperialismi”.

Paindlik lähenemine lepingutele

Üks rahvusvahelise õiguse aspekt, mis on eriti asjakohane Venemaa ja Nõukogude imperialistlike meetodite puhul, on suhtumine lepingutesse. Rahvusvahelise lepinguõiguse keskne poliitiline probleem on, kui palju on väärt põhimõte pacta sunt servanda – kokkuleppeid tuleb pidada. Nii Vene keisririik kui ka Nõukogude Liit arendasid välja paindliku lähenemisviisi lepingutele: kui aeg oli küps, lõpetas Venemaa ühepoolselt eelmise lepingu või rikkus seda, viidates kas põhimõttelisele muutusele või muudele asjaoludele.

See näitab rahvusvahelise õiguse ajaloo ja selle pärandi tähtsust tänapäeval, sest just see juhtus Ukrainaga, alustades 2014. aastast Krimmi ebaseadusliku annekteerimisega. Varem oli Venemaa lepetes aktsepteerinud Ukraina 1991. aasta piire – mitte ainult 1994. aasta Budapesti memorandumis, vaid ka 2003. aasta kahepoolses piirilepingus. Ühepoolne sõjaline sissetung Krimmi ja selle annekteerimine 2014. aastal oli varasemate lepete rikkumine, nagu ka Venemaa ühepoolne katse annekteerida 2022. aastal rohkem Ukraina territooriume.

Ajaloo murdelistel hetkedel rõhutasid Vene ja Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse juristid, et lepingud on paindlikud ning et asjaolude põhimõttelised muutused – või nagu juristid seda nimetavad, clausula rebus sic stantibus (klausel antud asjaoludel) – võivad eelmise leppe lõpetada ka juhul, kui ainult revisionistlik osapool seda soovib. Sajandite jooksul algatas Moskva kaks suurt sõda, et saavutada kontroll tänapäeva Eesti ja Läti Vabariigi üle. Kui Moskva alustas Narvas Põhjasõda Rootsi vastu, seisis ta silmitsi ka imagoloogilise probleemiga: Rootsi ja Moskva olid 17. sajandil sõlminud mitu lepingut, mis kinnitasid nende ühise piiri lõplikkust. 1700. aastal sõda alustades seadis Moskva selle piiri aga kahtluse alla.

Esimene algupärane venekeelne rahvusvahelise õiguse publikatsioon pärineb sellest perioodist – Moskva Rootsi-vastase tegevuse õigustus, mis pärineb Peeter Suure diplomaadi Pjotr ​​Šafirovi sulest. Selles kirjutises väideti, et varasemad lepped olid asjaoludest tingitud: need sõlmis nõrk tsaar; Rootsi polnud samuti korralikult käitunud; üldised asjaolud olid muutunud; ning järelikult ei sidunud pacta sunt servanda põhimõte Moskvat. See oligi väidete tuum. Seega oli esimene venekeelne tekst rahvusvahelise õiguse ja lepingute kohta – ja vaieldamatult ka esimene venekeelne tekst, mis tõlgiti inglise keelde – tegelikult vallutuse õigustus ja põhjendus, miks Moskva võis eirata varasemaid ametlikke lepinguid Rootsiga.

Nii Vene keisririik kui ka Nõukogude Liit arendasid välja paindliku lähenemisviisi lepingutele: kui aeg oli küps, lõpetas Venemaa ühepoolselt eelmise lepingu või rikkus seda, viidates kas põhimõttelisele muutusele või muudele asjaoludele.

Eestis austame Tsaari-Venemaa ühe juhtiva rahvusvahelise õiguse juristi Friedrich Martensi mälestust. Martens sündis Pärnus ja elas seal oma elu esimesed üheksa aastat, kuid tegelikkuses oli ta Vene imperialistlik mõtleja. Ta kritiseeris tärkavat rahvaste enesemääramisõiguse ideed ning väitis, et suurriik võib ühepoolselt leppeid lõpetada. See vastas ka Venemaa 19. sajandi lõpu lepingupraktikale. Nimelt tühistas Venemaa 1870. aastal ühepoolselt teatud tingimused Pariisi rahulepingust, mis oli 1856. aastal lõpetanud Krimmi sõja ja mida laialdaselt arutati kui clausula rebus sic stantibus‘e põhijuhtumit.

Kuigi Nõukogude juristid kritiseerisid Tsaari-Venemaad teravalt klassiprintsiibist lähtuvalt, ei loobunud nad selle lähenemisest rahvusvahelistele lepingutele. Maailmasõdade vahelise aja juhtivad Nõukogude õigusteadlased Jevgeni Korovin ja Jevgeni Pašukanis järgisid Martensi joont, väites, et lepingud peegeldavad tollast võimu tasakaalu ja asjaolude põhimõttelise muutumise printsiip – või õigemini erand – võimaldab varasema leppe lõpetamist.

Nõukogude Venemaa sõlmis Brest-Litovski rahulepingud Saksamaa Keisririigi ja Ukrainaga 1918. aasta märtsis, kuid denonsseeris need ühepoolselt novembris. Lenin ütles, et Nõukogude Venemaa andis territooriume ära aja võitmiseks, mis andis mõista, et sellised lepingud ei olnudki juba algselt mõeldud kestma. Selles kontekstis näitas ka Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide sõlmimine 1939. aasta augustis Nõukogude Venemaa lähenemist rahvusvahelistele lepingutele oma piiririikide Soome, Poola, Eesti, Läti ja Leeduga. Selles loengus – ja oma raamatus – iseloomustan seda lähenemist kui üleolevat ja imperialistlikku.

Edukama impeeriumi mõnevõrra edukas kamuflaaž

Muidugi võib öelda, et Venemaa pole rahvusvahelise õiguse ajaloos olnud ainus imperialistlik riik. Loengu võiks pidada ka USA Monroe doktriini mõjust Ladina-Ameerikas ja Hiina ajaloolisest mõtlemisest oma naabruses asuvate vasallriikide suhtes. Sellegipoolest on tähtis rõhutada, et Venemaa on olnud osa sellest imperialistlikust ajaloost ning asjaolu, et Nõukogude Liit pidas end antiimperialistlikuks jõuks, oli rahvusvahelise õiguse kontekstis vaid mõnevõrra edukas kamuflaaž.

Võib-olla oli Vene impeerium Briti või Prantsuse omast edukam, sest see lagunes alles 1991. aastal. Endise Nõukogude Liidu osad hakkavad alles nüüd omaenda ajalugu kriitiliselt käsitlema. Alles nüüd mõistavad nad, et peaaegu kõik, mida nad oma rahva ajaloo ja varasema poliitilise ajaloo kohta õppisid, oli osa impeeriumi tõlgendusest ja tegevuskavast.

On teatav iroonia selles, et Venemaa Föderatsioon on ÜRO Peaassambleel kolonialismi hukkamõistmisega seotud küsimustes väga aktiivne ja entusiastlik. 2025. aasta detsembris hoidus enamik lääneriike hääletamast rahvusvahelise kolonialismi- ja selle ilmingute vastase päeva resolutsiooni eelnõu üle, kuid resolutsioon võeti ikkagi vastu. Poola esindaja, kes kõneles Belgia, Tšehhi, Eesti, Leedu, Läti, Moldova, Hollandi ja Rumeenia nimel, juhtis tähelepanu Venemaa Föderatsiooni silmakirjalikkusele – arvestades tema enda ajalugu – selliste ÜRO tasandi algatuste eestkõnelejana. Võib-olla läheks vaja rohkem teadlikkust ja ajaloolis-õiguslikke teadmisi.

Võib-olla oli Vene impeerium Briti või Prantsuse omast edukam, sest see lagunes alles 1991. aastal.

Lõpetuseks pöörduvad mu mõtted Venemaa tuleviku poole. Mitte kõik Venemaa opositsiooniliikmed ei mõista ega taha tunnistada, et riigi probleemide algpõhjus pole ei Putini isiksus ega tema loodud valitsemissüsteem. Minu uurimus näitab, et Putin kasutab troopi, mida Venemaa impeeriumimeelsed rahvusvahelise õiguse juristid arutasid juba 1990. aastail.

Näiteks kinnitas Moscow Journal of International Law (Московский журнал международного права, Moskva Rahvusvahelise Õiguse Ajakiri), et enesemääramis- ja põhiseadusliku eraldumisõigusega panid bolševikud Vene impeeriumi vundamendile „viitsütikuga pommi“ alla. Seda väidet kordas Putin hiljem Krimmi annekteerimise ajal. Vene õigusteadlased väitsid ka, et Valgevene oli lepingu kohaselt kohustatud moodustama Venemaaga tõelise liitriigi. Ja lõpuks väitsid nad, et endiste Nõukogude vabariikide vahelised piirid ei tohiks olla „jäigad“, vaid pigem paindlikud, et keegi ei lahkuks impeeriumi ruumist inimeste liikumise ja kaubavahetuse, aga ka julgeoleku mõttes.

Kui ette kujutada Putini-järgset Venemaad mingis hilisemas staadiumis, olenemata sellest, kes võimule tuleb, oleks minu esimene n-ö lakmuspaberi küsimus uuele eliidile: „Kuidas te näete Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu pärandit imperialismi vaatenurgast?“ Kui nad tunnistavad, et see on olnud probleem, oleks see hea märk. Seevastu igasugune jutt „liberaalsest impeeriumist“, mis põhineb üksnes inimõiguste ja demokraatia poole püüdlemisel, oleks oksüümoron, mis, nagu ajalugu näitab, viib sageli uute imperialistlike agressioonideni, kuid kahjuks ilma suurema demokraatia või eriliste inimõigusteta.