Saksamaa Vene-probleem: kas parimad sõbrad või verivaenlased?

Vägagi tõenäoliselt loetakse seda raamatut põhjalikult kõigis riikides, mis asuvad Saksamaa ja Venemaa vahel, sest enamjaolt just neist kahest sõltub selle piirkonna julgeoleku tonaalsus. Autor kirjutab Saksamaa Vene-probleemist, mis ei tarvitse lasta Saksamaal täiel määral täita kogu piirkonnas stabiliseeriva jõu rolli.

„Ajaloo raskus“ – Lough’ raamatu esimene peatükk – meenutab lugejale, et Venemaa ja Saksamaa suhted said alguse palju varem kui 20. sajandil ning et nende suhete ajalugu hõlmab palju enamat kui dramaatilisi ja traumaatilisi lehekülgi. Lisaks konfliktiperioodidele käsitleb autor süvitsi neidki ajajärke, mis tõid mõlemale poolele kasu. Kõik esimeses peatükis välja toodud sündmused mõjutasid sakslaste ja venelaste lõhestatud suhtumist teineteisesse. Teises peatükis „Kuidas on arenenud sakslaste suhtumine Venemaasse“ tutvustatakse neid stereotüüpe ja vastuolulisi tundeid üksikasjalikult.

Kolmas peatükk „Taasühinemise ime“ keskendub samuti minevikule, kuid autoril õnnestub näidata, et 1990. aasta saavutuste ja lootuste tõttu on miljonid sakslased jäänud endiselt tänulikeks Venemaa mõistjateks (Russia-Verstehers). Sama mõtet arendatakse edasi neljandas peatükis „Läbikukkumine Venemaa õiges tõlgendamises“. Selle peatüki lõpus jõuab autor ka järeldusele, et hinnates Venemaa üleminekut demokraatlikule süsteemile, lasi taasühinenud Saksamaa „optimismil realismist võitu saada“ (lk 148). Lugejale pakutakse üheks selgituseks seda, et totalitaarsele minevikule järgnenud piinarikas, aga see-eest edukas ümberkujunemise protsess oli sakslastel endiselt meeles ja nad lootsid, et Venemaad ootab Nõukogude Liidu lagunemise järel sarnane tulevik.

“Nord Stream 2 fiasko” meenutab lugejale, et Saksamaal, nagu mujalgi, ei ole poliitiline reaalsus üdini must ega valge.

Viiendas peatükis „2014: pettekujutelmadest loobumine“ jõuab Lough Saksamaa viimase aja välispoliitika ühe kõige vastuolulisema hetkeni – selleni, kui Venemaa agressioon Ukraina vastu sundis Saksa poliitikuid valima, kas jätkata Venemaasse soojalt suhtumist või loobuda sakslastele omastest väärtustest. Autor kirjeldab viimase seitsme aastaga toimunud kardinaalseid muutusi, kuigi samas peatükis samuti käsitlemist leidev „Nord Stream 2 fiasko“ meenutab lugejale, et Saksamaal, nagu mujalgi, ei ole poliitiline reaalsus üdini must ega valge.

Nord Stream 2 mõju Saksa-Vene suhetele näib olevat veel märkimisväärsem, kui arvestada laiema kontekstiga, mida tutvustatakse kuuendas peatükis „Ebarahuldav majanduslik suhe“. Tihti öeldakse, et Venemaa saab uue võimaluse demokraatiale üle minna alles praeguse poliitilise režiimi muutumise järel; teine eraldiseisev teema, mida siiski ka palju arutatakse, on toorainete ekspordi tähtsus Venemaa praegustele valitsejatele. Lough paneb need kaks teemat kokku ja annab isegi kõige kriitilisemale lugejale põhjust mõelda Nord Stream 2st teisiti kui „puhtakujulisest majandusküsimusest“.

Erinevalt eelmisest peatükist ja Nord Stream 2 näitest antakse seitsmendas peatükis „Venemaa mõju Saksamaal“ ülevaade nendest juhtumitest, mille puhul Venemaal on õnnestunud Saksamaad seestpoolt mõjutada. Selle peatüki paljude näidete hulka kuuluvad Stasi võrgustik, mis ei haihtunud iseenesest; AfD, Die Linke ja nende mõju poliitikale; kõik teadaolevad ja tundmatud nn Lisa juhtumid, mis leidsid aset Vene meedia mõjutusel.

Autor jõuab järeldusele, et hinnates Venemaa üleminekut demokraatlikule süsteemile, lasi taasühinenud Saksamaa “optimismil realismist võitu saada”.

Viimane peatükk „Väljavaated“ vaatab tulevikku. Erinevalt paljudest teistest raamatutest, mis on kirjutatud päevakajalistel teemadel, ei ole Lough’ teos avaldamise hetkeks ajast maha jäänud. See hinnang ei kehti ainult hästi struktureeritud ajaloolise käsitluse, vaid ka status quo’d põhjalikult tutvustavate peatükkide ja tulevikusuundumuste kohta.

Lough’l on õnnestunud põimida Saksa-Vene suhete ajaloolised, poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja psühholoogilised aspektid üheks sidusaks looks, mis pakub väärtuslikku lugemist kõigi nimetatud valdkondade asjatundjatele.

Autor kirjutab, et võttis selle raamatu kirjutamise käsile, sest tahtis juhtida Saksa poliitikute tähelepanu seesmistele põhjustele, mille tõttu võib Venemaast rääkides öelda, et „Saksamaa pole nii kuri […] kui paistab“ (lk 232). Raamatu praktiline väärtus ei piirdu Saksa poliitikale vägagi vajaliku psühhoanalüüsiga, vaid lisaks annab Lough praktilisi poliitilisi soovitusi, millega saaks Saksamaa Vene-probleemi leevendada.