Jäta menüü vahele
Nr 206 • August 2021 26. august 2021

Venemaa strateegiliste kavatsuste jänesehaagid

Mitmehäälse Venemaaga toimetulek on keeruline ülesanne, sest iga vahejuhtum võib üsna lihtsalt võtta poliitilise tooni ja riikide suhteid kahjustada. Ometi pakub selline olukord ka võimalusi.

Andrei Makarõtšev
Andrei Makarõtšev

Tartu Ülikooli regionaalpoliitika professor

Sputnik V vaktsiini tootmine Peterburis. „Venemaa ei teinud suurt midagi selleks, et aidata kaasa laialt levitatud vaktsiiniturismi ideele ehk võimaldada Sputnik V süsti saamine Venemaal seda soovivatele välisriikide kodanikele ja elanikele,“ leiab Andrei Makarõtšev. Foto: TASS/Scanpix

Selle aasta juulis uuendatud Venemaa riiklik julgeolekustrateegia pidi rahvusvahelisel areenil tugevdama kuvandit Venemaast kui poliitiliselt ühtsest riigist, mis on vastupidiselt ebakindlale ja killustunud Läänele jõudnud üksmeelele paljudes rahvusliku identiteedi ja huvide küsimustes. Ükski teine Kremli hiljuti avaldatud dokument ei ole aga vallandanud nii vastuolulisi ja üksteist välistavaid tõlgendusi.

Mõned nägid strateegias kinnitust, et Venemaa valmistub pikaajaliseks sõjaliseks vastasseisuks Läänega. Teised aga nimetasid seda imperialismivastaseks manifestiks, sest Venemaa keskendub pigem siseriiklikele küsimustele, mitte ekspansioonipoliitikale.

Ühelt poolt on strateegia selgelt poliitiline ja isegi ideoloogiline, sest selles on silmanähtavalt rõhutatud Venemaa kahtlematut erinevust Läänest, samas teise arvamuse kohaselt eeldab dokument kaudselt elanikkonnalt kokkuhoidu ja teenib selles mõttes peamiselt Venemaa oligarhide ja kapitalismi huve. Ühe analüütiku sõnul on uus strateegia aga ohtlik segu sügavast ebakindlusest ja nihilistlikust küünilisusest.

Venemaa, mida juhib „nõrk tugev mees“, kõneleb väidetavalt ühtmoodi nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil, kuid tegelikult kostab Moskvast häälte paljusus.

Selline hinnangute ja ootuste paljusus reedab millegi, mis ulatub strateegia tekstist palju kaugemale – see paljastab Venemaa välispoliitika laiema kahepalgelisuse. Venemaa, mida juhib „nõrk tugev mees“, kõneleb väidetavalt ühtmoodi nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil, kuid tegelikult kostab Moskvast häälte paljusus.

Ei tundu sugugi juhusena, et uue riikliku julgeolekustrateegia väljakuulutamisele järgnesid mitmed Vene ekspertide kommentaarid, mis kaudselt püüdsid poliitilisse tulipunkti tagasi tuua Venemaa eliidi väidetava läänestumise, Lääne vajaduse tõhusalt majandust kaasajastada ning vana loo Venemaa ja Euroopa vastastikusest kultuurilisest mõjust. Sellised väljaütlemised on näiliselt vastuolus Kremli ametnike üliturvalise ja selgesõnaliselt läänevastase retoorikaga, vaidlustamata otseselt Putini välispoliitikat.

Eesti-poliitika

Erinevad väljaütlemised viitavad sageli mitmetele vastuoludele, mis paljastavad Venemaa rahvusvahelise ebajärjekindluse. Mõningaid vastuolusid võib märgata ka Venemaa Eesti-poliitikas. 2021. aasta aprilli lõpus teatas telekanal Rossija 1, et Kreml kaalub Eesti ja kahe teise Balti riigi lisamist ebasõbralike riikide nimekirja, mis on Kremli uus ja seni suuresti sümboolne diplomaatiline samm. Mais avaldatud nimekiri koosnes aga vaid kahest riigist: USAst ja Tšehhist. Venemaa välisministeerium ei välistanud nimekirja täiendamist, kuid konkreetsed kriteeriumid selleks tunduvad olevat tahtlikult hägusad ja ebatäpsed, alates lahkarvamustest Moskva tõlgendusega Teisest maailmasõjast kuni Vene diplomaatide väljasaatmiseni.

Veelgi vastuolulisem oli Venemaa suhtumine juunis Tartus toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Ühelt poolt teatas Venemaa soome-ugri ühing kongressi boikoteerimisest selle nn politiseerimise ja väidetava Venemaa siseasjadesse sekkumise tõttu. Seda kinnitas rahvusriikide föderaalse ameti juhataja asetäitja. Ükski ühingu Vene piirkondlikest üksustest ei saatnud Tartusse ametlikke delegaate ning Venemaa piirivalveametnikud takistasid üksikuid Venemaalt pärit osalejaid Eestisse sisenemast.

Venemaa mängib tahtlikult ebakindlusega, jättes võimalikult palju lahtisi otsi – kas teiste riikide survestamiseks, näiteks jättes õhku võimaluse lisada Eesti „ebasõbralike riikide“ nimekirja, või vaenutegevuse järkjärguliseks leevendamiseks

Kooskõlas boikotiga korraldas Venemaa juuni alguses, paar päeva enne Tartu kongressi, Iževskis oma kohaliku soome-ugrilaste festivali, näidates sellega kaugenemist rahvusvahelisest soome-ugri liikumisest. See on aga Venemaa pehmele jõule kahjulik ja poliitiliselt ennasthävitav, sest soome-ugri maailma asutajaliikmete hulgas on Soome ja Ungari ehk kaks riiki, mis on tuntud Venemaa poliitilise lojaalsuse poolest.

Samas saatis Venemaa kultuuriminister Olga Ljubimova Tartu kongressile ametliku pöördumise, milles toonitas Venemaa pühendumist soome-ugri liikumisele ning huvi rahvusvahelise koostöö vastu. Kuna järgmine maailmakongress on kavas korraldada Venemaal, suurendab see Venemaa strateegiliste kavatsuste ebaselgust. On vägagi ebatõenäoline, et kellelgi Kremlis on selles poliitikavaldkonnas selge nägemus.

Selgem ei ole ka Venemaa Sputnik V vaktsiini poliitika Eestis. Kuigi Euroopa ravimiamet ei ole vaktsiini heaks kiitnud, on Venemaa suursaadik tungivalt kutsunud Eesti valitsust üles lubama Sputnik V-d Eestis, viidates mitmetele kohalike venekeelsete elanike pöördumistele. Suursaadiku sõnul eelistavad nad Sputnik V-d Lääne vaktsiinidele. Ehk see oli osa ülemaailmsest, sealhulgas Euroopa Liidus tehtavast Venemaa vaktsiini reklaamikampaaniast.

Ebamäärasus ja vastuolud

Samas on Venemaa konsul Eestis soovitanud Eestis elavatel venekeelsetel inimestel vaktsineerida end mistahes Eestis saadaoleva vaktsiiniga. Ebamäärasust süvendas juhtum Vene diplomaadiga, kes kasutas kontakte Narva haiglas, et saada Eestis väljaspool järjekorda vaktsineeritud vaktsiiniga, mis ilmselt ei olnud Sputnik V.

Lisaks ei teinud Venemaa suurt midagi selleks, et aidata kaasa laialt levitatud vaktsiiniturismi ideele ehk võimaldada Sputnik V süsti saamine Venemaal seda soovivatele välisriikide kodanikele ja elanikele. Vene meedia on teatanud, et Eesti elanikel on võimalus saada Vene vaktsiini piiri vahetus läheduses, kuid teisel pool piiri kehtivate bürokraatianõuete tõttu on seda võimalust seni kasutanud väga vähesed Eesti venekeelsed inimesed.

Samuti on ebamäärane Venemaa huvi taastada õhuühendus Eestiga. Aeroflot alustas Moskva-Tallinna regulaarlendudega taas 25. aprillil 2021, et need juba 2. mail uuesti katkestada. Mõned Eesti kommentaatorid seostasid lendude tühistamise otseselt kahe riigi kasvavate poliitiliste pingetega. Kui see selgitus peab paika, ilmestab see Moskva kõikumist praktilisele suhtlusele truuks jäämise ja de facto poliitika ülemvõimu vahel.

Tüüpilisel postmodernsel viisil püüab Venemaa olla korraga nii „sees“ kui ka „väljas“, et tähistada kohalolekut kogu poliitilises spektris ja võimalikes valikutes.

Neile Venemaa poliitika jänesehaakidele on vähemalt kaks seletust.

Üks viitab sellele, et Venemaa mängib tahtlikult ebakindlusega, jättes võimalikult palju lahtisi otsi – kas teiste riikide survestamiseks, näiteks jättes õhku võimaluse lisada Eesti „ebasõbralike riikide“ nimekirja, või vaenutegevuse järkjärguliseks leevendamiseks, kui pinge peaks kruvima lubamatult kõrgele. See selgitaks, miks Vene diplomaadid ja välispoliitika kujundajad armastavad nii lõputult kasutada laiu mõisteid, mis jätavad ruumi tõlgendusteks, näiteks kultuuriprojektide „politiseerimine“, „ebasõbralikud riigid“ või „russofoobia“. Jättes mõisted tahtlikult laialivalguvaks ja kontekstist sõltuvaks, võivad Venemaa poliitikakujundajad neid vabalt Kremli äranägemise järgi manipuleerimiseks kasutada.

Tüüpilisel postmodernsel viisil püüab Venemaa olla korraga nii „sees“ kui ka „väljas“, et tähistada kohalolekut kogu poliitilises spektris ja võimalikes valikutes. Sergei Karaganovi sõnul soovib Venemaa nii karistada kui ka andestada neile, kes nende välispoliitikat vaidlustavad. Ehk Venemaa boikoteerib maailma soome-ugri kongressi, kuid ei loobu sellest; toetab kohaliku venekeelse kogukonna Sputnik V eelistamist, aga samas soovitab teisi vaktsiine immuunsuse saavutamiseks; pühendub kultuurikoostööle, kuid takistab Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni õigeaegset koju tagasipöördumist.

See ei puuduta niivõrd Venemaa konflikti ELi ja selle liikmesriikidega, kuivõrd Venemaa eraldumist tervest liberaalsest rahvusvahelisest kogukonnast ja selle õiguslikest alustest.

Need vastuolud reedavad Venemaa poliitika ebajärjekindlust: kui Moskva soovib Eestiga pragmaatilisi suhteid, siis kuidas on võimalik, et kahe riigi lennuühendust ja muuseuminäitust mõjutab, kasvõi kaudselt, poliitiline vastasseis?

On ka teine selgitus: Vene välispoliitikat ei koordineeri kaugeltki üksainus keskus. See on tegelikult hoopis rida lõdvalt seotud samme ja käike, millest igaühel on oma loogika. Võimalik, et kultuuriministeerium ei olnud soome-ugri kongressi boikoteerimise taga ja Venemaa saatkonnad Balti riikides ei olnud „ebasõbralike riikide“ idee algatajate hulgas. Võib-olla on Vene hävitajate Eesti õhuruumi rikkumiste ajastus Venemaa välisministeeriumi haardest väljas.

Enesetaju kriis

Jättes tõlgendused kõrvale, on kindel üks – me oleme tunnistajaiks ennekõike Venemaa enesetaju kriisile maailmas ning alles seejärel Venemaa ja Atlandi-ülese Lääne suhete kriisile. Ja see ei puuduta niivõrd Venemaa konflikti ELi ja selle liikmesriikidega, kuivõrd Venemaa eraldumist tervest liberaalsest rahvusvahelisest kogukonnast ja selle õiguslikest alustest.

Venemaa narratiivide muutlikkuse tõttu võib Venemaa rahvusvaheliste sündmuste kajastamine ulatuda tehnilisest kuni tahtlikult ülepolitiseerituni. Tabav näide sellest oli Eesti konsuli kinnipidamine Peterburis 2021. aasta juulis. Kui enamik Vene meedia kommentaare jäi suhteliselt neutraalseks ja lakooniliseks, leidus siiski ruumi häältele, kes rääkisid suurest skandaalist ja süüdistasid Eesti valitsust võimsamate Euro-Atlandi jõudude marionetiks olemises.

Mitmehäälse Venemaaga toimetulek on seega keeruline ülesanne, sest iga vahejuhtum võib üsnagi lihtsalt muutuda poliitiliseks ja riikide suhteid veelgi kahjustada. Ometi pakub Venemaalt saabuvate rahvusvaheliste sündmuste tõlgenduste mitmekesisus lääneriikidele võimalusi oma sõnumite arendamiseks ning Venemaa ühiskonna pragmaatilisema osaga sidemete taastamiseks.

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi avatseremoonia selle aasta juunis Tartus. Venemaa keeldus kongressil osalemisest. Tartu Postimees / Scanpix

Seotud artiklid