Ohtlik enesepete: Läänemere piirkonna julgeolek
Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskus, 2022
Mitmes järgus ilmunud põhjalik raport Läänemere piirkonna julgeoleku kitsaskohtadest ja katsumustest on jõudnud lõpuni. Konkreetselt puust ette ja punasest, mida, miks ja kuidas teha.
Seotud artiklid
Läti riigikaitse aktuaalsed probleemid Ukraina konflikti valguses
Kogu Läti vabariigi julgeoleku- ja kaitsesüsteem tuleb põhimõttelisel ümber hinnata.
Müristamisest ja risti ettelöömisest: Leedu riigikaitse Ukraina kriisi ajal
Riigikaitse ja selle rahastamise praegune olukord on poliitiline läbikukkumine.
Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest
Kuidas muutuv maailm kujundab Läänemere piirkonna homset nägu.
Eesti lähimad sõjalised liitlased
Läti ja Leedu kaitsereforme tuleb tähelepanelikult jälgida. Neid ei ole mõtet väga kiiresti ei hukka mõista ega heaks kiita.
Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse
Kuvand, mille kohaselt sõdur kaitseb kodumaad kus tahes maailma nurgas, on Leedu ühiskonnale veel päris võõras.
Balti muremõtted
Üheskoos jagub Läänemere-äärsetel riikidel raha, inimesi ja relvastust, et luua tõhus piirkondlik julgeolekusüsteem, mis heidutab ka kõige salakavalamaid ja metsikumaid Kremli kurikaelu.
Mõtteid Läti ja Eesti riigikaitsest
Kas Eesti võiks riigikaitse ümberkorraldamisel juhinduda Läti eeskujust?
Euroopa juhtroll uues NATOs
NATO peaks jääma kesksele kohale mitmekihilises Euroopa julgeolekuarhitektuuris, kus Euroopa juhid teevad samuti koostööd mitmes ad hoc formaadis, et tegeleda USA sõjalise panuse vähenemisega. Sellise kaasatuse kaudu peaksid riigid üles ehitama strateegilise dialoogi ja sisuka koostöö kollektiivse heidutuse ja kaitse valdkonnas, et muuta allianss euroopalikumaks, uuendades samal ajal tõhusat transatlantilist partnerlust selle sees.
Eesti tasakaaluotsingud: kõva julgeolek ja õilsad põhimõtted
Eesti välispoliitikat on kujundanud geopoliitiline haavatavus, sest teispool väikeriigi piiri asub revanši ihkav endine impeerium. Okupatsiooni kogemuse tõttu hindab Eesti rahvusvahelist õigust, eriti just suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Samas tunnistatakse, et julgeoleku tagamiseks ei piisa ainuüksi rahvusvahelisest õigusest. Seepärast on Eesti välispoliitika alustaladeks olnud 1990. aastatest saadik transatlantiline koostöö ja lõimumine Euroopaga.
Millised on Leedu võimalused reageerida normidel põhineva rahvusvahelise korra murenemisele?
Väikse rinderiigina sõltub Leedu institutsioonidest, kus tal pole otsustavat häält, liitlasriikide muutlikest prioriteetidest ning rahvusvahelistest normidest, mida kehtestatakse ebaühtlaselt. Washington demonstreeris oma heitlikku meelt 2025. aasta alguses Trumpi-Zelenskõi vastasseisuga, millega kaasnes Ukrainale antava sõjalise abi ajutine peatamine. Leedu pole küll sõltuvusest pääsenud, ent seda tunnistades muudab ta oma välissidemeid mitmekesisemaks, institutsionaalsemaks ja kestvamaks.
Taani: superatlantistist Euroopa pistrikuks
Pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale 2022. aastal ja Donald Trumpi teistkordset presidendiks valimist 2024. aastal asendus Taani julgeolekukäsitluses usk Atlandi-üleste suhete igikestvusse Euroopa pistrikuks olemisega. Taani on küll jäänud liberaalse maailmakorra veendunud pooldajaks ja USA lähedaseks liitlaseks, aga riigile julgeoleku tagamisel ei unustata tugevat territoriaalkaitset ja tihedat koostööd partnerriikidega Euroopas.
Reformida, et alal hoida: Soome ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kord
Sama moodi nagu teised väikesed lääne demokraatiad, on ka Soome saanud tohutult kasu Teise maailmasõja järel loodud reeglitepõhisest rahvusvahelisest korrast: nii ÜRO süsteemi ümbritsevast universaalsest raamistikust, mis kaitses suveräänset võrdsust, mittekallaletungimist ja territoriaalset terviklikkust, kui ka USA juhitud „paksemast“ liberaalsest korrast, mille institutsioonid on üles ehitatud vabakaubanduse, rahvusvahelise kriminaalvastutuse, inimõiguste ja liitlaste solidaarsuse põhimõtetele.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Põhja- ja Baltimaad muutuva maailmakorra tuultes, AfD, Ukraina
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 35. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Minilateralism Euroopa merede uues julgeolekuarhitektuuris
Ajal, mil julgeolek Hormuzi väinas prevaleerib rahvusvaheliste tippkohtumiste päevakavas, jätkuvad merejulgeoleku arutelud ka Atlandi, Arktika ja Läänemere ümber. Venemaa hübriidohud, Hiina kasvav huvi Arktika vastu ning USA kohaloleku võimalik vähenemine on pannud proovile Euroopa riikide merekaitse võimekuse. Ankaras toimunud NATO tippkohtumise äärealadel lepiti kokku üheteistkümne Euroopa riigi ning Kanada vahelise heidutus- ja kaitsekoostöö tõhustamises Euroopale strateegilistel merealadel. Kokkulepe toetab Põhja-Atlandi, Arktika ning Läänemere käsitlemist ühise julgeolekuruumina, võttes kohustuse tugevdada Euroopa riikide vastupanuvõimet sõjalistele ja hübriidohtudele.
NATO pärast Ankarat
Tippkohtumisel Ankaras näitas kaitseallianss end üleminekujärgus viibivana. Euroopas paiknevad liikmesriigid ja Kanada suurendavad kulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja täita USA rolli kahanemisest tekkivaid lünki. Euroopastumiseks tuleb NATO-l asuda nüüd poliitiliste, sõjaliste ja institutsionaalsete ümberkorralduste juurde.
Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?
Rahvusvaheline õigus on kõige märkamatum siis, kui ta toimib. Riigid kohtuvad, vahetavad andmeid, täidavad lepingulisi kohustusi, kontrollivad kohustuste täitmist ja sõlmivad uusi lepinguid. Kriis jääb tõenäoliselt ära, sõda ei puhke ja relvi ei kasutata.