Euroopa alasi ja haamri vahel

Kohe vestluse alguses sai selgeks, et vähemalt seekord etendatakse publikule head politseinikku. Tugeva kontrastina asepresident J. D. Vance’i aasta varem esitatud manitsuskõnele sai kuulajaskond Colbylt rahustava sõnumi: Ühendriigid jäävad edaspidigi Euroopa julgeolekule ja NATO-le pühendunuks.

Tema jutu teine ​​osa oli aga niisama selge: lähiaastatel ootab allianssi ees märkimisväärne ümberkalibreerimine: koorma üleandmine traditsioonilisema koorma jagamise asemel. Ja et mõnikord nõuab see ameeriklastelt pisut karmivõitu armastust. Ta kinnitas ka – tagantjärele tarkusena üsna ettenägelikult –, et tuleb aegu, mil liitlased ja partnerid siin- ja sealpool Atlandi ookeani ei ole ühel meelel.

Jää sulab?

Colby tegi tõepoolest kristallselgeks, et ameeriklased ootavad eurooplastelt, et nood võtaksid end kokku ning tõuseksid olukorra kõrgusele. See käis eriti Vana Mandri tavapärase kaitse kohta, kus Euroopa peab edaspidi kandma peamist vastutust. Ta oli ka optimistlik, et aja jooksul on see saavutatav eesmärk. Tema arusaama kohaselt peaks Venemaa vastu suunatud tavaheidutus olema Euroopa vahenditega teostatav.

Tunnise arutelu lõpus oli kergendustunne ruumis tajutav. Meeleolu rõhutasid ka välisminister Marco Rubio suhteliselt positiivsed märkused järgmisel päeval pealaval. Kuigi Rubio nägemust Atlandi-ülestest sidemetest polnud enamikul eurooplastel sugugi kerge kuulata, oli siiski selge, et vähemalt sel muidu hallil ja vihmasel talvepäeval Münchenis polnud transatlantiliste suhete kardetud purunemine Washingtonil plaanis.

Nähtu julgustas mindki mõnevõrra. Aga Münchenist lahkudes mõtlesin, kas Colby välja toodud mõistlik lähenemine jääb püsima ka president Donald Trumpi ajal valitsevas maailmapoliitika turbulentsis. Kui pikaks või pigemini lühiajaliseks see hingetõmbeaeg suhetes osutub?

Tuulte meelevallas

Nüüd teame, et sula Atlandi kohal osutus tõepoolest väga lühikeseks. Keset Iraani sõda on Trumpi poliitikakujundamise karussell tekitanud võib-olla kõige raskema kriisi, mida Atlandi-ülene allianss eales on näinud. Eurooplased on rabatud nii arenevate sündmuste tõttu kui ka seepärast, et enne sõja alustamist ei koordineeritud ega konsulteeritud seda liitlastega. Mängureeglid muutuvad alatasa. Mida tähendab olla president Donald Trumpi ajal Ameerika Ühendriikide liitlane? Millist rolli saavad (ja peaksid) NATO ja selle liikmed mängima Trumpi välis- ja julgeolekupoliitikas?

Kuigi ametlikku alliansist ja selle 5. artiklist loobumist pole juhtunud, on Trump Euroopaga toetuse puudumise pärast avalikult pahandanud. Eurooplased leiavad end Trumpi nördimuse haamri ja Venemaa alasi vahelt, mille tagajärjeks on vaieldamatult suurim oht Euroopa julgeolekule tänapäeva mälus.

Kuigi Colby visiooniga uuendatud NATO 3.0 kohta on põhimõtteliselt lihtne nõustuda, on niisama ilmne, et selline ümberkujundamine võtab aega.

Kuna olen pärit riigist, mis liitus NATOga vaid kolme aasta eest, on minu jaoks peaaegu uskumatu, et ainus asi, mis on Venemaa isusid vaos hoidnud – Põhja-Atlandi Liit –, näib meie silme all hääbuvat. Ainult rumal väidaks, et NATO ja selle ühtekuuluvus on endiselt täiesti puutumatud. Mõnikord tundub, et president Trumpi retoorika kaldub Atlandi-üleste sidemete lõplikule katkestamisele ohtlikult lähedale.

See on halb uudis kõigile, kes on püüdnud korrapärase vahetuse või koorma nihutamise poole. Kuigi Colby visiooniga uuendatud NATO 3.0 kohta on põhimõtteliselt lihtne nõustuda, on niisama ilmne, et selline ümberkujundamine võtab aega. Aega tagada, et eurooplased suudaksid luua piisavalt uusi võimeid oluliste vajakajäämiste vältimiseks. Ja aega euroopalikuma NATO, selle struktuuride ja muidugi mõista ka Euroopa alles algstaadiumis oleva strateegilise kultuuri ja Euroopa sõjapidamisviisi küpseks saamiseks ja kinnistumiseks.

Sidemete lõhkumine

Kuigi me vahel Venemaa ohtu üle hindame, ei saa eitada, et see on ilmselge ja olemas. Putini Venemaa on küüniline ja oportunistlik tegutseja, kes ei karda Euroopa julgeolekusüsteemile või sellele, mis sellest alles on, halastavat surmahoopi anda, kui selleks võimalus peaks tekkima.

See tähendab, et meie kõigi huvides on hoida Venemaa kiusatused minimaalsed. Siinkohal väidaksin, on seda huvi jagatakse ka teispool Atlandi ookeani. Maailm ei erine kuigivõrd 1917. ja 1941. aastast, kui Washington mõistis, et ta ei saa tegelikult Vana Mandrit haaravatest sõdadest eemale hoida. Isegi tänapäeval ei saa Ameerika Ühendriigid tunda end täielikult turvaliselt ja edukana ilma rahu ja stabiilsuseta Euroopas.

Siinkohal on trumpilik poliitika tegemise – või peaks ütlema kasutamise – viis eriti kahjulik. See lõhub sidemeid, mis meid seovad, ja õõnestab heidutuse üht kõige olulisemat aspekti: usku selle automaatsesse toimimisse. Lõppkokkuvõttes on heidutus niisama palju poliitiline ja isegi psühholoogiline muutuja kui sõjaline. Kas meil Euroopas ja teispool Atlandi ookeani on usku võetud kohustustesse? Ja kas venelased omakorda on küllalt kindlad meie usus, et mitte tunda kiusatust meie otsusekindlust proovile panna?

Venelastel on selles sõjapidamises küllaga võimeid, suutlikkust ja kogemusi – NATO-l ja eriti eurooplastel vähem.

Seda põhilist dilemmat süvendavad veel enam muutused sõjatehnoloogias ja sõjapidamise olemuses. Nii nagu ajaloos korduvalt, on suur sõda – seekord Ukrainas – toonud kaasa tõelise hüppe innovatsioonis ja doktriinis. Venelastel on selles valdkonnas küllaga võimeid, suutlikkust ja kogemusi – NATO-l ja eriti eurooplastel vähem. See võib tekitada venelastes isu õnne proovida, eriti kui eeldatakse, et alliansi solidaarsus võib osutuda õõnsaks.

Tõepoolest, asjaolu, et alliansi poliitiline lagunemine langeb kokku sõjapidamise olemuse revolutsiooniga, on eurooplaste jaoks halb enne. Kardetakse, et praegune olukord võib tekitada kiusatusi, mis võivad osutuda Venemaa jaoks liiga ahvatlevateks, et neile vastu seista.

Eurooplaste jaoks on hädavajalik hoida need kiusatused minimaalsena. See nõuab jõulist heidutust koos Atlandi-üleste suhete oskusliku haldamisega. Euroopa peaks püüdma vältida olukorda, kus ta satub topeltpaluja rolli: palub Venemaalt rahu ja stabiilsust ning selle saavutamiseks poliitilist ja sõjalist tuge ameeriklastelt. Siinkohal tasub korrata Henry Kissingeri ikoonilisi sõnu: „Alati, kui rahu – mida mõistetakse sõja vältimisena – on olnud võimude peamine eesmärk, on rahvusvaheline süsteem olnud rahvusvahelise üldsuse kõige halastamatuma liikme meelevallas.“

See on Euroopa tõeline dilemma ja isegi paradoks, et selle loo kirjutamise ajal on neil sõnadel kaalu meie suhetes nii Moskva kui ka Washingtoniga.

Eesseisev ülesanne

Me peame vältima õnnetute julgeoleku ja stabiilsuse palujate saatust. Sellisel hoiakul on praegusel hetkel väga vähe väärtust. Vastupidi, eurooplased peavad olema valmis esitama jõulisi argumente, mis nõuavad tõsiselt võtmist igal rindel.

On iseenesestmõistetav, et rahu hoidmine Euroopas on ka USA huvides. Seda on lihtne väita, kuid keeruline küsimus jääb püsima. Kas seda tunnet jagatakse täielikult ka Valges Majas? Praeguses Trumpi raamistus näib, et rahu, julgeolek ja stabiilsus ei ole avalikud hüved, millel on sisemine väärtus, vaid kaubad – või mõjuvõimu allikad –, millega kaubeldakse poliitilise ja isegi rahalise kasu saamiseks. Pingelises tehingute sõlmimise maailmas rahu müüb ja hinnasildi dikteerib Washington.

Ebakindlus võib iseenesest toimida heidutusena, aga on kehv asendus raudkindlatele vastastikustele julgeolekugarantiidele.

See ei tähenda, et Washingtoni leping ja NATO 5. artikkel oleksid kehtetuks muutunud. Ainult rumal väidaks seda, isegi kui märgid oleksid täiesti ilmsed. Ja me pole veel sealmaal. Siiski valitseb märkimisväärne ebakindlus ja see süveneb. Selline ebakindlus võib iseenesest toimida heidutusena. Ometi on see kehv asendus tegelikule asjale: raudkindlatele vastastikustele julgeolekugarantiidele, mille kohaselt iga sentimeeter NATO territooriumist on püha ja puutumatu.

Euroopa huvide seisukohast on eluliselt tähtis teha kõik endast olenev, et see nii ka jääks. Loodetavasti saame seda jätkuvalt teha koostöös ameeriklastega. Aga kui vaja, tuleb meil, eurooplastel, valmistuda võimaluseks, et peame hakkama saama üksi.