Mida peaks USA välispoliitika tegema riigi keskklassi heaks?
Making U.S. Foreign Policy Work Better for the Middle Class. Carnegie Endowment for International Peace, 2020

Kas USA liigub isolatsionismi suunas? Põhjalik uuring, mille üks autoritest on USA presidendi rahvusliku julgeoleku nõunikuks saanud Jake Sullivan, aitab mõista, mida võib oodata Eesti tähtsaima liitlase välispoliitikast Joe Bideni juhtimisel.
Seotud artiklid
President Obama Afganistani-Pakistani strateegia
2009. aasta võiks jääda ajalukku aastana, kui afgaanid ja rahvusvaheline kogukond said tagasi usu iseendasse.
Vara veel avada šampanjat tähistamaks USA-Iraani suhete uut ajastut
Ei saa väita, et Iraanilt poleks võimalik saavutada suuremat konstruktiivsust - juhul kui USA oma kaardid õigesti mängib. Iraani identiteedi ja käitumise põhimõtteliseks muutmiseks on aga vaja sisulist reformi riigi poliitilises süsteemis.
USA majanduspoliitika – kuidas väljuda kriisist?
Kõige lühemas perspektiivis tuleb valitsusel ükskõik mis hinna eest peatada majandusolukorra edasine halvenemine. Natuke pikemas perspektiivis tuleb taastada majapidamiste ja ettevõtete usaldus omaenda ja riigi majanduse tulevikku.
Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood
"Jutusta meile üks lugu!" ütles Märtsijänes. "Jah, palun jutusta!" nurus Alice. "Ja tee ruttu," lisas Kübarsepp. (Lewis Carroll, ”Alice imedemaal”)
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
USA ekspordib
Aastal 1999 võeti vastu NATO uus julgeolekukontseptsioon. Kaasajastatud tõlgendus kajastab vanade ohtude, relvastud konfliktide ja riikidevaheliste sõdade asendumist suuresti uute julgeolekuriskidega, milleks on rahvusvaheline kuritegevus, terrorism, illegaalne migratsioon ja keskkonnaprobleemid. Uue julgeolekukontseptsiooni raames on määratletud ka julgeolekut tagavad põhimõtted ja ühena nendest välja toodud demokraatlikud põhimõtted, institutsioonid ja riigikorraldus. Demokraatia rõhutamine tähendab stabiilse rahvusvahelise rahu saavutamist ja säilitamist.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Saksamaa välispoliitikal uus mõõde
Saksa välispoliitika vorm on põhjalikult muutunud. Nõuded seda kujundavale jõule on kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Rahvusvahelise poliitika uued kogemused kristalliseeruvad aeglases, kuid pidevas protsessis uue mõõte suunas.
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle’ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Venemaa Eesti-poliitika pankrott
14. märtsil valib Venemaa presidendiks tagasi Vladimir Putini. Võit saab olema ülekaalukas. Võimalik, et enam kui 80 protsenti valijatest näeb Kremlile väärikat peremeest üksnes Putinis.