oktoober 17, 2012

Hiina tõus ja kaasaja maailm

Kas Hiina tõus viitab ammu ennustatud Õhtumaa allakäigule?

Hiina tähtsuse mõistmiseks tasub kõigepealt ära märkida, et Hiina on maailma suurima rahvaarvuga riik ja territooriumi suuruselt kolmas riik maailmas. Hiina (omanimetus mandariini keeles Zhongguo, eesti tõlkes Keskriik) on maailma riikide seas ainulaadne ka selle poolest, et on eksisteerinud ühtset tsivilisatsioonilist pärandit kandva riigina või riikide kogumina vähemalt alates 221. aastast e.m.a. Praegu Hiina territooriumi põhiosa kontrolliv riik, Hiina Rahvavabariik, kujunes 1949. aastal, kui Hiina Kommunistlik Partei võitis kodusõja ja kehtestas oma võimu Hiina mandriosas (Taiwani saar jäi kodusõja kaotanud Kuomintangi partei kontrolli alla).
Eestlase jaoks on Hiina olnud ajalooliselt kauge ja mõistatuslik maa, kus inimesed teevad asju teistmoodi kui eurooplased, kus riisi söödi pulkadega ja naiste jalad köideti nende väiksemaks muutmiseks kokku. Rahvavabariigi-aegse Hiina ajaloost on paljude vanema põlvkonna inimeste jaoks meeldejäävaim sündmus 1960. aastate lõpu nn kultuurirevolutsioon, kui oma vanematest targemateks kuulutatud noorte massid riigi pea peale pöörasid, esimees Mao tsitaatidekogumik käes. Sellise narratiivi kõrvale, mis tõstab esile Läänest erinevatele väärtushinnangutele tuginevat käitumist, on aga viimaste aastakümnete jooksul kerkinud ka arusaam Hiinast kui tõusvast majandusjõust, kes suudab lääneriikide ja rahvusvaheliste suurkorporatsioonidega maailmaturul edukalt võistelda. Hiina on praeguseks tõusnud suuruselt maailma teiseks majanduseks, suurimaks eksportijaks ja üha rohkem räägitakse ka Hiina kasvavast sõjalisest võimsusest ning edust teaduse ja tehnika arendamisel, seda kas või Hiina taikonautide tihenevate kosmosekülastuste tõttu.
Milline on siis kaasaja Hiina? Ühelt poolt on jätkuvalt tegemist riigiga, kus poliitiline võim on Hiina Kommunistliku Partei (HKP) juhtkonna käes. Teisalt on alates 1970. aastate keskpaigast HKP etteotsa tõusnud Deng Xiaopingi reformidest muutunud Hiina suhtumine majanduse arendamisse. Varasema sotsialistliku autarkia asemel võeti kurss Hiina majanduse tihedale integreerimisele rahvusvaheliste turgudega „sotsialistliku turumajanduse“ (Lääne terminoloogia järgi riigikapitalismi) arendamise sildi all ja koostöösuhete arendamisele lääneriikidega. Deng Xiaoping vähendas riigi kontrolli majanduse üle ning lõi võimaluse nii Hiina oma eraettevõtluse arenguks kui ka välisinvesteeringute tulekuks riiki. Sellest alates on Hiina majandus algselt odava tööjõu ja sellest tuleneva kulueelise ja seejärel eksporditurgudelt saadud tulu abil kasvanud kiires tempos, viimased kolm aastakümmet keskmiselt 10% aastas, ja alles praeguse majanduskriisi ajal langes kasv 8% piirimaile (mis on siiski kiire kasv võrreldes lääneriikide hetkenumbritega). Kaasajal on Hiina muutunud maailma töökojaks, kust tuleb suur osa maailma kaubalettidele jõudvatest kaupadest. Tänaseks võib suure kindlusega prognoosida Hiina edasist liikumist majanduslikus väärtusahelas kõrgemale ja liitumist maailma juhtivate küpse majandusega tööstusriikide grupiga, millise tee on varem läbinud Hiina naabrid, nt Jaapan, Lõuna-Korea ja Singapur.
Siiski ei ole Hiina kasvuperspektiiv pilvitu. Hiina probleemiks on riigi eri osade ebaühtlane areng, nii on suur osa majanduskasvust toimunud Vaikse ookeani rannikulinnades, ennekõike nn erimajandustsoonides, kuhu on koondunud modernne tööstus, samas kui sisemaa on paljuski arengus maha jäänud. Nagu väidab sel aastal avaldatud Maailmapanga raport „Hiina 2030“1, on Hiinal küll lootus hiljemalt 2030. aastaks (mõnede hinnangute järgi juba 2020. aastaks) saada maailma võimsaimaks majandusriigiks, kuid majanduse senise kasvutempo säilitamine eeldab põhimõtteliste reformide läbiviimist. Nii soovitab Maailmapank Hiinale õigusriigi tugevdamist, riigiettevõtete ja pankade reformimist, erastamist, konkurentsi lisamist ja finantssüsteemi reformimist. Vajalikuks peetakse linna ja maa suurte tuluerinevustega tegelemist ja talupoegade õiguste paremat tagamist (Hiinas on tõsiseks sotsiaalseks probleemiks maa eraomandi puudumine ja sellest tulenev sagedane maa äravõtmine kohalike võimude poolt selle harijatelt, kui maad vajatakse ettevõtete või linnade laiendamiseks). Samuti soovitatakse Hiinal panustada enam innovatsiooni, keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse ning sotsiaalse turvalisuse tagamisse (probleemiks on eriti rannapiirkondade linnadesse migreerunud maaelanike õigused riigi sotsiaalteenustele, nagu nt arstiabi, mis on sageli tagatud vaid põliselanikele).
Hiina üheks eripäraks on olnud ka nn ühe lapse poliitika, mis võimaldas varasematel aastakümnetel erinevalt teistest arengumaadest pidurdada elanikkonna plahvatuslikku juurdekasvu ja tõi kaasa elanike jõukuse kasvu. Nüüd on selle poliitika tagajärjel aga toimumas tööjõulise elanikkonna juurdekasvu vähenemine, mis paratamatult hakkab ka eelolevatel aastakümnetel piirama majanduse ekstensiivse kasvu võimalusi, mille aluseks seni on olnud odav tööjõud, mida üha täiendavad maalt rannikulinnadesse valguvad migrantööliste massid.
Harvardi teadlase William Overholti arvates on Hiina keskvõimu kontroll riigi majanduse üle üldiselt tugevnenud, kuid üha rohkem peavad ka Hiina juhid arvestama erinevate huvigruppidega, nagu suurettevõtted, sõjavägi, provintside juhtkonnad, aga ka internetis kujunenud arvamusgrupid. See on viinud seniste poliitiliste ja majanduslike reformide pidurdumisele ja tähendanud rahvusvahelise majanduskriisi mõjul suurema rolli andmist ja raha eraldamist ennekõike riigiettevõtetele ja pankadele, kelle kaudu on üritatud majandust stimuleerida2.
Erinevate seisukohtade, kuidas Hiina majandust keerulisemates tingimustes edasi arendada, ühtesobitamine saab mitmete Lääne analüütikute arvates keskseks küsimuseks 2012. aasta sügisel eelseisval Hiina Kommunistliku Partei juhtkonna vahetusel. Aastatel 2002–2012 riigi partei peasekretäri ja presidendina riigi eesotsas seisnud Hu Jintao  ja peaminister Wen Jiabao asemele on astumas uus parteitöötajate põlvkond. USA mõttekoja Brookings Hiina uuringute keskuse direktori Cheng Li arvates saavad tõenäoliselt uuteks riigi juhikohtade täitjateks senine asepresident Xi Jinping ja asepeaminister Li Keqiang. Uuel poliitbüroo koosseisul tuleb otsustada, kas jätkata suures osas senist riigi rannikupiirkondade ja eraettevõtluse arengut soosivat poliitikat või pöörata senisest enam tähelepanu sisemaa piirkondade riiklikule arendamisele ja kuhjunud sotsiaalprobleemide lahendamisele. Rahvusvahelises ajakirjanduses kevadel elavat kajastust leidnud Chongqingi parteisekretäri Bo Xilai kultuurirevolutsiooni stiilis aktiivne enesekiitmise kampaania ja sellele järgnenud ametist kõrvaldamine näitab, et oluliste otsuste langetamine Hiinas toimub ka edaspidi tavapärase „kollektiivse juhtimise“ raames.3
Eesti ja teiste lääneriikide jaoks laiemalt on aga ennekõike oluline, milliseks kujunevad tugevneva Hiina valikud julgeolekupoliitikas, välissuhete ja välismajanduspoliitika arendamisel.
Hiina on majanduskasvule toetudes viimasel aastakümnel tegelenud hoogsalt sõjaväe moderniseerimisega. 2011. aastal seadis Hiina valitsus eesmärgiks relvajõudude kaasajastamise aastaks 2020. Hiina kaitse-eelarve kasv on viimastel aastakümnetel olnud aasta-aastalt üle 10% ning 2012. aasta ametlikud kaitsekulutused ületavad esmakordselt 100 miljardi dollari piiri.4 Siiski moodustavad Hiina praegused kaitsekulutused üksnes üheksandiku USA kaitsekulutuste tasemest.5 2012. aasta veebruaris ennustas aga teabeanalüüsi firma IHS, et Hiina sõjaline eelarve kahekordistub aastatel 2011–2015.6 Suurem osa kaitse-eelarvest kulub sõjalaevastiku ja lennuväe kaasajastamisele, kus mahajäämus Lääne suurriikidega on olnud suurim. Hiina sõjaväkke kuulub hetkel üle kahe miljoni sõduri, mis teeb Hiinast suurima elavjõuga armee omaniku maailmas.
Hiina kaasaegse välispoliitilise kursi aluseks sai 1990. aastatel Deng Xiaopingi poolt sõnastatud rahvusvahelistes suhetes „madala profiili“ hoidmise (tao guang yang hui) põhimõte7. Hiina suhtluse aluseks välisriikidega võeti „rahumeelse kooseksisteerimise viis printsiipi“8. Dengi arvates oli majanduslik koostöö Läänega ja maailma suunas avatuse suurendamine Hiinas edukate majandusreformide läbiviimise jätkamise hädavajalikuks eelduseks, selleks aga tuli hoiduda välispoliitikas agressiivsuse avalikust väljanäitamisest ja maailmas juhtrolli taotlemisest. Samuti pidi avanemine ning majanduse areng toimuma  sammhaaval, garanteerimaks HKP võimulpüsimise. Sellisest põhimõttest lähtudes suutis Hiina eelmise sajandi lõpuks edendada positiivset koostööd lääneriikidega, arendada tihedaid positiivseid suhteid mitmete Kagu-Aasia riikidega ning lahendada piiritülid Kesk-Aasia riikidega ja Venemaaga.
2003. aastal kuulutas HKP välja Hiina „rahumeelse tõusu“ kursi, mis aga sai oma jõulise nimetuse tõttu naaberriikide kriitika osaliseks. Seetõttu muudeti 2004. aastal sõnastust ja hakati rääkima Hiina „rahumeelsest arengust“ (he ping faz han). Peaeesmärgina nähti jätkuvalt vajadust säilitada stabiilne rahvusvaheline arengukeskkond, mis võimaldaks Hiina majanduslikul arengul jätkuda ja mille eelduseks on konfliktist hoidumine ennekõike USAga. 2006. aastal tuli Hiina praegune president Hu Jintao välja „harmoonilise ühiskonna“ poliitikaga, mille välispoliitiliseks aspektiks on „harmoonilise maailma“ taotlus. Selle põhimõtte järgi, mis on „teise riigi siseasjadesse mittesekkumise“ pikendus, astub Hiina vastu kõigile teiste riikide siseasjadesse sekkumistele, mil puudub ÜRO mandaat.
Samas on 21. sajandi algul ka Hiina ametlikes dokumentides tulnud üha enam kasutusele rahvuslike huvide kaitsmise vajaduse rõhutamine, mis ei ole ka üllatav, arvestades Hiina kasvavaid majanduslikke huvisid ja rahvastikku Hiinast väljaspool. Viimasega seoses tuuakse välja, et maailmas, kus vastastikune sõltuvus eri riikide vahel kasvab ja toimub muutus maailma jõuvahekordades, peab Hiina hakkama aktiivsemalt kaitsma oma rahvuslikke huve ja tugevdama sõjalist võimekust.9 Praktikas on Hiina kiire tõus ning viimastel aastatel kasvav karmima ja nõudvama tooni kasutamine rahvusvahelises suhtluses viinud suhete jahenemiseni ennekõike lähinaabritega.
Nagu eespool mainitud, on Hiina Rahvavabariigi välispoliitikas riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmine kesksel kohal – Hiina Rahvavabariiki ja Taiwanit peetakse jagamatu suveräänsusega „üheks Hiinaks“. Hiina on näinud separatismi õhutamisena lääneriikide avalikke seisukohavõtte Hiina vähemuspiirkondade (peamiselt budistlike tiibetlaste ja Xinjiangi islamiusuliste uiguuride) rahvaste inimõiguste toetuseks. Riigipiiri osas on Hiinal praeguseks saavutatud kokkulepped Venemaaga ja Kesk-Aasia riikidega, kuid jätkuvad vaidlused Indiaga mitmete Himaalaja mäestiku piirialade kuuluvuse üle, Jaapaniga Ida-Hiina meres asuvate Senkaku (hiina k: Diaoyu) saarte kuuluvuse üle ja ASEANi riikidega (Vietnam, Filipiinid, Malaisia, Indoneesia ja Brunei) Lõuna-Hiina meres paiknevate Spratly (hiina k: Nansha) ja Paraceli (hiina k: Xisha) saarte kuuluvuse üle. Vaidlused merepiiri üle naaberriikidega on viinud aeg-ajalt ka relvastatud kokkupõrgeteni eri poolte laevade vahel. Vaidlusi teravdavaks asjaoluks on võimalike nafta- ja gaasileiukohtade olemasolu Lõuna-Hiina mere vaidlusalusel alal ja ka USA ja Hiina rivaliteet oma mõju suurendamiseks piirkonnas.10 Pingete vähendamiseks on Hiina viimasel ajal püüdnud parandada suhteid ASEANi riikidega, loobumata siiski oma nõudmistest.
Sellest, kuidas näevad tänapäeva Hiina välispoliitika eksperdid maailma, annab hea ülevaate Hiina rahvusvaheliste suhete ülikooli asepresidendi Zhu Liquni artikkel, mis ilmus 2010. aastal Euroopa julgeolekuuringute instituudi väljaandes. Hiina, nagu Venemaagi, loodab maailma multipolaarseks muutumist, kuid praegust jõutasakaalu maailmas nähakse veel üheaegselt uni- ja multipolaarsuse jooni omavana (yichao duoqiang), mis on aga üleminekuetapp täielikule multipolaarsusele aastail 2020–2030. Deng Xiaoping kinnitas omal ajal, et Hiina on üks maailma poolustest ja see on Hiinas valdav seisukoht. Hiinale oluliste jõukeskustena maailmas tunnustatakse USAd, Euroopa Liitu, Venemaad, Jaapanit ja Indiat, rahvusvahelistest organisatsioonidest/rühmitustest peetakse olulisimateks ÜROd, WTOd ja BRICSi ning G-20 formaati11.
Hiina jaoks olulisimaks välispoliitiliseks suhteks on kahtlemata suhe USA kui peamise kaubanduspartneri ja Vaikse ookeani piirkonnas sõjaliselt domineeriva suurriigiga. Maailma senist jõutasakaalu on Hiina välispoliitika analüütikud näinud USA hegemoonia ajastuna, kuid alates 2008. aastal alanud majanduskriisist on üha rohkem neid, kes ennustavad USA juhitud maailmakorra allakäiku. Kuigi USA stabiliseerivat mõju senisele rahvusvahelise korra hoidmisele peetakse üldjoones positiivseks, on märgitud, et USA valmisolek ja võime rahvusvahelist korda ülal hoida on külma sõja järel langenud. Hiinat peab enamik Hiina-eksperte esialgu Ida-ja Lõuna-Aasia regionaalse tähtsusega suurriigiks, kes on alles kujunemas globaalseks suurvõimuks. Seetõttu on Hiina jaoks keskseks strateegiliseks välispoliitiliseks küsimuseks Ida-Aasia piirkonna rahvusvaheline olukord ning Hiina staatus ja roll selles piirkonnas 12.
Kuid USA soovib olla jätkuvalt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna juhtiv suurvõim ja julgeoleku tagaja piirkonnas, samuti kaubanduse- ja meresõiduvabaduse tagaja Hiinat ümbritsevatel meredel, ennekõike Lõuna-Hiina merel. Hiina sõjalise võimekuse kiire kasv on muutnud USA murelikuks. 2011. aasta sügisel pidas USA president Barack Obama Austraalias kõne13, kus lubas, et USA sõjaline kohalolek ja missioonid Aasia ja Vaikse ookeani regioonis saavad USA peamiseks julgeolekualaseks prioriteediks Lähis-Ida sõdade lõppedes. Ka on Hiina tugevnemine ilmselt olnud põhjuseks, miks USA on hiljuti otsustanud tugevdada kaitsekoostööd Austraalia, aga ka Jaapani, Lõuna-Korea, Tai ja Filipiinidega14. Hiina-USA suhete püsivaks konfliktiallikaks on mõlema riigi suhe Taiwaniga, mida Hiina peab oma territooriumi osaks ja USA on omakorda (vastavalt USA seadusele) kohustatud kaitsma Hiina võimaliku rünnaku eest.
Ehkki USA on Hiina suurim kaubanduspartner ja Hiina toodete eksporditurg ning toetas Hiina liitumist WTOga, on maadevahelised majandussuhted pingelised. On kujunenud paradoksaalne olukord, kus Hiina tööstustoodangu põhiliseks eksportturuks on USA, aga raha Hiinas toodetud kaupade eest tasumiseks tuleb kaudselt samuti Hiinast. Hiina „toetab“ nimelt USA majandust USA riigilaenu obligatsioonide ostmise ja oma valuutavarude dollarites hoidmise kaudu. Selle sümbiootilise suhte on mõned analüütikud müütilisele kimäärile vihjates ristinud juba Chimerica’ks15. USA katsed veenda Hiinat võtma meetmeid maadevahelise kaubandusbilansi tasakaalustamiseks ja majandussuhete normaliseerimiseks (jüaani kursi revideerimine, välismaiste investeeringute ja intellektuaalse omandi parema kaitse tagamine, oma sisetarbimise edendamine jms) pole seni olnud edukad. Hiina omakorda on süüdistanud USAd protektsionismis ja Hiina ekspordi tõkestamiseks.
Suhete sellise arengu pärast muretsev USA juhtkond on Hiinaga parema üksteisemõistmise saavutamiseks algatanud 2009. aastal strateegilise ja majandusliku dialoogi ja alates 2011. aastast strateegilise julgeolekudialoogi kõrgetasemelised regulaarsete läbirääkimiste formaadid16, et lahendada maade vahel eriarvamusi tekitavaid küsimusi. Siiski ei saa väita, et need koostööformaadid nagu ka USA juhtide tihedad tipptasemel visiidid Hiinasse oleksid seni kaasa toonud suhete olulise paranemise, ehkki on võib-olla aidanud vältida nende edasist teravnemist.
Kaasaegsetele USA-Hiina suhetele alusepanija, endine USA riigisekretär Henry Kissinger on hoiatanud USAd omaks võtmast liialt konfrontatsioonilist strateegiat Hiina suhtes, märkides, et erinevalt külma sõja aegsest vastasest NLst on Hiina tihedalt integreerunud maailmamajandusega ja USA-Hiina pikaajalisel vastasseisul oleksid ettearvamatud tagajärjed maailmamajandusele ja USA enda heaolule17.
Hiina suhted Venemaaga on samuti komplitseeritud. 1997. aastal avaldasid mõlemad riigid ühisdeklaratsiooni, kus soovisid multipolaarse maailma saabumist ja uue rahvusvahelise korra kehtestamist. Ametlikult on riigid koostööpartnerid 2001. aastal loodud Shanghai Koostööorganisatsiooni raames. Ehkki riigid teevad koostööd nii kaitsevaldkonnas kui ka Kesk-Aasias stabiilsuse alahoidmisel, on omavahelistes suhetes säilinud ka sügav umbusk teise poole kavatsuste suhtes. Nii ei ole Hiina toetanud Venemaa soovi saavutada mõjutsooni Kesk-Aasias ega ole ka peale 2008. aasta Vene-Gruusia sõda tunnustanud näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Venemaa on aga loomulikult mures nii Hiina sõjalise võimsuse kiire kasvu pärast, Hiina majandusliku mõju laienemise pärast Kesk-Aasias, kus Hiina on kujunenud oluliseks tegijaks kohalike nafta- ja gaasimaardlate hõlvamisel ja toodangu ülesostmisel, kui ka maadevahelise kaubanduse olukorra tõttu, kus Hiina ekspordib Venemaale tööstuskaupu ja Venemaa vastu energiakandjaid ja väheneval määral sõjatehnikat18.
Hiinale, kes samastas end kaua aega areneva maailmaga, on olulised ka koostöösuhted Aafrika, Ladina-Ameerika ja vähemarenenud Aasia riikidega. Hiina kasvav majandus vajab üha enam nii mineraalset kui orgaanilist toorainet ja Hiina on asunud aktiivselt sealseid ressursse kasutusele võtma, andes arenguriikidele tingimusteta abi ja laene ning ostes nende toodangut. See on osutunud problemaatiliseks USAle ja lääneriikidele, kelle abiandmine arenguriikidele on olnud seotud nt inimõigustest kinnipidamise nõuetega või ka Iraani  puhul, kus lääneriigid on riigi tuumaprogrammi tõttu sanktsioonidega püüdnud riigi naftaeksporti pidurdada, samas kui Hiina Iraani nafta tarbijana on olnud tõrges kasulikke majandussuhteid katkestama.
Nii Hiina kui EL soovivad olla kaasaja maailma jõukeskused. Ehkki Hiina on oma retoorikat moderniseerinud, on Hiina multipolaarsuse tees suunatud ennekõike eri jõukeskuste sõltumatuse rõhutamisele, samas kui ELi poolt propageeritav efektiivsel multilateralismil19 põhinev maailmakord rõhutab eri jõukeskuste koostööd globaalprobleemide lahendamisel ja nende lahenduste eest vastutamisel. ELi väljakujunenud Hiina poliitikat on kriitilised analüütikud Euroopa Välissuhete Nõukogust nimetanud ka (arenguabi lähenemisest tulenevaks) „tingimusteta hõlvamiseks“, mis annab Hiinale ligipääsu ELi majanduslikele ja tehnoloogilistele võimalustele, küsides samas vähe vastu. EL ei ole suutnud Hiina vaatepunktist jätkuvalt kehtestada oma poliitilist mõju, eriti kuna ei ole suudetud saavutada ELi liikmesriikide koordineeritud ühistegevust20. ELi mõjukust Hiina silmis ei ole kindlasti tõstnud ka ELi ametnike ja poliitikute palved panustada eurotsooni stabiliseerimisfondidesse. USA tähelepanu nihkumine Vaikse ookeani piirkonnale on toonud kaasa ka USA ja ELi poliitikas tihedama koordineerimise piirkonna suhtes21. Hiina hüppeline majanduskasv on muutnud Hiina ELi jaoks investeeringute sihtkohast oluliseks konkurendiks maailmaturgudel ja seda ka nt Aafrikas arengukoostöö ja investeeringute valdkonnas, mis loob ELi jaoks vajaduse arendada dialoogi Hiinaga Aafrika küsimustes.
ELi jaoks on Hiina tähtsuselt teine kaubanduspartner peale USAd. ELi kaubavahetus Hiinaga on viimastel aastatel järsult kasvanud, EL ekspordib Hiinasse ennekõike masinaid ja impordib tööstuskaupu22. ELis on peamiseks eksportijaks ennekõike Saksamaa, kes annab 47% ELi ekspordi kogumahust Hiinasse. Siiski ületab ELi maade impordi maht Hiinast oluliselt ELi eksporti sinna ja Hiina odavate tekstiilitoodete ja muude tarbekaupade sissevedu on toonud kaasa kergetööstuse allakäigu ELi liikmesriikides. Samas on Hiina investeeringud ELi kasvanud ja nagu näitas 2012. aasta aprillis Varssavis toimunud Hiina ja Kesk- ja Ida-Euroopa maade tippkohtumine, on Hiinal olemas huvi ka meie piirkonna vastu. Peaminister Andrus Ansip ja Hiina peaminister Wen Jiabao kinnitasid ürituse raames toimunud kahepoolsel kohtumisel ka vastastikust huvi riikidevahelise majanduskoostöö süvendamiseks. Andrus Ansip kinnitas, et Eesti on huvitatud majanduskoostöö süvendamisest ning laiendamisest erinevates valdkondades, nagu transiit, lennutransport, turism. Hiina peaminister aga lubas julgustada Hiina ettevõtteid investeerima Eestisse, kutsudes samas üles Eesti ettevõtteid tulema Hiinasse.23 Eesti-poolset huvi majandussuhete süvendamiseks Hiina ja teiste Aasia riikidega näitab ka hetkel ettevalmistamisel olev valitsuse Aasia programmi eelnõu, mille vastuvõtmine peaks aitama Eestil paremini ära kasutada neid võimalusi, mida pakub majandussuhete arendamine kiirelt arenevate Aasia riikidega24.
Lõpuks võib küsida, millega lõpeb Hiina sõjalise ja majandusliku võimsuse tõus maailmas, kas 21. sajandil saab teoks Oswald Spengleri poolt juba 20. sajandi algul ennustatud Õhtumaade allakäik ja mitmete teiste teoreetikute poolt ennustatud Hiina liikumine juhtpositsioonile 21. sajandi maailmas.
Stanfordi ajaloolane Ian Morris on igatahes oma Lääne ja Ida tsivilisatsioonide võrdlevat arengut kiviajast tänapäevani käsitlevas uurimuses25 jõudnud järeldusele, et ehkki hetkel ennustavad arengutrendid Hiina ja Ida-Aasia maade tugevnemise jätkumist, eeldab 21. sajandi üleelamine tsivilisatsiooni kokkuvarisemisele viiva suure krahhita (olgu siis majandus- või keskkonnakriiside, epideemiate või tuumasõja tagajärjel) inimkonnalt eri tsivilisatsioonide ja riikide vahelise parema koostöö saavutamist ja probleemide ühist lahendamist. Vastasel juhul ei ole loota, et inimkond suudaks kasutada kiireneva tehnoloogilise arengu loodud võimalusi, ja suutmata lahendada uue arengujärgu probleeme, langeks tsivilisatsioon tagasi madalamale arenguastmele. Seda on aga ajaloos, nagu näitab Morrison oma uurimuses,  mitmeid kordi varemgi juhtunud.
______
<hrsize=1 width=”33%”></hrsize=1></hrsize=1><//hrsize=1></hrsize=1><//hrsize=1></ hrsize=”1″><//></hrsize=1><//hrsize=1></ hrsize=”1″><//></ hrsize=”1″><//></><//>
1 China 2030. Building a Modern, Harmonious, and Creative High-Income Society. The World Bank; Development Research Center of the State Council, the People’s Republic of China, 2012. www.worldbank.org/content/dam/Worldbank/document/C… 2 Vt William H. Overholt, Reassesing China: Awaiting Xi Jinping – The Washington Quarterly, Spring 2012 csis.org/publication/twq-reassessing-china-awaitin… 3 Vt Cheng Li,  The Battle for China’s Top Nine leadership Posts – The Washington Quarterly, Winter 2012 csis.org/files/publication/twq12winterli.pdf 4 Vt China’s defense budget to grow 11.2 pct in 2012. – Xinhua. English.news.cn. news.xinhuanet.com/english/china/2012-03/04/c_1314… 5 Vt Micah Zenko, Michael Cohen, Clear and Present Safety – Foreign Affairs, March/April 2012, lk 87.
6 China to Exceed Combined Defence Budget of All Other Key Defence Markets in APAC by 2015. – IHS Online Pressroom press.ihs.com/press-release/defense-risk-security/… 7 Zhu Liqun, Chinas’s Foreign Policy Debates. EUISS Chaillot Papers, nr 121, September 2010 www.iss.europa.eu/uploads/media/cp121-China_s_Fore… 8 Vastastikune  suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine, vastastikune kallaletungist hoidumine, vastastikune riigi siseasjadesse mittesekkumine, võrdsus ja ühine kasu ning rahumeelne kooseksisteerimine.
9 Matti Nojonen,  Introduction: Adjusting to Great Power Transition. – Russia-China Relations. FIIA Report 30. Helsinki: The Finnish Institute of International Affairs, 2011, lk 7–21. www.fiia.fi/en/publication/208/ 10 Leszek Buszynsky, The South China Sea: Oli, Maritime Claims, and U.S.–China Strategic Rivalry – The Washington Quarterly, Spring 2012.
11 Zhu Liqun, Chinas’s Foreign Policy Debates. EUISS Chaillot Papers, nr 121, September 2010.
12 Zhu Liqun, Chinas’s Foreign Policy Debates. EUISS Chaillot Papers, nr 121, September 2010.
13 Vt US President Barack Obama’s Speech to Parliament. Canberra, 17.11.11. – The Australian. Latest Australian National & Business News. www.theaustralian.com.au/national-affairs/obama-in… 14 Vt US President Barack Obama’s Speech to Parliament. Canberra, 17.11.11. – The Australian. Latest Australian National & Business News. www.theaustralian.com.au/national-affairs/obama-in…
15 Termini võtsid kasutusele 2006. aastal ajaloolane Niall Ferguson ja majandusteadlane Moritz Scularick USA ja Hiina vahel kujunenud sümbiootilise suhte kirjeldamiseks.
16 Vt Hillary Rodham Clinton, America’s Pacific Century. Speech in Honolulu, 10.11.11. www.state.gov/secretary/rm/2011/11/176999.htm 17 Vt Henry A. Kissinger, The Future of US–Chinese Relations. – Foreign Affairs, March/April 2012,  lk 47.
18 Matti Nojonen, Introduction: Adjusting to Great Power Transition. – Russia-China Relations. FIIA Report 30. Helsinki: The Finnish Institute of International Affairs, 2011, lk 7–21.  http://www.fiia.fi/en/publication/208/ 19 Vt European Security Strategy 2003. www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/78367.pdf 20 Vt John Fox, Franí§ois Godement, A Power Audit of EU–China Relations. London: European Council on Foreign Relations, 2009. ecfr.3cdn.net/532cd91d0b5c9699ad_ozm6b9bz4.pdf 21 Vt nt U.S.–EU Statement on the Asia–Pacific Region. 12.07. 2012. www.state.gov/r/pa/prs/ps/2012/07/194896.htm 22 Vt European Commission. Trade. China (Bilateral relations). ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/bilatera… 23 Vt Eesti ja Hiina valitsusjuhid avaldasid soovi koostööd tihendada. 26.04.2012. – Vabariigi Valitsus. www.valitsus.ee/et/valitsus/60182/eesti-ja-hiina-v… 24 Vt Aasia programmi arutelupaber. 07.06. 2011.  – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. www.mkm.ee/public/2011_06_07_Aasia_programmi_arute… 25 Ian Morris, Why the West Rules – For Now. The Patterns of History, and What They Reveal About the Future. London: Profile Books, 2011.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar