oktoober 17, 2012

Ebavõrdsuse hind

Joseph Stiglitzi sõnul kahjustab majanduslik ebavõrdsus nii majandust kui ka demokraatiat.

Joseph Stiglitzi sõnul kahjustab majanduslik ebavõrdsus nii majandust kui ka demokraatiat.

Ebavõrdsuse hind

Joseph Stiglitzi sõnul kahjustab majanduslik ebavõrdsus nii majandust kui ka demokraatiat.

Gustav Kalm
Stiglitz, Joseph. The Price of Inequality: How Today’s Divided Society Endangers Our Future. New York, W. W. Norton & Company, 2012, 290 lk.
Viimase paarikümne aasta jooksul on varaline ebavõrdsus Ameerika Ühendriikides kiiresti kasvanud ning pärast kerget sõjajärgset suurema võrdsuse perioodi jõudnud tagasi suure depressiooni aegsele tasemele. Joseph Stiglitz seletab oma ajakirjanduslikus stiilis esitatud teoses tavainimesele mõistetavas keeles, miks see on halb kogu ühiskonnale, kaasa arvatud kõige rikkamatele, millest see muutus johtub ja kuidas see õõnestab demokraatlike institutsioonide ning majanduse toimimist. Lõpuks pakub autor välja ka mõned lahendused, mis tema arvates aitaksid jõuda tagasi võrdsema ja sidusama ühiskonna juurde.
Stiglitz on Nobeli preemiaga pärjatud tunnustatumaid kaasaegseid majandusteadlasi, kes võtab ühtlasi ka pidevalt sõna erinevatel majanduspoliitilistel teemadel. Majandusteadlasena kogus ta kuulsust, lükates ümber neoklassikalise majandusteaduse seisukoha, et turud jõuavad enamikul juhtudel, välja arvatud üksikud turutõrked, Pareto-optimaalsete lahendusteni, st lahendusteni, kus enam ei saa kellegi heaolu parandada ilma, et vähemalt ühe inimese heaolu ei vähendataks. Stiglitz näitas, et olukorras, kus kas turud ei ole täiuslikud või kus ei ole perfektset informatsiooni nagu enamikul reaalses elus esinevatel turgudel, ei tule ka Pareto-optimaalseid lahendusi. Ühtlasi ei reguleeri turud ennast ise ning erinevate välismõjude haldamiseks on tarvis avaliku võimu sekkumist. Ka „The Price of Inequality“ tugineb oma analüüsis ja ennekõike ettepanekutes Stiglitzi analüüsile turgude toimimisest.
Raamatu esimesed paar, peamiselt empiirilist peatükki kirjeldavad, kuidas ebavõrdsus on kasvanud ja mis on peamised tegurid selle taga. Stiglitz esitab mõned statistilised andmed, mis kõigest mõne numbrikõverikuga joonistavad pildi poolsajandi ajaloost. Vahe Ameerika 99% vaesemate, 1% rikkaimate või isegi 0,1% rikkaimate vahel on viimase kolme kümnendi jooksul pidevalt kasvanud. 1967. a läks 12% sissetulekutest rikkaimale ühele protsendile.1 2007. aastal aga teenis rikkaim üks protsent nädalaga 40 protsenti rohkem kui ühiskonna vaeseim viiendik.2 2008. a finantskriisist alates on see vahe veelgi suurenenud. Sellest rikkusest, mis võrreldes 2009. aastaga 2010. a jooksul rohkem loodi, läks 93% ühiskonna jõukaimale ühele protsendile.3 Kapital ja sellest saadav tulu aga jaotuvad veelgi ebavõrdsemalt. Kõige ilmekam näide kapitalijaotuse ebavõrdsusest on tõenäoliselt perekond Walton, kelle kuue pärija vahel jaguneb Wal-Marti kaubanduskett ning kellele kuulub seega sama palju materiaalset vara kui 30% vaeseimatele ameeriklastele kokku.
Vast olulisemgi kui kriiskav ebavõrdsus on tõdemus, et Ühendriigid pole enam kõigi võimaluste maa. Kui veel möödunud sajandi alguses või keskpaigas võis tahtejõu ja töökusega saada lehepoisist miljonäriks, siis nüüdseks on see kõigest müüt. Isegi paljudes traditsioonilistes Lääne-Euroopa klassiühiskondades on tänapäeval rohkem sotsiaalset mobiilsust kui Ühendriikides. Ameerika unelm on läbi. Eesti oludes, kus me oleme viimase kahekümne aasta jooksul kogenud märkimisväärset elatustaseme tõusu, olgugi et ebaühtlaselt jaotunult, on veelgi raskem uskuda, et ülikoolihariduseta ameeriklaste keskmine reaalne sissetulek on viimase kolmandiksajandi jooksul langenud ning keskmise meestöötaja palk stagneerunud.4 Soolised, rassilised ja etnilised jaotusjooned toovad esile veelgi suuremaid ebavõrdsusi.
Olles kirjeldanud, kuidas USA ühiskond on viimaste kümnendite jooksul ebavõrdsemaks muutunud, pakub Stiglitz sellele muutusele hulga seletusi:  tehnilised muutused tööstuses, rahaturgude regulatsiooni liberaliseerimine, kaubanduse üleilmastumine, maksusüsteem, milles kapitalitulu on madalamalt maksustatud kui palgatulu,  ja eelarvepoliitika, mis ei tegele piisavalt vara ümberjagamisega. Stiglitz seob kasvanud ebavõrdsuse põhjused kirjeldustega finantssektori ekstsessidest ning sellest, kuidas paljud suurkorporatsioonid on tänu valitsusele saanud endale tasuvad nišid, kus nende äri saab õitseda tänu maksumaksja rahale.
Raamatu põnevaimas osas toob Stiglitz rea põhjuseid, miks suurema ebavõrdsusega kaasneb väiksem tootlikkus ning ühtlasi nõrgem majanduskasv ja heaolu. Reeglina töötavad ju inimesed hoolsamalt ja efektiivsemalt, kui neile selle eest ka vastavalt tasu makstakse. Madalad palgad aga ei motiveeri ja kasvanud sissetulekulõhe loob inimestele ebarealistlikud lootused ja ootused ning tekitab kibeda ebavõrdsustunde. Ehkki Stiglitz neid näiteid ei maini, on 2011. a Londoni ja 2005. a Pariisi rahutuste põhjuseks tihti peetud kasvanud frustratsiooni, mida põhjustas vastuolu telekast kumava idüllilise valgete põliselanike elu ja immigrantide kui teise järgu kodanike trööstitu ning väljapääsuta argireaalsuse vahel.
Poliitiline debatt võrdsuse üle on nii Eestis kui Ühendriikides üldiselt raamistatud nii, nagu oleksid võrdsus ja majanduskasv kaks teineteist vastastikku välistavat poliitilist eesmärki. Stiglitz näitab, miks see ei ole nii. Esiteks ei kehti empiiriliselt mõttekäik,  justkui oleks vara koondumine kitsa grupi kätte tarvilik majanduskasvu edendavate investeeringute jaoks. Teiseks, turud ja nende seas ka tööjõuturg on praktikas ebatäiuslikud ning tööga ühiskonnale loodud lisandväärtus ja palk ei ole omavahel kooskõlas. Näiteks maksti selle sajandi alguses finantssektori juhtidele suuri tulemuspalkasid, kuigi finantsskeemitamisega nad ei loonud lisandväärtust, vaid viisid majanduse krahhi. Sellise palgatulu, mis kaugelt ületab temast ühiskonnale sündiva piirkasu, laialijagamine aitab vähendada ebavõrdsust ja tõstab ühtlasi produktiivsust, viies sissetulekud paremini kooskõlla nendest tekkiva ühiskondliku heaoluga. Teine tüüpiline viga kaasaegsetes poliitilistes diskussioonides ning seda eriti parempoolsetes ringkondades on ülehinnata progressiivse maksustamise kulukust ja alahinnata sellest sündivaid kasusid. Turgude poolt tekitatavad lahendused ei ole optimaalsed ning valitsuse sekkumine võib aidata suunata raha sinna, kus temast oleks enim kasu.
Raamatu teises osas kirjeldab Stiglitz erinevaid probleeme, mida ebavõrdsus kaasaegsele Ameerika demokraatiale on tekitanud. Vaevalt, et see kedagi üllatab, et Ühendriikides on poliitikud ja tähtsate riigiasutuste juhid suurkorporatsioonide ja ennekõike finantssektori lõa otsas. Laiemalt on probleem aga selles, et kogu poliitiline süsteem on kitsa rahaeliidi poolt kontrollitud. Loomulikult eeldavad valimiskampaaniat toetanud sponsorid vastuteeneid ning sponsorlussummad nagu ka maksuerandid pole Ühendriikides haruldased. Ameerika poliitika sõltub aga suurest rahast veel paljudel viisidel. Näiteks on pankadel õnnestunud endale välja võidelda põhjendamata de facto õigus sõeluda Föderaalreservi kuberneride ja esimehe kandidaate tagamaks, et pukis oleksid poisid, kes vähemalt nendega sarnaselt mõtlevad.
Viimases peatükis esitab Stiglitz ka rea ettepanekuid, kuidas ebavõrdsust ja sellest tulenevaid probleeme lahendada. Ettepanekud on lühikesed, kuid nimekiri pikk ja katab valdkondi kaubanduse üleilmastumise reguleerimisest progressiivse maksustamiseni.
Võrdlus Eestiga
Stiglitzi raamat kirjeldab probleeme Ameerika ühiskonnas tõesti veenvalt, kuid enne, kui arutleda teisi lähenemisi ebavõrdsusele, oleks huvitav vaadata, kuidas on varandusliku ebavõrdsusega Eestis. Probleem on ju terav kõikjal Euroopas, olgugi et ebavõrdsuse struktuur ja põhjused erinevad riigiti nagu ka suhtumine sellesse. Värskendava kontrastina Eestile oli üks lubadusi, mis tõi Franí§ois Hollande’ile võidu Prantsuse presidendivalimistel, ettepanek lisada olemasolevale progressiivsele tulumaksusüsteemile täiendav aste, millega maksustataks tulusid, mis jäävad üle ühe miljoni euro aastas, 75-protsendise maksumääraga. Nagu arvata võib, tekitas see Eesti meedias hämmastust kui mitte lausa halvakspanu, mis on mõistetav, arvestades kahe riigi erinevat ajalugu. Eesti astus Lääne turumajanduste sekka ajastul, kus kõikjal vähendati riigi rolli majanduses ning valitses üldine neoliberaalne eufooria. Selline mõtlemine domineerib Eestis tänini. Kuid kapitalism pole alati selline olnud ning neoliberaalne majanduspoliitika, mis on Eestis ühtinud suure majanduskasvuga, ei ole kõikjal nii edukas olnud. Tasub meenutada, et sõjajärgsetel kümnenditel, mis oli ka sajandi kiireima majanduskasvuga periood, oli kõikjal läänemaailmas valitsusel suurem roll tulude ümberjagamisel. Näiteks veel 1981. aastal oli enamiku OECD riikide kõrgeim tulumaksumäär 80% lähedal.5
Muutused Eesti ühiskonnas ei ole olnud nii ühtlased kui Ameerikas. Iseseisvuse esimesel kümnendil varanduslik ebavõrdsus süvenes. Samas kriisile eelnenud kõrge majanduskasvu perioodi jooksul kasvas ühiskonna vaeseimate sissetulek kiiremini kui rikkaimate ja kahe põhilise ebavõrdsuse näitaja – esimese ja viimase kvintiili kordaja ning GINI koefitsiendi – järgi muutus Eesti sel perioodil võrdsemaks ühiskonnaks. Ei ole veel selge, milline on täpselt olnud majanduskriisi mõju, kuid võib arvata, et kasvanud pikaajalise töötuse määr süvendab ka ebavõrdsuse näitajaid. Ehkki Andrus Ansip avaldas heameelt vähenenud ebavõrdsuse üle, on see vaevalt tema valitsuse poliitika teene.6 Nagu ka viimane OECD ülevaate raport toonitas, ei ole Eestis piisavalt tegeldud sotsiaalse ebavõrdsusega.7
Majanduskriisi saabudes ei tõstetud Eestis tulumaksu ülemist määra nagu paljudes teistes Euroopa riikides, vaid käibemaksu. Madalama sissetulekuga inimeste eelarvest läheb aga suurem osa eelarvest käibemaksule kui suurema sissetulekuga inimestel, kes saavad säästa või tarbida välismaal. Lisaks tasuvad käibemaksu ka kõik need, kes tulumaksu ei tasu ehk pensionärid, (üli)õpilased, töötud ja need, kelle palk on alla tulumaksuvaba miinimumi. Tõstes käibemaksu ja mitte tulumaksu otsustas valitsus kriisi ajal tõsta vaesemate inimeste maksukoormat rohkem kui rikkamate oma. Eriti teravalt oli selline poliitika vastuolus teiste Euroopa riikide praktikaga, kus sisetarbimise ergutamiseks käibemaksu tihti just alandati ning soodustati ühiskonna vaeseima osa tarbimist. Sarnane on ka praegune ettepanek seada sotsiaalmaksule ülempiir. On mõistetav, et tahetakse vältida olukorda, kus palka kasumina välja võttes ei pea sotsiaalmaksu maksma. Kuid sama eesmärk on võimalik saavutada, nihutades suurte palkade maksukoorem tööandjalt töövõtjale läbi sotsiaalmaksumäära langetamise ja astmelise tulumaksu sisseviimise.
Kuid majanduslik ebavõrdsus väljendub ka mujal, näiteks tervishoius või hariduses. See, kes pääseb õppekohtadele, mis on riigieelarvest tasutud, otsustakse peamiselt keskkooli lõpueksami tulemuste järgi. Nendel eksamitel saavutavad üldiselt parimaid tulemusi linnakoolid, kes saavad oma õpilasi valida. Esiteks loob see põhjendamata eelise linnalastele, kellel on lihtsam neis “heades” koolides käia. Teiseks loob see olukorra, kus rikkamate vanemate lastel on suurem tõenäosus pääseda tasuta kohale. Ehkki need koolid meelitavad õppima vanuseklassi parimaid, on enamik õpilasi neis koolides lihtsalt pärit peredest, kus väärtustatakse haridust. Üldiselt on sellised pered ka keskmisest kõrgema sissetulekuga. Tulemuseks on, et rikkamate vanemate lapsi premeeritakse tasuta haridusega, samas kui vaesematest peredest lapsed peavad oma hariduse eest maksma. Tasuta kõrghariduse laiendamine kõigile on seetõttu tervitatav, ehkki praeguse kavaga kaasnev range ainepunktide nõue jätaks nõrgemasse seisu üliõpilased, kes peavad enda elatamiseks tööl käima.
Lisaks ebavõrdsuse struktuurile ja ajaloole erinevad ka Eesti ja USA selleteemalised arutelud. Eesti ajakirjandusel ja poliitikutel on õnnestunud tekitada mulje,  justkui oleksid majanduspoliitilised teemad, nagu maksumäärad või eelarvepoliitika teadustehnokraatilised tõed, mis jäävad väljapoole poliitilist debatti.8 Ehkki Eesti leheveergudelt tõrjutud, on see debatt reaalne.
„The Price of Inequality“ on nimelt kirjutatud vastamaks pärast viimast majanduskriisi tekkinud laiemale poleemikale majanduslikust ebavõrdsusest ja suurkorporatsioonide mõjuvõimust Ameerika ühiskonnas. Nagu näitas laiaulatuslik toetus Occupy liikumisele, on majanduslik ebavõrdsus ja suurkorporatsioonide mõjuvõim paljude ameeriklaste arvates üks tähtsamaid kaasaegseid poliitilisi probleeme. Kuid see ei ole kõigi arvates nii. Umbes samal ajal Stiglitzi raamatuga ilmus Mitt Romney Bain Capitali aegsel kolleegil Edward Connardil raamat9, kus ta väidab, et praegune ja veelgi suurem majanduslik ebavõrdsus on Ameerika ühiskonnale kasuks, kuna ühiskonna rikkaimad oskavad rahaga mõistlikumalt ümber käia kui ülejäänud ja nende investeeringuist sünnib kasu kõigile. Ehkki sellel argumendil on provokatsiooni võlu, ei ole ta empiiriliselt ega teoreetiliselt tugev. Viimase sajandi jooksul on lääneriikides tugev majanduskasv alati ühtinud suurema varanduse ümberjagamisega ning maksumäärad on olnud madalaimad vahetult enne kriise.
Nende seas, kes arvavad, et suur majanduslik ebavõrdsus on üks tähtsamaid kaasaegseid poliitilisi probleeme, kuuluvad Stiglitzi ettepanekud lahtrisse, mida Slavoj Žižek on nimetanud kapitalismi moraliseerimiseks.10 Stiglitz on majandusteadlane ja tema loomulikuks raamistikuks on turumajandus, pakutavate meetmete edukuse mõõdupuuks efektiivsus või produktiivsus ja normatiivseks sihiks paremini toimiv, ihnusest ja korruptsioonist roogitud kapitalistlik demokraatia.
Vasakpoolsemate kriitikute jaoks on need aga kosmeetilised ettepanekud, millest ei piisa. Nende jaoks ei ole probleem liiga suures ebavõrdsuses, korruptsioonis, ihnuses või rent seeking’us, vaid süsteemis endas: nagu Praha kevadel ei suudetud luua inimnäolist sotsialismi, ei ole ka nüüd võimalik luua inimnäolist kapitalismi. Ehkki selle positsiooni selgus on veenev, on praktiliselt raske eristada, kas viga on probleemides kaasaegses kapitalismis või on kogu süsteem mäda. Tõenäoliselt see valik aga ei saagi rajaneda empiirilistel vaatlustel. Ühtlasi saab valik olla vaid ideoloogiline. Probleem on aga selles, et need, kelle arvates on mäda kogu süsteem, pole suutnud välja käia veenvaid ettepanekuid sellest, kuidas süsteemi muuta ehk puuduvad head ideoloogilised alternatiivid. Žižeki kuulus kõne Occupy Wall Streetil deklareeris, et viga on süsteemis ja kapitalism on omadega läbi, kuid ettepanekute järgi janunevale rahvahulgale ei olnud tal suurt midagi sööta.11 Sama näib käivat paljude teiste tunnustatud kaasaegsete radikaalsete mõtlejate ( nt A. Negri, M. Hardt, A. Badiou, E. Balibar) kohta. Ja ehkki 2009. a kriisi harjal Londonis toimunud suurkonverents “The Idea of Communsim” meelitas kohale palju kuulajaid, ei ole konverentsi artiklikogumikus ikkagi veenvaid ideid sellest, mida siis konkreetselt peaks muutma. Paljusid neid hääli liidab kurtmine selle üle, et inimestel on üha vähem võimu riigiaparaadi ja kapitalistliku majandussüsteemi üle. Konkreetsete ettepanekuteta jääb see aga vaid veetlevaks dekonstruktivistlikuks kriitikaks.
Üldiselt tundub, et erinevalt sellest, mida Carl Bildt Diplomaatia veergudel hiljuti ütles12, on Lääne kapitalismi ja demokraatia ühendusega siiski midagi viltu. Ettepanekud muutusteks näivad aga nõrgad. Korporatiivapologistide küünilisus on kas hirmuäratav või mõnus terav must huumor sõltuvalt vaatevinklist, mis me võtame. Radikaalsemad vasakpoolsed mõtlejad küll materdavad olemasolevat süsteemi, kuid neil ei näi olevat veenvaid ettepanekuid ühiskonnakorralduse põhjalikuks muutmiseks. Sotsiaaldemokraatlik kesktee í  la Stiglitz pakub kompromissi, kuid teda kummitab igavuse maitse. Radikaalse teravuse puudumine aga ei tähenda, et Stiglitzi raamat poleks lugemist väärt. Kindlasti on, sest vähemalt pakub ta veenvaid vastuargumente Eestis domineerivale paremliberaalsele pensée unique’ile.
______
1 Stiglitz, lk 4.
2 Ibid.
3 Ibid. lk 5.
4 Stiglitz ei räägi naiste tööjõu turule sisenemisest sama perioodi jooksul, mis jätab võimendatud mulje vaeseimate leibkondade sissetuleku vähenemisest. Ehkki teise leivateenija lisandumine suurendab leibkonna kogusissetulekut, ei muuda see ikkagi tõsiasja, et viimase paarikümne aasta jooksul on üha suurem osa sissetulekut ja vara kogunenud kitsa eliidi kätte.
5 The Economist, 26. aprill 2012, www.economist.com/blogs/graphicdetail/2012/04/dail… 6 Delfi, 21. september 2011,
www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-ainult-… 7 OECD, Economic Survey of Estonia, Oktoober 2012, www.oecd.org/eco/surveys/estonia2012.htm 8 Seda nähtust analüüsib kaunilt ning veenvalt Marek Tamm Memokraadi blogis. Marek Tamm, Poliitikast väljumise poliitika – Memokraat, 19. juuni 2012, memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliiti… 9 Edward Connard,, Unintended Consequences: Why Everything You’ve Been Told About the Economy Is Wrong, Portfolio, 2012.
10 Slavoj Žižek,, First As Tragedy, Then As Farce. London, Verso, 2009.
11 Kõne ülestähenduse leiab näiteks siit: www.imposemagazine.com/bytes/slavoj-zizek-at-occup… 12 Carl Bildt: Demokraatliku turumajanduse tulevik on helge – I.-A. Masso intervjuu, Diplomaatia, mai 2012.