juuni 14, 2012

Iisraeli ja Iraani vahel

Trita Parsi on Ameerika Rahvusliku Iraani Nõukogu president ja Woodrow Wilsoni Rahvusvahelise Keskuse endine teadlane, kes avaldas oma analüüsi president Obama Iraani-suunalisest poliitikast 2012. aastal keset pingeid Iraani tuumaprogrammi ja araabia maailma tuleviku üle. Raamat, milles ühendatakse ja võrreldakse harva seostatavat, on kirjutatud teadlase põhjalikkusega, lahates sügavuti president Obama Iraani-poliitikat ja selle telgitaguseid,. Eelkõige aga selgitatakse president Obama Iraani-poliitika tausta ning seda, kuidas mängureeglid olid juba enne ametisseastumist Obamale ette kirjutatud.

Trita Parsi on Ameerika Rahvusliku Iraani Nõukogu president ja Woodrow Wilsoni Rahvusvahelise Keskuse endine teadlane, kes avaldas oma analüüsi president Obama Iraani-suunalisest poliitikast 2012. aastal keset pingeid Iraani tuumaprogrammi ja araabia maailma tuleviku üle. Raamat, milles ühendatakse ja võrreldakse harva seostatavat, on kirjutatud teadlase põhjalikkusega, lahates sügavuti president Obama Iraani-poliitikat ja selle telgitaguseid,. Eelkõige aga selgitatakse president Obama Iraani-poliitika tausta ning seda, kuidas mängureeglid olid juba enne ametisseastumist Obamale ette kirjutatud.

Iisraeli ja Iraani vahel

Kadri Jõgi
Trita Parsi heidab kriitilise pilgu president Obama diplomaatiale Lähis-Idas
Trita Parsi. A Single Roll of the Dice: Obama’s Diplomacy with Iran, Yale University Press, 2012. 283 lk.


Trita Parsi on Ameerika Rahvusliku Iraani Nõukogu president ja Woodrow Wilsoni Rahvusvahelise Keskuse endine teadlane, kes avaldas oma analüüsi president Obama Iraani-suunalisest poliitikast 2012. aastal keset pingeid Iraani tuumaprogrammi ja araabia maailma tuleviku üle. Raamat, milles ühendatakse ja võrreldakse harva seostatavat, on kirjutatud teadlase põhjalikkusega, lahates sügavuti president Obama Iraani-poliitikat ja selle telgitaguseid,. Eelkõige aga selgitatakse president Obama Iraani-poliitika tausta ning seda, kuidas mängureeglid olid juba enne ametisseastumist Obamale ette kirjutatud.
Iraanis on vaatamata araabia maailmas toimuvatele režiimide langemistele justkui kõigist neist muutustest mööda mindud ja tegeletakse režiimisisese võitlusega. Uute ja 30 aastat tagasi võimule tulnud revolutsionääride vaheline võitlus põhjustab riigis muutusi, mille tagajärgi on raske ennustada. Selline keeruline ja ettearvamatu asjade seis seab ka USA Iraani-suunalise poliitika ebakindlasse olukorda.
Parsi selgitab araabia kevade mõju Ühendriikide välispoliitikale, rõhutades fakti, et USA ei toetanud oma pikaajalist liitlast Egiptuse presidenti Hosni Mubarakit. See tekitas olukorra, mis tugevdas Iraani positsiooni regioonis ja viis ta sammukese lähemale oma pikaajalisele eesmärgile – ülemvõimule Lähis-Ida regioonis. Iraani analüütikud on sarnast rahvaülestõusu Ameerika-meelsete diktaatorite vastu juba varem ennustanud ja kutsunud riiki ülestõusnuid araabia riikides toetama. Enim tundub see stsenaarium olevat rakendunud Bahreinis, kus toetatakse šiiite mässus sunniitliku monarhi vastu. Samas pole Iraani ettekuulutus realiseerunud täielikult, sest Washington on asunud end hetkeolukorrale kohandama. Ent uut regioonijuhi rolli pole võimalik saavutada  ainuüksi läbi kõlavate kõnede. USAl tuleb teha poliitikas ka märkimisväärseid muutusi, sest ilma nendeta viib see vaid pingeteni Iisraeli ja Saudi Araabiaga. Neid kahte liitlast, kes võitsid eelmise status quo ajal Ameerika toetusest enim, ei saa USA kaotada. Trita Parsi viitab siinkohal USA analüütikutele, kes arvavad, et USA ülesanne on tagada status quo regioonis1.
Trita Parsi arvates on ka Saudi Araabia pealinnas Ar-RiyāÃ¡Â¸â€˜is USA rolli kohta regioonis sarnane arvamus. Saudi kuningliku perekonna jaoks on araabia kevade sündmused kujutanud selget ohtu nende režiimile. Saudi Araabia arvates on USA rikkunud araabia iseseisvusvõitlejate toetusega iidset lubadust tagada Saudi perekonna julgeolek. Sellest tulenevalt oli nendepoolne vastulause vägede viimine Bahreini ja seal opositsiooni maatasa tegemine. Kõike seda kartuses, et USA võib lubada juhtuda Iraagi stsenaariumil, kus Saddami kukutamise järel sai võimule šiiitide valitsus. Autor viitab ka Saudi ametnikule, kelle sõnul on kuningas Abdullah selgelt väljendanud president Obamale oma arvamust, et Saudi Araabia ei luba iial Bahreinis võimule šiiite.2 Vastukaaluks on Saudi Araabia asunud hoopis liitma mõttekaaslasi araabia ja islamimaailmas. See on viinud Ühendriigid möödapääsmatusse olukorda, kus tuleb leida tasakaal oma regionaalsete huvide ja väärtuste vahel.
Parsi arvates seisab Washington pretsedenditu olukorra ees, kus ta juhiroll on sattunud kahtluse alla. Samas on aga ka Iraani positsioon regioonis araabia kevade tõttu nõrgenenud, kuigi ta jätkab oma tuumaprogrammi edendamist. Autor nendib peale pikka analüüsi, et kõige selle tulemusena on USA võimalused enne selle aasta presidendivalimisi Iraani suhtes muutusi saavutada väikesed. President Obama kampaania Iraani küsimuses on eriti keeruline, sest vabariiklased püüavad teda viia oma 2008. aastal presidendiks saamisel lubatu muutmisele, sellele risti vastupidise rääkimisele. Nii on varem juhtunud kahe partei võitluses 1990. aastail, kui vabariiklased olid Iraagi sanktsioonide vastu ja sundisid president Clintonit ellu viima tugevamat poliitikat, sh muutma ametlikku USA Iraagi-suunalist poliitikat. Täna võib leida sama Obama Iraani-küsimuses. Autori arvates mõjutab president Obama tagasivalimiskampaania oluliselt ka võimalust jätkata suhete parandamist diplomaatiliste kanalite kaudu, viies alternatiivvariandini sõjalise sekkumise näol. Selle kohta aga ütleb Iisraeli asevälisminister Danny Ayalon: „Kui diplomaatia luhtub ja majandussanktsioonid luhtuvad, mõistavad kõik, et kõik võimalused on veel laual“.3
Sõjaline stsenaarium tundub väga ebatõenäolise ja riskantsena. Lisaks ulatuslikule humanitaarkatastroofile, mille sõda endaga kaasa tooks, on päris kindel, et selline operatsioon vaid suurendaks Iraani tuumapommi arendamise soovi. On mõista antud, et Iisrael ootab USAlt rünnakut Iraani vastu ja teeb selleks ka vastavat tööd USA valitsusringkondades. USA on aga seni jäänud –vaatamata president Obama lubadustele pidada Iisraeli julgeoleku tagamist prioriteetseks – Iisraeli ettekäidud halvima Iraani-stsenaariumi osas suhteliselt skeptiliseks.4 Analüütikud on hinnanud, et juhul, kui Iisraeli ja Iraani vahel puhkeb sõjaline konflikt, võib see kesta aastaid.5 Iisraeli pingutused oma positsioonide tugevdamiseks USA valitsusringkondades on vilja kandnud. Vaatamata arusaamale, et Iraan ilmselt ei ründa lähiajal Iisraeli, osales USA Iraani-vastaste sanktsioonide kehtestamisel ÜROs. Parsi rõhutas, et president Obama administratsiooni arvates ei välista sanktsioonide kehtestamine sõjalist sekkumist. Selline stsenaarium oleks igati sobiv Iisraelile, sest tagaks kõigiti selle julgeoleku. Hetkel on Parsi arvates USA strateegia mitte kasutada diplomaatiat ja otseläbirääkimisi tuumakompromissini jõudmiseks, vaid aja võitmine sanktsioonide ja sabotaažiga. Ka see strateegia pole USAle uus, sama stsenaariumit on kasutatud alates 1979. aastast. Tekib küsimus, kas see pole veidi iganenud seoses muutustega Iraani tegevuses. Mõlemat osalist mõjutab eelkõige kodune sisepoliitika, mis soovib suurendada pinget, samas suutmata vastu seista vastaspoole survele. See sarnaneb pingele, mis valitses külma sõja päevil USA ja NSVLi vahel. Toonases olukorras toimis lisaks tuumasurvele ka paralleelselt otsene diplomaatia, mis praegu Washingtoni ja Teherani vahel puudub. 21. sajandi maailma on lisandunud mitmeid sabotaaživahendeid, sh küberterrorism, varjatud tegevus jt mõjutamisvormid. See aga laiendab konflikti allikaid ja võib äärmisel juhul viia Iraani USAd mõjutama läbi Iraagi, Afganistani ja teiste USA huviriikide.
USA tundub järgivat kolme stsenaariumit. Nendest esimene on läbirääkimiste alustamise vajaduse suurendamine. 11. septembri sündmused ja Saddam Husseni Kuveidi invasioon 1990. a pakkusid teataval määral sellist võimalust. Ka praeguse Iraani teokraatliku režiimi kukkumine looks sellelaadse olukorra.
Teiseks stsenaariumiks oleks vaja USA sisepoliitikas totaalset olukorra muutust, kus sõjalise sekkumise toetajaskond väheneks, lisades ruumi diplomaatiale. Pidades silmas Iraani sanktsioonide ümber loodud tööstust, on see stsenaarium raamatu autori arvates ebatõenäoline.
Kolmanda stsenaariumi järgi jätkaks USA president sisepoliitilisest olukorrast olenemata diplomaatiaga. Kõik kolm stsenaariumit on kas võimatud või ebatõenäolised, sest on vajalikud vaid diplomaatiaga edasiminekuks, mitte USA eduks kogu küsimuse lahendamisel. Eduks oleks Parsi arvates vaja, et ka Iraani religioosne juht ajatolla Khamenei saaks üle soovist takistada teisi Iraani poliitikuid USA teemas osalemast. Khamenei ei usalda ühtki poliitikut läbirääkimisi juhtima. Samas ei suuda teda ümbritsevad usaldusisikud anda usuliidrile piisavat kaugust poliitikast. Taolist situatsiooni illustreeris 2009. aasta presidendivalimistel ja sellele järgneval perioodil toimunu, kus usujuht sekkus aktiivselt poliitilisse võitlusse.
Trita Parsi lisab raamatus ka suursaadiku ja endise pantvangi USA saatkonnas Teheranis John Limberti arvamuse sanktsioonide vähese mõju kohta. Suursaadik leiab, et sanktsioonid ei lisa diplomaatiapüüdlustele mingit lisaväärtust. Kujunenud on alternatiivpoliitika, mille õnnestumise tõenäosus on väike. Sanktsioonid avaldavad ka lisasurvet Iraani demokraatiameelsetele liikumistele, vaatamata faktile, et USA diplomaatidele poleks lisasurvet vaja. On selge, et kütuse vahetuskaup 2009. aastal oleks õnnestunud, kui vaid USA ja Iraan oleksid pidanud otsekõnelusi. See selgitab, et vaja on pingutada taolise otsekanali kiireks leidmiseks. Pidades silmas Iraani poliitikute iseärasusi, ei saa küsimusele läheneda otse, sest see tooks kindlasti kaasa Iraani eitava vastuse. Tuleks kasutada kõiki kaudseid vahendeid. Edasiminek tuumateemal on siiski pea võimatu ilma Washingtoni ja ELi selgema visioonita tuumaküsimuses. Iraani õigus tuumamaterjalide rikastamiseks pole enam küsimuse all. Praegused küsimused on, kuidas seda rikastamisprotsessi kontrollida ja piirata. Autor arvab, et Iraani tuumamaterjalide rikastamise kontrollimine vajab eelkõige siseriiklikku aktsepteerimist – samm, mille lääneriigid on seni hoopis unustanud. Selle puudumine on Parsi arvates raskendanud ka ühisstrateegia väljatöötamist ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vahel. Ühisstrateegia puudumine raskendas näiteks 2010. aastal USA ja Vene diplomaatide ühist tööd Iraaniga läbirääkimiste taasalustamiseks. Püüti koostada nn teekaarti, mis oleks sisaldanud Iraani ja ÜRO vastastikuseid samme, sh Iraani tuumamaterjalide rikastamisprogrammi piiramist, mis oleks lõpuks kaasa toonud ka Iraani sanktsioonide annulleerimise. Aga rahvusvaheliste jõupingutuste lõpptulemuste  defineerimiseni ei jõutud.6
Parsi leiab ka, et 30 aasta taguseid pingeid pole võimalik lahendada ühe läbirääkimistevooruga ja üheainsa teemaga kogu pikas loetelus. Julgeolekuteemade kõrval on möödapääsmatu inimõiguste olukord Iraanis. Araabia kevade sündmused on tõestanud, et autoritaarsete režiimidega lepete sõlmimine, pigistades samal ajal silma kinni nende inimõiguste rikkumiste suhtes, pole enam sobiv strateegia. Seetõttu ei seisa Iraani demokraatiameelsed liikumised Iraani-USA läbirääkimiste vastu, juhul kui need sisaldaksid  ka inimõiguste teemat. Demokraatiameelne Iraani poliitik Akbar Ganji on isegi teatanud, et Obama pakkus Iraaniga dialoogi, mis põhjustas islamivabariigi vastased meeleolud 2009. aastal. Ainult fakt, et Obama ei ähvardanud sõjaliste meetmetega, tegi Iraanis võimalikuks nn rohelise (demokraatiameelse) liikumise asutamise. Samas kardetakse, et kui Washington peab leppe sõlmimisel milleski järele andma, siis saab selleks olla inimõiguste küsimus. Olukord tundub sarnanevat šahhiaegsete suhetega, kus suhted keskendusid vaid julgeolekuteemadele ja inimõigused jäeti kõrvale. Sellest sai alguse kahepoolsete suhete piiratus.7 Inimõiguste olukorra käsitlemine Iraanis strateegilise teemana on USA pikaajaline huvi. Kaugeleulatuvaid suhteid Iraaniga pole võimalik luua, kui jäetakse välja Iraani rahva huvid ja keskendutakse vaid tuumaleppele. Taoline punkt on eriti  tähtis, sest Iraani valitsuse avanemine USAle toob kaasa siseriikliku surve inimõiguste liikumisele. Sellist sammu käsitletakse aga siseriiklikult kui režiimi nõrkust.
Trita Parsi arvates peaks USA hetkeolukorras kasutama ka rohkem vahemeeste abi. Enim on oma abi pakkunud Türgi ja Brasiilia. Türgi on regioonis võtmeriik ja saaks ka vahendada USA-Iraani draamat. Washington on seda seni ignoreerinud, luues sellega hoopis Türgile võimaluse täita USA poolt jäetud vaakum piirkonnas. Türgi on teinud seda vastavalt Ameerika Teise maailmasõja aegsele õpikule, elimineerides samm-sammult Iraani destabiliseeriva jõu regioonis. Seega võiks USA ja EL kahtlustuste asemel kasutada Türgi koostööd Iraaniga.
Lõpetuseks rõhutab Trita Parsi USA vajadust keskenduda pikaajalistele tulemustele ja vähese kommunikeerimise ohtudele suhetes Iraaniga. Ka admiral Mike Mullen on öelnud, et USAl pole olnud Iraaniga suhteid alates 1979. aastast. Isegi külma sõja raskemail päevil olid USAl sidemed NSVLiga olemas. Kuna USA ei räägi Iraaniga, siis ei mõisteta teineteist. Kui midagi juhtub, on peaaegu kindel, et USA ei käitu õigesti, tehakse valearvestusi, mis on selles maailmaosas väga ohtlikud. Kokkuvõtlikult leiab raamatu autor, et USA peaks olema valmis tegema poliitilisi panuseid, mis on vajalikud selleks, et progress suhetes Iraaniga õnnestuks. Kui Obama administratsioon kohkub tagasi esmasest tagasilöögist, mis möödapääsmatult tabab esimesi samme, pole mõtet alustada uue diplomaatilise läbirääkimistevooruga. Vaenu, mis on tekkinud 30 aastaga, pole võimalik lahendada mõne kohtumisega paari nädala vältel. Mõlemad pooled peavad aktsepteerima, et esimesi samme ei pruugi kroonida edu, ja olema valmis selgitama tehtavat siseriiklikult nii Teheranis kui ka Washingtonis.
______
1 Matthew Duss, Letter from Herzliya, Neocon Woodstock – The Nation, 14.02.2011.
2 Helen Cooper ja Mark Landler, Interests of Saudi Arabia and Iran Collide, with the U.S. In the Middle East – New York Times, 17.03.2011.
3 Trita Parsi intervjuu Danny Ayaloniga 04.10.2010.
4 USA välisministeeriumi salajane raport asekaitseministri Vershbow’ kohtumisest Iisraeli kõrgete julgeolekuametnikega 16.11.2009.
5 Tzvi Ben Gedalyahu, Uraani uurimisteadlane Bar-Ilan ütleb: sõda Iraaniga võib kesta aastaid – Iisraeli rahvuslik uudistekanal 27.04.2010.
6 Seymour Hersh, Iran and the Bomb – New Yorker, 06.06.2011.
7 Matt Duss, Ganji: Please Don’t Talk About Regime Change in Iran – Think Progress, 13.05.2010.