Jäta menüü vahele
Nr 99 • November 2011 11. november 2011

Hiina ja idealismi piirid

Realistlik Hiina-poliitika teenib Eesti huve paremini kui liigne väärtuste rõhutamine.

Riigikogu väliskomisjoni poolt algatatud ja 2012. aasta kevadistungjärgu lõpuni vältav Aasia-teemaliste kuulamiste sari on hea raamistik, et avada Eesti välispoliitika ida-fookus. Et järgmisel aastal saab Hiina endale eeldatavasti uue presidendi ning sinoloogid jälgivad võimuvahetuse kestvat protsessi juba aastaid huviga, on vaid kokkulangevus. Samas on selle arutelu laiemal lahtiharutamisel oht takerduda õõnsasse retoorikasse, mida poliitiliselt sisustada pole võimalik – jutt on väärtuspõhisest Hiina-poliitikast. Nagu ka julgeolekupoliitikas kitsamalt, on Eesti välispoliitikas laiemalt suurim probleem mitte poliitika ise, vaid tõe suhtes nihkes olev kommunikatsioon, millega poliitilist substantsi pakendatakse. Kujunenud poliitilise kimbatuse põhjuseks on mõistagi Eesti nüüdisajalugu – ajaloo ja identiteedi positsioonide vastandusel põhinev päevapoliitika (mistõttu Eestis siiani pole olnud representatiivset vasaktsentrismi) sunnib samad küsimusepüstitused üle kandma ka välispoliitikasse.

Dalai-laama tahtmatult kõrge profiiliga visiidiga (on ilmne, et kui välisministeerium ja valitsusjuhid planeerisid tagasihoidlikku protokolli, siis peaministrit sel ajal asendanud konservatiivsed jõud võtsid ise initsiatiivi ja täitsid tühjaks jäänud ruumi) kaasnes ühetooniline keskustelu, milles jäi esindamata vaade, mis tasakaalustaks moraalsel tasapinnal seatud õilsaid eesmärke realisti põhilistest töövahenditest – meetodid ja võimalused – tingitud argumentidega rahulikuma ja Hiina enda sarnaselt, pikemaajalise poliitikaga.

Senises Eesti Hiina-diskursuses võib eristada kahte liini – kriitilist, mille kohaselt tegutseb Eesti meie rahvusliku rikkuse kasvatamiseks Hiina suunal juba liiga palju või nagu oleks Hiina profiil meie välispoliitikas liiga kõrge (nt Kaarel Tarand 20.10.10 Postimees „Hiina – Aasia vaene vana mees”), või Aasiat materiaalsetel põhjustel esiletõstvat „igatsevat” liini (nt Hannes Hanso 21.09.10 „Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika”). Nii materialiseerub traditsioonilis-naivistlik idealistliku ja realistliku (või väärtuspõhise ja pragmaatilise) välispoliitika vastandus. Ometigi ilmneb sellise valikuvõimaluse ekslikkus tõdemuses, et empiiriliselt pole idealistlikku välispoliitikat võimalik maailmas tuvastada. Pole olemas välispoliitilist doktriini, mis oleks ajahambale ja praktikale vastu pidanud ning mille juhtnööriks oleks kantiaanlik moraalne imperatiiv – mis kutsuks end vastandama igale kultuurile või riigile, kus valitsemise kvaliteet ja iseloom ei vasta meie väärtushinnangutele, kus põhiõigused ei ole tagatud samavõrd universaalselt kui meil. Rangemalt võttes – seni pole nähtud ka edukat välispoliitilist doktriini, mis sunniks sekkuma igal juhul, kui mõni despoodist liider või autokraatlik režiim tarvitab omaenda rahva kallal valimatut vägivalda. Selliste doktriinide mitteleidmise põhjuseks pole Lääne tsivilisatsiooni moraalne laostumine või printsiibitus, vaid lihtne asjaolu, et jõupoliitika maailmas piiravad reaalsed tagajärjed ettevõetavate tegude hulljulgust. Vormilt väärtuspõhist välispoliitikat (mille paratamatu osis on diplomaatilise skaala erinevates vormides konfliktid meie väärtusi mittejagavate riikidega) kujundatakse vaid vormiliselt ja seda siseriikliku auditooriumi rahuldamiseks.

Mida õpetas külm sõda?

Külma sõja järgne rahudividend võimaldas paljudel teha vastupidiseid järeldusi – võidutses ju üks ideoloogia. Ometigi ei alanud Berliini müüri langemisega idealistliku välispoliitika ajastu. Paradoksaalselt tähendas külma sõja lõpp muu hulgas hoopis rahvusriikide ajastu naasmist. Rahvusriikide tagasitulek on tähendanud ühtlasi globaalse arutelufoorumi totaalset killustumist ja allutamist tõelisele üksikhuvide paabelile. Seda sama rahudividendi jäi pikalt maitsma ka USA ise (kuigi olukorras, kus puhtalt sõjalise ülekaalu tõttu saavutati seljavõit viimati pool sajandit tagasi ja täna ollakse veel saapanööre pidi kinni USA ajaloo pikimas sõjalises konfliktis, ei ole praktiline ka senise hegemooni staatust üle hinnata). Langemata nüanssidesse (mis mõnes teises arutelus võivad osutuda väga tähtsaks) on selge, et ühel hegemoonil põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem on asendunud juba mitme suurjõuga (kus USA on endiselt teistest peajagu üle).

Praegune Hiina lihtsalt naaseb oma ajaloolisele pärispositsioonile, mis riigi mõõtmetest johtuvalt on peaaegu paratamatu.

Mitme suurjõuga süsteemides on osalistel ülekaalu saavutamise keerukuse tõttu lihtsam toetuda jõudude tasakaalu põhimõttele. See tähendab tegelikult suhtelise maailma saabumist. Selline maailm neelab väikeriike – ütlematagi on selge, et hetkearengud on meile laias laastus ebasoodsad, asetseme ju ajalooliselt erinevate jõudude tasakaalupunkti vahetus läheduses, mõnikord ühel, teinekord teisel pool soovitud piirjoont. Seda kaalutletum ja targem peab olema meie kohalolek maailma välispoliitilisel areenil.

Hiina on kogu aeg olemas olnud

Kodused kriitikud on esitanud väiteid, mille kohaselt on Hiina riik viimase aastakümne kiire kasvu tulemusena oma potentsiaali realiseerinud ning edasi järgneb paratamatult pendli liikumine vastassuunas. See käsitlus ei võta arvesse teatavaid mastaabiga kaasnevaid matemaatilisi realiteete ja sulgeb silmad Hiina pidevalt kasvava tähtsuse ees rahvusvaheliste suhete süsteemis. Hiinal oli muuseas üksjagu probleeme ka aastal 1800, aga see ei takistanud tal pelgalt oma suuruse tõttu olemast SKPlt maailma võimsaim majandus. Praegune Hiina lihtsalt naaseb oma ajaloolisele pärispositsioonile, mis riigi mõõtmetest johtuvalt on peaaegu paratamatu – ning selles on dramaatilisust võimalik näha vaid neil, kes oma ninast kaugemale ei oska vaadata.

Kompleksivaba käsitlus Hiina tõusust tähendaks aga arutelu sellega kaasneva vastutuse üle. Endine USA riigisekretär Henry Kissinger kirjutab oma värskelt avaldatud Hiina-teemalises mälestusteraamatus “On China” Deng Xiaopingi tagasitõmbumisest Hiina poliitiliselt areenilt. Oma järeltulijale ja järeltulevale juhtide põlvkonnale jättis Deng kollektsiooni erinevaid juhtnööre – muuhulgas ka „ära kunagi haara juhtrolli”. Aga just see vastutus – nii oma maailmajao kui ka teiste, kodust kaugemale jäävate probleemide lahendamisele kaasaitamise eest – käib suurjõuks olemisega kaasas. Hiina tõusu eitamise või ignoreerimisega aitame kaasa tõusuga kaasnevast vastutusest vabanemisele. Selle vastutuse panemine Hiina õlgadele on võimalik ainult läbi dialoogi ja hõlmamispoliitika.

Hiina ei ole ka tagurlik agraarühiskond, mis koloniaalahelad kõrvale heitnuna teeb meeleheitlikke või abituid pingutusi, et vabaneda eelmiste isandate patronaaži alt. Hiina tsivilisatsioon on nii kultuurilise kui majandusliku mõju toel juhtinud suure osa inimkonna arengut aastatuhandeid – olgugi, et ka antiikse Rooma turgudel ei teatud enamasti mitme Hiina või Kagu-Aasia kauba tegelikku päritolu. Hiina mõju on läbi ajaloo ulatunud oma vahetust naabrusest oluliselt kaugemale – kui Lennart Meri „Hõbevalge“ hüpotees eestlaste idapäritolust tõendamist peaks leidma, siis pole sellest puutumata meiegi (selle narratiivi paikapidavus oleks üks võimalus end Venemaa naabruses kuidagi loogiliselt tunda). Kolmandik maakerast elab maailmajaos, milles tugevaima külgetõmbejõuga on kahtlemata just Hiina.

Berliini müüri langemisega ei alanud idealistliku välispoliitika ajastu.

Hiina asetseb tohutu suurusega maalahmakal, mille koosseisus on muuhulgas maailma suurimad viljakad tasandikud. Hiina pole homogeenne ei geograafiliselt ega keeleliselt – seal elavad inimesed räägivad viide suurde keeltegruppi kuuluvaid keeli. Muidugi, meil tuleb olla Hiina tundmise osas kannatlik, sest Nõukogude Eestis vahendatud ajalugu edastas Hiinast puudulikku käsitlust. Ometigi ei saa see õigustada selle maa kategoriseerimist „uute ja arenevate turgude“ marginaliseerivasse klassi. Hiina ajalugu räägib tegelikult vastupidisest. Arusaam Hiinast kui põllumajandusmaast, kus valdav osa inimesi on alati elanud maal ja riisi kasvatanud, on taas nõukogude ajal kujundatud mulje, mille põhjustas küll ka Mao-aegne reaalne tegevus. Aga see silmapilk Hiina ajaloos jätab mugavalt unustusse eelnenud aastatuhanded. Muidugi on sellel ka arusaadavad põhjendused – vaatamata kõigele teame me ka täna Hiina ajaloo kohta võrdlemisi vähe. Kui meil on näiteks hilise keskaja lõpust alates olemas üsna detailne pilt sellest, millised olid tähtsamad sündmused olulisemates Mandri-Euroopa riikides, siis Hiina ajalugu tunneme endiselt sajandite täpsusega. Mitte seetõttu, et selle kohta oleks vähe kirjalikku materjali – erinevalt Euroopa rahvastest on Hiinas ajalooliselt olnud kirjasõna suulise kokkuleppe ees eelisseisundis ja kirjalikku materjali ajaloo kohta on seal rikkalikult (Gernet 2008).

Kommunism on Euroopa kontinentaalfilosoofia ja alles seejärel Nõukogude Liidu „kingitus” Hiinale. Sellele vaatamata on Hiinas ka ajalooliselt omandi tähendus erinev meie omast – rangelt võttes Hiina poliitikafilosoofia sellist terminit meile täielikult mõistetavas tähenduses ei tunnegi. Samas loobusid hiinlased kommunismist juba Deng Xiaopingi (kes oma poja väitel pidas Gorbatšovi idioodiks – sellest kirjutab värskelt kirjastatud Ezra Vogeli raamat „Deng Xiaoping and the Transformation of China”) ajal, asendades selle sotsialismiga. Täna soovib Hiina, et EL tunnistaks teda toimiva turumajandusena, et saada kasu lihtsustuvast kaubandusrežiimist. Hiina on ka WTO liige (Venemaa teadupärast veel ei ole – Gruusia võimalikule vastuseisule vaatamata on tõenäoline, et 2012 saavad ka nemad täisliikmeks). Täpsem oleks Hiinat kategoriseerida autoritaarseks riigikapitalismiks. See oleks juba samm edasi – iseäranis Eesti ajaloo- ja identiteedipõhises poliitdiskursuses selgineksid mitmedki pead, kui loobutaks Puna-Hiinast rääkimisest.

Postmodernsesse maailma sobivalt ei tunne Hiina ka transtsendentseid tõdesid, ei tunta ka Headust iseeneses – lihtsustatult spekuleerin, et juba see välistab idealistlike välispoliitiliste doktriinide kattuvuse võimalikkuse Hiina veel areneva rahvusvaheliste suhete teooriaga (2011. aasta  talve The Washington Quarterlyst võib lugeda David Shambaugh’ artiklit, kus ta eristab seitset võistlevat Hiina välispoliitika koolkonda – marurahvuslikust rahvusvaheliste integratsionistideni). Hiina vaim ei suhtu hästi absoluudiideesse, ei erista rangelt hinge ja mateeriat, eelistab vastandamisele üksteise täiendamist ja sõltuvussuhet, hindab korda kui orgaanilisust, täiust. Eesti konservatiividele peaks sümpaatne olema, et Hiinas on kohati tänase päevani perekond ja suguseltsid suutnud modernsele individualismile vastu panna (Fukuyama 2011) ja impersonaalse administratsioonimudeliga käsikäes Hiinat haldusvormina kui mitte valitseda, siis hillitseda. Eelneva esiletoomine ei teeni muud eesmärki, kui illustreerib mõtet, et Hiina rikkus on oluliselt suurem seal hetkel makstavast keskmisest palgast; et Hiina on keeruline ja tema mõistmiseks ning  tema suhtes parima võimaliku suhtlusstrateegia kujundamiseks on meil palju vaja õppida. Paradoksaalsel kombel nõuab huvidepõhine strateegia tugevat empaatiavõimet – suutlikkust panna end teise positsiooni (kasvõi selleks, et teise poole käitumist mõista, arukalt mõtestada).  Puudujäägid selles suutlikkuses on minu suurim etteheide Eesti välispoliitikale – enim paistab see silma meie umbuskliku suhtumisega Prantsuse või Saksa välispoliitikasse. Muidugi ei tähenda eelnev, et peaksime tegema järeleandmisi enda põhimõtetes. Realistlike positsioonide kaitse on alati teinud keeruliseks see, et sellega paratamatult kaasneb süüdistus põhimõttelageduses.

Pole olemas välispoliitilist doktriini, mis oleks ajahambale ja praktikale vastu pidanud ning mille juhtnööriks oleks kantiaanlik moraalne imperatiiv.

Muuseas – pole üldse lapsik küsida, miks on veel kolmandal sajandil e.m.a multipolaarse Hiina areng viinud ta poliitiliselt teise hetkeseisundisse kui võrreldaval perioodil näiteks Euroopa? Lisaks võimalikule filosoofilisele komponendile (väärtushinnangud, kosmoloogia) võivad põhjused olla ka palju maisemad. Näiteks geograafia (tasane maismaapind, mis oli suurte armeede jaoks lihtsasti läbitav) ja siiski veidi suurem kultuuriline homogeensus muidu samuti erinevate etniliste gruppide vahel (Fukuyama 2011). Soovitan selle kinnituseks tutvuda kaasaegse Hiina ühinemislooga – sellega sai hiina rahvuslaste meelehärmiks hakkama Tšingis-Khaani lapselaps Kublai Khan (hiinlased nimetavad teda Yuan Shizu’ks). Oluline on siinjuures mõista, et vallutuskampaaniatega kokkukleebitud impeeriumi aitas integreerida just kultuur – mandariini kõrgeltharitud bürokraatia sulandas võõrvallutajad endasse – need võtsid üle „Hiina” valitsemistavad ja kultuuri. Andrew Mango „Kublai Khan” on ka meie raamatupoodides saadaval, soovitan.

Kui pole teises pooles kindel, siis taandu oma rahvuslike huvideni

Kas ja kuidas suhelda riikidega,  kelle siseriiklikus valitsemispraktikas manifesteeritavad väärtused on meile võõrad või lausa vastuvõetamatud? Meil on võõraste väärtustega riikidega võimalik asiseid partnerlussuhteid rajada ilma, et me iseend nendes kaotaksime, ning samal ajal kasvatada tõenäosust, et ka selles riigis toimuvad muutused meid väärtuseliselt lähendavad.

Alustuseks peame sõnastama Eesti riiklikud huvid rahvusvaheliste suhete perspektiivis. Eesti on riik, mis tahab jätkuvalt kuuluda liberaalsete demokraatiate perekonda. Igal inimesel peab olema õigus inimõiguste ja kodakondsusega kaasnevate põhiseaduslike põhiõiguste ja vabaduste kaitseks pöörduda sõltumatu kohtu poole, poliitikat peab kujundama valija mandaadiga seadusandja ja ellu viima seadusandja mandaadiga ning selle ees vastutav täitevvõim. Selle korra eesmärk saab olla ainult Eesti kodaniku vabaduste kaitse ja lootus, et need inimesed seeläbi vabatahtlikult ja üheskoos on midagi rohkemat kui üksnes liidetavate summa – vaba rahvas. Need on väärtused, millest tõsine hälbimine kodus tooks kaasa tõsised tagasilöögid meie tõsiseltvõetavuses riigina.

Majandusliku ja iseseisva poliitilis-sõjalise mõjuvõimu projitseerimise võimeta on see tõsiseltvõetavus kogu meie riiklik kapital – meie pühendumus tõeliselt vaba demokraatia eelduseks olevatele väärtustele. Arvestades meie ajalugu peab meie idealism humanistlike põhimõtete eest seismisel – kõigepealt kodus ja seejärel ka võõrsil – olema sedavõrd rangem. Kui anname oma riigis sellel rindel kilomeetri järele, kannatab meie välispoliitiline positsioon disproportsionaalselt rohkem. Seega on meie huvides, et rahvusvaheline riikide kogukond teaks Eestit kui nii inimeste kui riikide vabadusest kompromissitult lugupidavat riiki, kelle sisepoliitika annab ainest ja tuge välispoliitikale. Riiki, kes täieliku sõnavabaduse tingimustes tihti lahvatavatele pingetele ja vaidlustele vaatamata ei anna järele kiusatusele sõna-, tahte- ja teovabadust piirata, võetakse tõsiselt ka siis, kui ta võtab sõna teistes riikides ebaõiglaselt koheldud inimeste kaitseks. Meie huvides on stabiilsete ja demokraatlike riikide vöötme tegelik laienemine ja inimeste elujärje reaalne paranemine. Demokraatia õnnestumine taaskinnitab meie enda langetatud valikute õigsust ja kinnistab koos sarnaselt mõtlevate riikidega püsima valitud rajal. Idealistlike ja konfrontatiivsete välispoliitika mudelite põhiprobleemiks on see, et need pole järjepidevad, ei kattu tihti koduse poliitikaga (teoreetilises välispoliitilises liinis on lihtsam ühte joont hoida kui igapäevaselt oma riiki valitsedes) ja kaotavad seetõttu kiiresti igasuguse usutavuse ja moraalse üleoleku.

Liberaalsel demokraatial pole absoluutset positsiooni

Ärgem laskem end viimase kuue aastakümne rahust Lääne-Euroopas uinutada. Demokraatia on noor ja õrn ning kaugeltki mitte kõik tsivilisatsioonid ja ühiskonnad pole veel veendunud selle positiivses mõjus inimeste kooselu korraldamisele. Liberaalse demokraatia viimine tule ja mõõgaga rõhututele (idealistliku välispoliitika üks võimalik väljund) on lihtsameelsele lihtsam lahendus kui liberaalse filosoofia kandepinna aeglane laienemine läbi eeskuju ning heaolu ja jõukuse levimise. Lisaks osutab praktiline kogemus jõu abil demokratiseerimise läbiviimise ilmsetele puudustele.

Kestvamateks on osutunud need demokraatiad, kus muutuseks vajalik potentsiaal on seesmiselt küpsenud ning kellele on vajalike reformide läbiviimiseks seejärel vajalikku toetust antud. Condoleeza Rice on sõnastanud demokraatia juurdumise keerulisuse elegantselt – selle põhjuseks on demokraatia keeruline olemus, mis seisneb erinevate demokraatia praktikate ja kultuuri omavahelistes mitmekoelistes ja vastastikku mõjutavates suhetes (Rice 2008). See pole võib-olla päris seesama, kui nõustuda näiteks „suveräänse demokraatia“ võimalikkusega liberaalse demokraatia kõrval, aga viitab käsitlusele, et demokraatia põhimõtete rakendamine on kultuurispetsiifiline.

Peame säilitama meelekindlust vabaduse kaitsel

Paradoksaalsel kombel on mitmed meie enda eksperdid ja poliitikakujundajad, kes kümmekond aastat tagasi olid valmis toetama demokratiseerimise nimel ennetavate löökide doktriini, täna oma seisukohti revideerinud – demokraatia tõrviku läitmine Tora Bora koobastes on asendunud retooriliselt vähemambitsioonika eesmärgiga – “stabiilsus”.

Hiina ei ole tagurlik agraarühiskond, mis koloniaalahelad kõrvale heitnuna teeb meeleheitlikke või abituid pingutusi, et vabaneda eelmiste isandate patronaaži alt.

Sellega võib nõustuda, aga kindlasti ei kattu see pikaaegselt kasutusel olnud strateegilise kommunikatsiooni sõnumitega nende sõjaliste sekkumiste algsete eesmärkide kohta (kui Eesti osalust ISAFi missioonis õigustada Ida-Virumaa narko- ja HIV-epideemiaga, siis briti kaupmeeste eestvedamisel imporditi veel 1880ndatel Hiina iga-aastaselt 100 000 kasti oopiumi. Sõjaks põhjust küll – ja neid teadupärast ka peeti. Hiina oopiumisõjad on tänaseni jätnud jälje hiinlaste kollektiivsesse mällu ja mõjutavad nende välissuhteid). Selline meelemuutus on märk sisemisest nõrkusest ja ebakindlusest – olles kirjeldanud Hiina kultuuri omapärasid, võiksin analoogselt väita, et demokraatia pole Hiinale omane ja kultuuriliselt lähedane (kuigi just Kagu-Aasia on andnud maailmale pea ainsad kaasaja autoritaarsed, kuid edukad kaasajastajad – sh Lõuna-Korea, Taiwan, Singapur ja Hiina ise).  Muidugi on see väide sisuliselt sama õõnes kui kõla, mis seda saadab. Noore riigina oleme lasknud sõjaväsimusel juba asuda uuristama oma baasväärtusi, selmet kasvõi omade ringis tunnistada taktikalisi vigu. Eelnev ei tähenda, et viidatud julgeolekumissioonidel osalemine oleks (välis)poliitiliselt vale olnud. Pean Eesti osalemist nii Iraagi kui Afganistani missioonidel julgeolekupoliitiliselt ainumõeldavaks, kuid võib-olla oleksime pidanud järjepidevuse ja aususe nimel algusest peale rääkima oma osalemise põhjendustest realistlikumalt. Idealistlikult kujutatud illusoorsete eesmärkide mittetäitumine murendab toetust missioonidele ja surub ka Eesti julgeolekupoliitika kuvandi kõverpeeglisse. Kardan, et selliselt kujundatud strateegilise kommunikatsiooni viljadega „hõrgutamine” seisab meil veel ees.

Maailmas on võimalusi Eesti riiklike huvide edendamiseks rohkem, kui meil on selleks vajalikku raha, aega ja vaimujõudu. Oma esmaste riiklike huvide edendamiseks ja kaitseks oleme liitunud sarnaselt mõtlevate riikidega nii NATOs kui Euroopa Liidus. Nende peaaegu kattuvate koalitsioonide eesmärk on vältida konfliktide puhkemist liikmete vahel, säilitada alliansi piires meie ühiste väärtuste domineerimine, kasvatada ja kaitsta liikmesriikide elanike heaolu ja julgeolekut. Selles ennekõike julgeolekupoliitilises perspektiivis ei ole Hiina täna veel meie liitlane. Kuid maailma suurima, kõige kiiremini areneva riigi kaasamine rahvusvaheliste suhete süsteemi vastutustundliku osapoolena on tõepoolest tähtis. Eesti, väikese osalisena suurel malelaual, saab selleks muidugi teha mõõtmatult vähem, kui selle nimel iga päev pingutavad suured vabad riigid – Ühendriigid ja Euroopa vanad demokraatiad. Kõigile on päevselge, et nii Aafrika, Ladina-Ameerika kui ka Kesk- ja Kagu-Aasia suurte hädade ning külmemate ja kuumemate konfliktide lahendus sõltub sellest, kuidas kavatseb rahvusvaheliste suhete süsteemis osaleda just Hiina, kes juba täna suudab kontreerida või tasakaalustada peaaegu täielikult kõiki ELi ja USA pingutusi nendes regioonides.

Euroopa Hiina-poliitika on selle suuremate liikmesriikide Hiina-poliitika – see on aga igal juhul üdini realistlik ning hetkehuvide põhine. Ühendriikide Hiina-poliitika põhitelg on oma taotluses erinevate siseriiklike huvide konsolideerimise vajaduse puudumise tõttu veelgi konkreetsem. USA on teadlikult liikumas üliriigi staatusest esimeseks mitme väga olulise riigi grupis – kolme aasta jooksul tõenäoliselt kolmandat korda kärbitav kaitse-eelarve ning vähendatav Aasia sõjaline profiil peegeldavad muutunud ambitsioone. See tarkus eristab teda mitmest varasemast impeeriumist, kellele tegelikkuse ignoreerimine väga kalliks kujunes. Selle muutuse aktsepteerimine on ebamugav, kuid vältimatu; meie jaoks tähendab see seda, et Ühendriikide liitlased peavad oma julgeoleku tagamiseks enda jalad kõhu alt tihedamini välja võtma. USA jaoks aga tähendab muutunud tasakaal vajadust rahvusvahelise korra status quo säilitamise nimel olla dialoogis kõigi suurte ja oluliste mänguritega, kelle võimuses võiks olla aidata vastutustundliku poliitika abil maailmas stabiilsust ja rahu kasvatada. Usun, et see tõdemus võtabki kokku USA Hiina-poliitika põhiiva. Muidugi on siin täiendavaid asjaolusid nagu võlgniku-laenuandja suhted, aga strateegilises perspektiivis on oluline vaid üks – saavutada aktiivse välispoliitika abil olukord, et Hiina osaleks regionaalsete ja üleilmsete probleemide lahendamises vastavalt sellele jõule ja olulisusele, mida riigi avanemine ja majanduskasv on endaga kaasa toonud. USA on kahepoolsesse dialoogi astunud iga suurema mitte-Lääne riigiga – see peegeldab juba ammu muutunud maailma. Sellist maailma, kus suurima ohu moodustavad probleemid, mis on küll inimpäritolu, kuid ühtmoodi hädaohtlikud demokraatiatele ja mitte(täielikele)demokraatiatele. Selline kaasav lähenemine ei tähenda, et peaksime loobuma oma põhimõtetest, vaid pelgalt reaalse olukorra fikseerimist, kus loodame enda väärtusruumi laiendada avatud dialoogi kaudu, mitte läbi konfrontatiivse retoorika, mille realiseerimiseks meil napib jõudu.

Kommunism on Euroopa kontinentaalfilosoofia ja alles seejärel Nõukogude Liidu „kingitus” Hiinale.

Samuti oleks väär pidada sellist Hiina-poliitikat USA jaoks väga uudseks. Nagu kirjutas ka Mart Nutt hiljutises Eesti Ekspressis, on USA-Hiina suhted alates Kissingeri-Nixoni orkestreeritud rapprochement’ist olnud juba pea neli kümnendit laias laastus mitteideoloogilised – suuremate, geopoliitiliste kaalutluste ühisosaks oli vajadus tasakaalustada Nõukogude Liidu agressiivset positsiooni nii Euroopa suunal kui Aasias (Vietnam jt). See ei tähenda, et Ühendriikidele inimõiguste olukord Hiinas korda ei läheks – vastupidi, läheb, ja erinevate diplomaatiliste vormide kasutamise järgi otsustades rohkemgi kui kellelegi teisele. Aga see ei tähenda, et kõikide küsimuste lahendamine allutataks absoluutselt ühele. Nii nagu ka Hiina suutis end diplomaatia abil välja tagurdada olukorrast, kus varasemalt seati kategoorilisi eeldusi USAga kahepoolsete suhete profiili tõstmisele (valdavalt seoses Taiwaniga ning USA vägede kohalolekuga seal). Sest geopoliitiline olukord tingis selle vajaduse.

Väikerahvana suudame alles jääda siis, kui suhtume maailma avatult ja õpihuviga. Maailma äärel paiknedes – olgu see siis Hiina tianxia imperaatorikesksest kultuurikontseptsioonist või USA keskse maakaardi perspektiivist vaadatuna – on meil kohustus teistest rohkem maailma mõistmiseks pingutada ja vältida provintslike kaitsereflekside ja komplekside küüsi langemist. Deklaratiivse retoorika saatel enesesse (Euroopasse) tõmbumine viib soovituga võrreldes vastupidistele tulemustele – saame küll multipolaarse maailma, aga ei soosi selle multilateraalset korraldamist.

Kasutatud kirjandus

Fukuyama, F. (2011). The Origins of Political Order. London: Profile Books.
Gelb, L. (2009 May/June). Necessity, Choice, and Common Sense. Foreign Affairs.
Gernet, J. (2008). A History of Chinese Civilization. New York: Cambridge University Press.
Kissinger, H. (2011). Dr. London: Penguin Group.
Rice, C. (2008 July/August). Rethinking the National Interest. Foreign Affairs.
Shambaugh, D. (2011). Coping With a Conflicted China. The Washington Quarterly.
Tarand, K. (2010). Hiina – Aasia vaene vana mees. Postimees.

Seotud artiklid