november 15, 2012

George Kennani mälestused

George Kennani lugu kõneleb nii ametnikust, mõtlejast kui inimesest

George F. Kennan. Memoirs 1925–1950.
An Atlantic Monthly Press Book (1. väljaanne 1967)
Manhattanil Broadway ja 12. tänava nurgal asuva Strandi (toona kaheksa, täna juba kaheksateistkümne miili jao raamatute kodu) riiulil George F. Kennani memuaare silmates ei uskunud ma hetkeks oma õnne. Kätevärin vaibus lõplikult alles pärast kassast lahkumist. Rahuloluks oli põhjust küllaga, sest teadsin, et seda raamatut loen mitmeid kordi kaua ja mõnuga.
Viimati lugesin seda, teades, et eelseisvate suuremate muudatustega meie välisministeeriumi struktuuris teiseneb ka poliitika planeerimise ja analüüsi roll. Mõtlesin keskenduda sellele, mida Kennan USA välisministeeriumi poliitika planeerimise üksuses tegi, ent lasin end (jälle) kaasa kiskuda sellest, kuidas ja miks temast analüütik sai.
George Frost Kennani elulugu ei vaja ajaloo- ja diplomaatiahuvilisele tutvustamist, selle eest on hoolt kandnud muu hulgas Wikipedia. 1967. aastal ilmunud „Memoirs 1925–1950“ on kaasakiskuvalt kirja pandud teos, mille peamine võlu on autori autoportree suveräänse (teisiti)mõtlejana. Raamatu kirjanduslikku püsiväärtust kinnitab ka sellele osaks saanud tunnustus – 1968. aastal pälvis teos nii Pulitzeri kui ka National Book Awards’i preemia.
Üsna loo alguses annab Kennan lugejale märku oma eripärast, mis annab ühe võtme ta analüütilise võimekuse mõistmiseks: tal oli lapsest peale kalduvus tõlgendada ümbritsevat mitmetahuliselt – pealtnäha igapäevastes asjades, sündmustes ning toiminguis aimas ta nägevat varjatud põhjusi ja tähendusi, peidetud seoseid ning „lugusid“. Kennan tunnistab ausalt, et on „elulistes asjades“ saamatuvõitu, kuid märgib uhkelt, et ta suurimaiks voorusteks on avatud vilgas intellekt, ülitundlikkus ümbritseva atmosfääri ning teiste inimeste mõttemaailma tajumisel ja peaaegu täielik intellektuaalsete eelarvamuste puudumine. Kennani viis end sündmuste ja suhete taustal objektiivsust taotlevalt – enamasti distantseeritult, vahel ka jaheda muigega – kirjeldada lisab tekstile iga usaldusväärset analüüsi iseloomustava nauditava varjundi.
Teise võtme, mis avab Kennani suhtumise marksismi ning selle praktilisse rakendamisse N Liidus, annab ta päritolu. Tema esivanemad raadasid ja pidasid põldu põlvkondade kaupa, neil puudus kogemus, mis haakunuks Marxi poolt kirjeldatud klassivastuoludega. Kõige eest ise vastutanud pere ei oodanud võimudelt toimetulekutuge, vaid seda, et nende vabadust ei piirataks. Kennan oli võimetu marksistlikku mustvalget dihhotoomiat omaks võtma, ta vaatles seda mure ja vastikusega.
Mälestused jagunevad laias laastus kaheks suureks looks: põnevaks kirju sündmustikuga tegevdiplomaadi saagaks ja (autori poolt oma ajaloolist rolli teraselt tajudes õigel ajal tallele pandud) põhjalikeks analüüsideks. Tegevdiplomaadi lugu sisaldab üksikasjalikke õpingute kirjeldusi (St. John’s sõjaväeakadeemia, Princetoni ülikool, diplomaatide kool Washingtonis, Berliini ülikooli idainstituut) ja detailirikkaid tähelepanekuid karjäärist kuni 1950. aastani, mil ta (ajutiselt) teenistusest lahkus.
Kennan kirjeldab hetke, mil ta mõistis, et on end leidnud sügavat rahuldust ja kindlust pakkuvas rollis: 1927. aastal toimus ta esimesel teenistuskohal USA peakonsulaadis Genfis Ühendriikide iseseisvuspäeva vastuvõtt. Uue asepeakonsulina oli Kennani kohuseks külalisi vastu võtta ning tervitada. Seda tehes tundis noormees end korraga enesekindla ja tõhusana – tavapärane kohmetus ja kohmakus taandusid kohusetäitmisest tuleneva väärikuse ees. Kennan tõdeb, et sel päeval omaks võetud roll aitas teda kogu diplomaadikarjääri vältel, algupärane ebakindel veidrik-„mina“ ilmutas end edaspidi haruharva ja püsis vaid isikliku elu raamides. Maestro enda sõnutsi: „Nagu näitleja laval olen kogu elu jooksul olnud teistele kasulikum sellena, kellena teatud emotsionaalselt distantsilt vaadatuna näisin, mitte sellena, kes tegelikult olin.“1
Kennani tegevust analüütiku ja diplomaadina läbib teljena huvi, lugupidamine ja kiindumus Vene kultuuri ning rahva vastu. Berliinis alanud vene keele õpingud jätkusid põgusal vahepeatusel asekonsulina Tallinnas ja pikemal lähetusel Riias, kus Kennani ülesandeks sai N Liidu majanduse jälgimine. Analüüside koostamisel lähtuti avalikest allikatest: kogemus näitas, et hoolikas akadeemiline avaliku info läbitöötamine annab asjalikuma tulemuse kui mis tahes luuretegevuse tulemus. Vene sektsiooni analüütikuile pakkus suurimat rahuldust neile kommenteerimiseks saadetud Lääne kohati absurdsete luureandmete tegelikkusega võrdlemine.
Kõik see osutus kasulikuks eeltööks 1933. aastal USA Moskva suursaatkonna avamismeeskonnale. Moskvas kujunes Kennani huvi ja poolehoid Vene maa ja rahva vastu, mida tasakaalustas Nõukogude režiimi suhtes tuntav umbusk ning võõrastus, tema analüütiliseks kaubamärgiks, mille tuntuimaks näiteiks said 1946. aasta 22. veebruaril välisminister Byrnsile saadetud nn pikk telegramm2 ja 1947. aastal Foreign Affairsis varjunime X all avaldatud artikkel The Sources of Soviet Conduct.
Kennani kogemused tegevdiplomaadina moodustavad kahtlemata mälestuste värvikaima ning mahukaima osa. Tema saatuseks oli olla tunnistajana ja tegutsejana kriitilisel hetkel kriitilises kohas: sakslaste sissemarsiaegses Prahas, interneeritud saatkonnapere juhina Saksamaal, USA sõjaväebaasi leppe „ämmaemandana“ Portugalis ja muidugi külma sõja hinguses asjurina Moskvas. Vähemalt sama huvitav on jälgida tema analüütikuks kujunemise lugu. Kogu oma karjääri vältel vaevas Kennanit teadmine, et ta kirjutab väga kitsale pühendunud huviliste ringile ja et otsustajateni jõudmine nii, et nood olulisi arenguid ja detaile mõistaksid, nõuab vedamist ja/või erakordseid käsuliinist kõrvalekalduvaid meetmeid. Ajuti kirjutas ta teadlikult pelgalt iseendale ning arhiivi, sest missioonitunne ei lubanud kirjutamata jätta.
Kennan pühendab ootuspäraselt palju tähelepanu USA ametkondadevahelistele (eriti välis- ja kaitseministeeriumi, aga ka Kongressi) hõõrumistele. Ta kirjutab kirgliku pahameelega poliitikute kalduvusest keskenduda kodupublikule meeldimisele selmet arvestada oma otsuste mõju rahvusvahelisele olukorrale. Teisal kirjeldab ta paljusid kaua kodust eemal viibinud diplomaate tabanud äratundmist: „Üha vähem olen ma osa oma kodumaast, ehkki minevikus omandatu jääb osaks minust. Ehkki ma pole enam osa temast, mõistan teda ometi. Tema, olles osa minust, ei mõista mind. Olen talle truu. See on eneseväärikuse ja sügava veendumuse küsimus. Kellele/millele muule saaksin ma truuks jääda? Kuid see on truudus vaatamata kõigele, mitte truudus millegi pärast,  samastumise tõttu. Mis tahes sellest tulenev vastastikkus ei saa kunagi põhineda täielikul teineteisemõistmisel.“3
Argielus tülikas kõrvalseisjapositsioon on suurepärane eeldus uurijatööks.  Kennan realiseeris selle eelduse täiel määral välisministeeriumi poliitika planeerimise rühma käivitades. Üksuse loomine sai võimalikuks tänu sellele, et välisminister Marshall naasis 28. aprillil 1947. aastal Moskvast äratundmisega, et Lääne-Euroopa majandusi tuleb kiiremas korras toetama asuda – vastasel korral langenuks maailmajagu küpse õunana N Liidu mõjusfääri. Järgmisel päeval kutsus ta Kennani enda juurde ning tegi talle ülesandeks luua poliitika planeerimise rühm, mis valmistaks kahe nädala jooksul ette ettepanekud Euroopa olukorra parandamise kava tarvis. Ainsa juhisena andis minister korralduse vältida enesestmõistetavusi.
Rühma koostamisel tuli silmas pidada asjaolu, et liikmeskond poleks liiga silmatorkava profiiliga ega tükiks avalikkuses ekspertarvamusega varjutama poliitilise otsuse langetamist. Samas pidid liikmed olema pädevad, intellektuaalselt kangekaelsed asjatundjad, kes suudavad tõrjuda klišeesid ja vältida lihtsama vastupanu teed. Nad pidid olema suveräänsed oponendid üldiselt käibivaile arusaamadele ehk olema muuhulgas ka ametkondlikud vaba- ja teisitimõtlejad, kes näitavad kätte kujundatavate seisukohtade nõrgad kohad.
Marshalli plaani aluseks saanud soovituste ettevalmistamisele järgnesid teised ülesanded: analüüs Jaapani ja Kaug-Ida tulevikust, Kreeka olukorrast, Lähis-Idast, Põhja-Atlandi leppe ettevalmistustööd. Kennani hinnangul oli rühma mis tahes töö eduka lõpuleviimise möödapääsmatuks eelduseks ministri usaldus, üksuse juhi vahetu juurdepääs ministrile ja võimalus tajuda, miks, kuhu ja kuidas poliitiline otsustusprotsess kulgeb. Samas mõistis ta, et ükskõik kui põhjalik ning ettenägelik analüüs ei pruugi mõjutada otsust, mis sünnib valitsuse massiivses vastuolulistest huvidest ja emotsioonidest laetud masinavärgis. Ei pruugi, aga võib. Kennan ei teinud saladust sellest, et lobisti roll on talle vastumeelne – ta keeldus mõistmast vajadust „müüa“ välisministeeriumi poliitikaid, mille eesmärgiks on USA huvide kaitse maailmas, kongressile. See hoiak ei lisanud talle populaarsust poliitikute ega ajakirjanike hulgas.
Isiklike vahekordade takerdumine sai saatuslikuks Kennani karjäärile poliitika planeerimise rühma juhina. Ta suhted välisminister Achesoniga kujunesid keeruliseks. Minister pidas  rühma rolli ministeeriumi erinevate üksuste seisukohtade ühendaja ning toimimisviiside sidustajana ebaoluliseks ja suhtus rühmas välja töötatud kavadesse kui intellektuaalselt huvipakkuvaisse ideedesse teiste sarnaste kõrval. 1949. aastal viidi rühm ministri otsealluvusest üle abiministrite vastutusalasse. Kennan mõistis, et edaspidi on poliitika planeerimine (tasa)lülitatud käsuliini ja see tähendab ühtlasi allumist diplomaatilisele tsüklilisusele, polüfooniale, rotatsioonile. Kennan pidas usaldusvaje tingimustes juhina jätkamist võimatuks. Köite lõpp on melanhoolne, kuid nagu me teame, oli autoril käia veel pikk ja värvikate seikluste rohke tee.
„Memuaarid“ on kergestiloetav raamat, mis pakub väga erinevaile lugejaile just neile meelepärast: selles on põnevaid olukirjeldusi, haaravaid analüüse, tabavaid universaalseid tähelepanekuid. Kennan paljastab end ja teisi kirurgi asjalikkusega, vaid haruharva kumab ridade vahelt isiklikku ebasümpaatiat (poolehoiu osutamisel on autor avameelne) või kibedust. Ta kreedoks sobib lõik, mis kirjeldab tundeid ajal, mil 37-aastane Kennan juhtis saatkonnapere evakueerimist pitseeritud vagunis Teise Maailmasõja ajal Saksamaalt Portugali: „Kogemus õpetas mulle üht-teist inimkäitumise kohta äärmusolukorras: demonstreeris ühes spektri otsas vähemuse ebausaldusväärsust ja saamatust, keskel paikneva enamuse üsna passiivset juhitavust ning spektri teises otsas asuvate väheste tõelist pühendumust, vaprust ja võimekust. Minus tekkis uus imetlus selle väikese grupi vastu, kuigi tean, et nad jäävad alati vähemuseks. Keskmikest enamuse suhtes valdab mind kaastunde ja murelikkuse segu. Ülejäänud täidavad mind hirmu ja vastikusega.“ 4
______
1 Memoirs 1925-1950 lk 20.
2 http://en.wikisource.org/wiki/The_Long_Telegram 3 Samas  lk 77.
4 Samas lk 136.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: