Leedu energiajulgeolek pärast Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist

Muretsemine energiajulgeoleku pärast kuulub kahtlemata poliitiliste probleemide esiritta. Baltikumis on see veelgi päevakajalisem. “Energiasaare” staatus, millel pole energiaühendusi teiste ELi liikmesriikidega, tähendab suurt energiajulgeolekuprobleemi nii Leedule kui ka Lätile ja Eestile. Leedus muutus probleem eriti tõsiseks 2009. aasta lõpul pärast seda, kui Leedu oli täitnud Euroopa Liiduga ühinemisel antud lubaduse sulgeda Ignalina tuumaelektrijaam (edaspidi TEJ), mis kujutas endast riigi peamist elektriga varustajat. Ignalina TEJ sulgemine tähistas Leedu energiapoliitikas seni kestnud tuumaenergiaperioodi lõppu. Olnud enam kui kahe aastakümne vältel elektrieksportija, sai Leedust alates 2010. aastast üleöö elektriimportija. Niisugune energeetikasituatsiooni ajaloolise tähendusega muutus, mis paratamatult on toonud ja toob kaasa struktuurseid muudatusi, nõuab Leedu peamiste energiajulgeoleku põhimõtete ja vahendite põhjalikku ülevaatamist. Põhiküsimuseks on Leedu energiapoliitika edasikestmine ja muutmine.

Probleemi tõusetumine – Ignalina tuumaelektrijaama sulgemine

Aastas kümme miljardit kilovatt-tundi elektrit tootnud Ignalina TEJ tagas enam kui 70 protsendi Leedu elektrivajaduse rahuldamise. Ülejäänud osa vajalikust elektrist (aastas umbkaudu 2,7-2,8 miljardit kWh) eksporditi Balti naaberriikidest, Valgevenest ja Venemaa Föderatsiooni Kaliningradi oblastist. Seepärast tähendas Ignalina TEJ sulgemine tohutuid struktuurseid muudatusi Leedu energiavarustuses ning oma tagajärjed olid sel ka elektrivarustusele kogu piirkonnas.

Ignalina TEJ sulgemise tõttu hakkas Leedu sõltuma elektriimpordist naabermaadest, gaasi (mille impordist on Leedu täielikult sõltuvuses) tarbimine elektri tootmiseks on tunduvalt suurenenud ning tarbijatele kasvas elektrihind üle 30 protsendi. Arvestades samal ajal valitsenud majandus- ja finantskriisi, oli Ignalina TEJ sulgemine täiendav Leedu majanduskasvu mõjutav tegur: ennustatakse, et makroökonoomilisel tasandil kärbib juba ainuüksi Ignalina TEJ sulgemine Leedu SKT kasvu 2010. aastal vähemalt protsendi võrra. Majanduslikke miinuseid on võimalik ennustada ja välja arvutada, kuid suurim risk, mis Leedu jaoks Ignalina TEJ sulgemisega kaasnes, puudutab suurenevat sõltuvust energiaimpordist, olgu see siis elekter või selle tootmise vahend ehk maagaas.

Ennustatakse, et makroökonoomilisel tasandil kärbib juba ainuüksi Ignalina TEJ sulgemine Leedu SKT kasvu 2010. aastal vähemalt protsendi võrra.

Ignalina TEJ sulgemine sunnib üle vaatama Leedu energiapoliitika põhijooned. On täiesti selge, et Ignalina TEJ sulgemine aitas kaasa teiste energeetika infrastruktuuri projektide arengule Leedus. Kuid nende muudatuste ainuke põhjus pole siiski Ignalina TEJ. 17. juunil 2009. aastal heakskiidu saanud Balti energiaturu ühendamise plaan (BEMIP)¹ on samuti oluline tegur, mis soodustas energeetika infrastruktuuri projektide arengut. BEMIP, mis kujutab endast Euroopa Komisjoni algatust kaheksa Läänemere riigi osavõtul, on ELi energiapoliitikas enneolematu samm: see kujutab endast energiapoliitilist kava nii energia tootmiseks kui ka võrkude ühendamiseks kogu Läänemere piirkonnas. Paljude energiaprojektide koondajana on BEMIP kaudsemalt samuti Ignalina TEJ sulgemise tagajärg, sest sellega seotud struktuursed muudatused rõhutasid Baltikumi energiaalast haavatavust ning tekitasid vajaduse energiaprojektide elluviimise koordineerimise järele.

Jätkamine tuumaenergiaga – uue tuumaelektrijaama loomine

BEMIPi õigeaegne ja järjekindel elluviimine on kõigi Läänemere riikide, kaasa arvatud Leedu energiapoliitiline eesmärk. Uute tootmisvõimsuste kasutuselevõtmise osas on Leedu äärmiselt huvitatud tuumaenergiapoliitika jätkamisest. Ignalina TEJ sulgemine muutis küll ajutiselt isegi Leedu kui tuumaenergiariigi staatust, kuid ei kahandatud leedulaste kindlat soovi olla ka edaspidi tuumariik. Uue tuumaelektrijaama² rajamine on üks peamisi energiapoliitika eesmärke, millega kaasneb kõikehõlmav strateegia, sealhulgas energiavarustatuse tagamine suhteliselt odava hinnaga, energiaallikate mitmekesistamine ning tõhus 20-20-20 eesmärkide täitmine. Leedu uue TEJ projekt on piirkondliku tähtsusega: Läti, Eesti ja Poola osalemine projekti väljatöötamises on otseselt seotud kavaga jagada loodavas tuumaelektrijaamas toodetud elektrit kogu piirkonnale.

On täiesti selge, et Leedu uus TEJ ei ole lihtsalt poliitiline või majanduslik tahe näidata ennast tuumariigina, vaid selle tähendus on laiem: see aitab lahendada praegust energiaalast ebastabiilsust piirkonnas, rahuldada piirkonna tulevast elektrinõudlust³ ning täita ELi pingutusi kliimamuutustega võitlemisel, seda kõike tuumarenessansi laiemas kontekstis nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Sellest johtuvalt on uue TEJ ehitamise pooltargumendid kõikehõlmavad – neis liituvad julgeoleku, majanduse, jätkusuutliku arengu ja geopoliitikaga seotud ning muudki tegurid. Nende ulatuslike teemadega tegelemiseks läheb meil vaja ka kõikehõlmavat strateegiat ning tuumaenergia on parim võimalik lahendus, mis rahuldab kõiki probleeme ühe hoobiga.

Kuna Ignalina TEJ kujutas endast elektritootmise allikat ka piirkonnale, siis tekitas selle sulgemine piirkonnas vajaduse arendada uusi tuumaenergiavõimsusi. Neid plaane ilmestavad hästi kavad rajada uued tuumaelektrijaamad Valgevenesse ja Kaliningradi oblastisse. Siiski ei saa Leedu, Valgevene ja Kaliningradi oblasti eraldiseisvaid tuumaelektrijaama rajamise projekte pidada konkureerivateks. Leedu tuumaelektrijaama projekti üks osis on elektrivõrkude ühendamine (esmalt Rootsi ja Poolaga), mis toimub juba enne seda, kui uus TEJ tööle hakkab. Valgevene tuumaelektrijaam on samas mõeldud peamiselt vanade elektrijaamade väljavahetamiseks. Kaliningradi oblasti tuumaelektrijaama eesmärk on osaliselt täita sisenõudlust, osaliselt elektrieksport, kuid praegu pole võimalikud ekspordisuunad veel selged. Isegi kui Kaliningradi tuumaelektrijaam ehitatakse ning elektrivõrgud ühendatakse, on Kaliningradi tuumaelektrijaama elektriekspordi suund läände, mitte lõunasse või põhja nagu Leedu uue TEJ puhul.

Leedu uue TEJ projekti teostamine kulgeb sujuvalt ja süstemaatiliselt. Pärast keskkonnamõjude hinnangu valmimist ning äri- ja finantsmudeli ettevalmistamist on Leedu asunud otsima võimalikku strateegilist investorit.⁴ See peaks olema välja valitud 2010. aasta lõpuks. See otsus on projekti edasiviimisel äärmiselt oluline, sest ainult nii saab kindlaks määrata uue TEJ sobiva võimsuse ja tehnoloogia. Strateegilise investori valimisest saab hetk, mil ettevalmistav etapp kasvab üle planeerimisetapiks. Vastavalt sellele avab strateegilise investori valimine ka võimaluse osalevate riikide tihedamaks ja aktiivsemaks koostööks. Strateegiline investor on koos piirkondlike partneritega uue TEJ projekti eduka teostamise pant, mis võimaldab anda jaama plaanitult käiku aastail 2018-2020.⁵

Olnud enam kui kahe aastakümne vältel elektrieksportija, sai Leedust alates 2010. aastast üleöö elektriimportija.

Leedu enesemääratlus tuumaenergiariigina ei ole juhus: just Leedu kogemused tuumaenergiaga ning omandatud tuumaenergia-kultuur on alus, mis võimaldab uue TEJ sujuvat ja järjekindlat rajamist. Rahva ääretult suur toetus tuumaenergiale ning juba kehtivad seadused lubavad lahendada enamiku selliste projektidega kaasnevaid tundlikke dilemmasid, mis valmistavad enamasti tõsiseid raskusi tuumakogemuseta riikides. Tavaliselt mõjutab tuumaelektrijaama projekte negatiivselt ka oluline probleemistik, mis on seotud tuumajäätmetega. Pidades silmas juba seniseid Ignalina TEJ jäätmeid, ei ole ka see probleem Leedus kuigi terav: nendega ümberkäimist tuleb vaid parandada, pole aga vaja luua uusi protseduure või vahendeid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et hoolimata tuumaenergia renessansist ja selle atraktiivsusest energiaallikana eksisteerib küll mitmeid kitsaskohti tuumaenergia arendamisel, kuid Leedu tuumaenergiakultuur ja kauaaegsed kogemused annavad väga head eeldused nende ületamiseks ning uue TEJ rajamiseks, millest kujuneb üks kogu piirkonna energiajulgeoleku tagatisi.

“Energiasaarelt” pääsemine – energeetika infrastruktuuri projektide elluviimine

Enne uue TEJ töölehakkamist on Leedu energiajulgeoleku tagamiseks hädavajalik ellu viia mitmed energeetika infrastruktuuri projektid. Pealegi on energeetika infrastruktuuri arendamine ja elektrivõrkude ühendamine nagunii uue TEJ projekti eduka teostamise peamised eeltingimused. Nagu juba mainitud, on elektrivõrkude ühendamine uue TEJ projekti koostisosa, mistõttu selle tähtsust pole võimalik alahinnata. Leedu prioriteetsemad energeetika infrastruktuuri projektid kajastuvad ka BEMIPis ning praegu ongi Leedu koondanud jõu järgmiste suuremate energeetika infrastruktuuri projektide arendamisele:

• Leedu-Rootsi (NordBalt) elektrivõrkude ühendus

• Leedu-Poola (LitPol Link) elektrivõrkude ühendus

• Leedu-Poola gaasivõrkude ühendus

• LNG terminal

Nende projektide teostamine kindlustab Leedu varustamise elektri ja gaasiga ning on ühtlasi eeltingimus, mis võimaldab Leedul pääseda “energiasaarelt” ning lõimuda täielikult ELi energiasüsteemide ja -võrkudega. NordBalti ja LitPol Linki elektrivõrkude ühendused peaksid valmima 2015. aasta lõpuks, niisiis enne uue TEJ rajamist. See tähendab, et uus TEJ tekib juba uude energeetika infrastruktuuri keskkonda, millest on väga palju kasu uue TEJ tööks ka kogu piirkonna energiasektori hüvanguks. Leedu on “energiasaar” nii elektri kui ka gaasi mõttes: gaas jõuab vabariiki ühest allikast ja üheainsa torujuhtme kaudu. Gaasiimpordi täielik sõltumine ühest allikast ja infrastruktuurist nõuab mitmekesistamist. Seda saab saavutada peamiselt kahel viisil: ehitades välja Leedu-Poola gaasijuhtme ning rajades LNG terminali. Leedu-Poola gaasijuhtme rajamine on veel arutusel, kuid tundub, et see muutub üha enam majanduslikult mõttekaks. Ka LNG osas on toimunud kiire edasiliikumine: praegu analüüsitakse mitmeid võimalusi, sealhulgas võimalust rajada Leedusse piirkondlik LNG terminal kõigile Balti riikidele.

Praegu on kõigi nende projektide peamiseks takistuseks rahastamisküsimused. NordBalti ühenduse loomise võimalusi suurendas oluliselt ELi finantseering. ELi Euroopa majanduse elavdamise kava raames eraldati 175 miljonit eurot, mis on mõeldud NordBalti ühenduse rajamiseks (131 miljonit eurot) ning Läti sisemise elektrivõrgu arendamiseks (44 miljonit eurot).⁶ Niisugune rahaline toetus andis suure tõuke projekti teostamisele, kuivõrd see moodustab umbes veerandi projekti kogumaksumusest. Siiski on Nord-Balti ja teiste energeetika infrastruktuuri projektide teostamiseks vajalikud süstemaatilisemad pikaajalised investeeringud. Selles osas võib loota ELi üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) kavandatavale ülevaatamisele ning energiajulgeoleku ja -infrastruktuuri rahastamisvahendi⁷ arendamisele.

Lünga likvideerimine – elektrituru tulevik

Ignalina TEJ sulgemine ei pannud ainult arendama energeetika infrastruktuuri projekte, vaid õhutas ka senisest tugevamalt looma Leedus elektriturgu. Loomulikult on ühine elektriturg nii Eesti, Läti kui ka Leedu ühine eesmärk, kuid Leedus motiveeris selle loomist tugevasti just Ignalina TEJ sulgemine. Ignalina TEJ odav elektritoodang ei oleks olnud kooskõlas elektrituru keskmise elektrihinnaga.

Pärast Ignalina TEJ sulgemist on tulnud osa elektritarbimisest rahuldada väliste elektriimpordiallikate abil. See soodustas elektrituru loomist, sest peamine eesmärk on ju importida elektrit tarbijale võimalikult hea hinnaga.

Alates 2010. aasta 1. jaanuarist on Leedu asunud järk-järgult avama oma elektriturgu. Sellest päevast hakkas tööle Leedu elektribörs, millel kasutatakse Nord Pooli põhimõtteid. Vähemalt 35 protsenti elektriga kauplemisest peab toimuma avatud turul – see on kohustuslik säte.⁸ Praktikas on see protsent olnud märksa kõrgem, nii kaubeldi 2010. aasta avakuudel peaaegu poolega elektrist avatud turul. Loodetavasti avavad nii Leedu kui ka Eesti ja Läti lõpuks täielikult oma elektrituru ning juba 2015. aastal kaubeldakse kogu elektriga avatud turul. Tuleb rõhutada, et Balti riikides on elektrituru loomine tähtis samm, mis peab viima Põhjamaade ja lõpuks Mandri-Euroopa elektrituruga lõimunud ühtse ja harmoniseeritud Balti elektrituru tekkele.

Rahva ääretult suur toetus tuumaenergiale ning juba kehtivad seadused lubavad lahendada enamiku selliste projektidega kaasnevaid tundlikke dilemmasid.

Leedu elektrituru areng on teataval määral Ignalina TEJ sulgemise tagajärg. Edaspidi kujunevad elektrivõrkude ühendamisest ja uue TEJ rajamisest tegurid, mis mõjutavad positiivselt Balti elektriturgu. Pealegi toimub Balti elektriturgude täielik avamine enne mainitud suuremate energeetika infrastruktuuri projektide teostumist. See tähendab, et elektrivõrkude ühendamisel ja uue TEJ käikuandmisel saab alates esimesest päevast tarbijate huvides ära kasutada kõiki turu avamisest tulenevaid eeliseid.

Lõpetuseks võib öelda, et Ignalina TEJ sulgemine kujutas endast pöördepunkti Leedu energiasektoris, kuid ei muutnud maa energiapoliitika põhisuunda, milleks on kindel soov olla ka edaspidi tuumaenergiariik. Leedu uue TEJ eelised on ilmselged: see kujutab endast lahendust piirkonna praegusele energiajulgeoleku vajakule, piirkonna tulevasele elektriva-jadusele ning Euroopa Liidu pingutustele võitluses kliimamuutustega. Tuumarenessanss Euroopas ja kogu maailmas muudab projekti makrotasandil tõsiselt võetavaks, eriti kui arvestada – mikrotasandil – Leedu tohutute kogemustega tuumaenergia alal ning põhjaliku tuuma-energiakultuuriga. Lisaks laiendab Balti elektrivõrkude ühendamine ja elektriturgude avamine uue TEJ positiivset mõju veelgi, suurendades energiajulgeolekut kogu piirkonnas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane