Taastuvenergia geopoliitika Baltimaades: energiasõltuvuse lõpetamine Venemaast on võimalik
Üleminek fossiilkütustelt taastuvatele kütustele kätkeb potentsiaali suurendada Baltimaade energiatarnete kindlust ning vähendada kolme riigi sõltuvust välismaistest energiatarnetest.
Aastate jooksul on Balti riigid oma energiaturvalisust imetlusväärselt tugevdanud, investeerides veeldatud maagaasi imporditerminalidesse, torujuhtmeisse, elektrivõrkude ühendamisse ja paljusse muusse. Sellest hoolimata sõltuvad Balti riigid energiavajaduste rahuldamisel suuresti Venemaast.
Näiteks 2020. aastal täitis Venemaa üle 75 protsendi Eesti ja Läti ning veidi alla poole Leedu maagaasivajadusest. Piirkonna ainus naftatöötlemistehas ja peamine vedelkütuste tarnija Baltimaades (diislikütusest petrooleumini) – Leedus paiknev Orlen Lietuva – sai enamiku toornaftast Venemaalt.
Muidugi ei tähenda see, et Balti riikides puudub piisav energiataristu või alternatiivsed impordikanalid. Asi on pigem selles, et geograafilise asukoha tõttu on Venemaa naftal ja maagaasil Ameerikast, Aafrikast, Lähis-Idast või mujalt saabuvate energiatarnete ees tavaliselt konkurentsieelis.
Kui kiirendatakse üleminekut puhtale energiale ja kahandatakse nõudlust fossiilkütuste järele, saavad Balti riigid õnneks geograafilisi piiranguid ületada ning püsivalt lõpetada sõltuvuse Vene energiatarnetest.
Balti riikidel on väikse süsihappegaasiheitega tulevikku astumiseks head eeldused, kuna kõigil kolmel on taastuvenergeetika alal suured plaanid. Näiteks Leedu kavandab 2030. aastaks saada tööle vähemasti 700 megavati (MW) ulatuses meretuuleparke, Läti ja Eesti kaaluvad sarnaseid ettevõtmisi Liivi lahes ja Saaremaa lähistel.
Üleminek fossiilkütustelt taastuvatele kütustele kätkeb potentsiaali suurendada Baltimaade energiatarnete kindlust ning teha need riigid vähem sõltuvaks välismaistest energiatarnetest.
Need arengud kujutavad Balti riikide kogu taastuva energia potentsiaalist üksnes murdosa. Vastavalt ELi uuringule Balti koostööst meretuuleparkide alal võiks 2050. aastaks olla Leedu avameretuuleenergia potentsiaal 4,5 gigavatti (GW), Eesti oma 7 GW ja Läti oma lausa 15,5 GW. Kui lisanduvad maismaa-tuuleenergia, päikeseenergia ja teised taastuvad energiaallikad, muutub Baltimaade taastuvenergia potentsiaal tõeliselt märkimisväärseks.
Lähitulevikus võiks Balti riikides tänu sellele elektrienergiale toota elektrolüüsi abil rohevesinikku. Selle vesinikuga saaks täiendada muid energiasalvestussüsteeme (näiteks liitiumioonakudest koosnevaid) ning seda saaks otse kütusena kasutada.
Puhtasse energiasse investeeringute suurendamise lisaeelis on, et taastuvenergia allikad kannatavad järskude hinnakõikumiste all väiksema tõenäosusega. Päikese- ja tuuleelektri hinnad on üldiselt üsna stabiilsed ning erinevalt fossiilkütustest alluvad palju vähem tootmis- ja transpordihäiretele. Kui taastuvenergia taristu on valmis ehitatud, läheb vaja üksnes päikest või tuult.
Muidugi pole üleminek puhtale energiale lihtne ega odav. Vajaliku taristu kulud ulatuvad arvatavasti kümnete miljardite eurodeni, ehitamine kestab mitmeid aastaid ning energiatootmise katkendlikkusega seotud probleemidele tuleb alles lahendus leida. Samuti võtab aega, kuni odav ja külluslik taastuvelekter lubab sünteetilistel kütustel võistelda harjumuspäraste fossiilkütustega.
Tähtis on mõista, et tuulegeneraatorite ja päikeseelementide tehnoloogia hankimine käib läbi pikkade tarneahelate ning osa selle komponente nõuavad asendamatuid tooraineid, mida kas kaevandatakse või väärindatakse Hiinas, mis tekitab muresid nende kättesaadavuse pärast tulevikus.
Kiirendades taastuvenergia allikate ja uuenduslike energiatehnoloogiate kasutuselevõttu, löövad Balti riikide juhid kaks kärbest ühe hoobiga. Peale kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja kliimamuutustega võitlemise võimaldab see muuta Balti riigid energeetikas päriselt sõltumatuks.
Autor väljendab isiklikke seisukohti
Seotud artiklid
Baltimaade ja Lõuna-Kaukaasia koostööstrateegiad ja reformimustrid
Kui Gazprom saavutab kontrolli Gruusia, Türgi ja Ukraina gaasituru üle, siis moodustub strateegiline rõngas ümber Musta mere, mis jääb seeläbi energia mõttes Venemaa püsiva kontrolli alla.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused
Sellest on möödunud peaaegu seitse kuud, kui võimsad plahvatused purustasid 26. septembril neljast Nord Streami torujuhtmest kolm, muutes nad mitte üksnes kasutuskõlbmatuks, vaid tõenäoliselt lausa parandamatuks. Kaks päeva hiljem alustasid Rootsi ja Taani omaette juurdlust intsidentide kohta, mis olid aset leidnud rahvusvahelistes vetes, kuid vastavalt emma-kumma riigi majandustsoonis. Rootsi kaitsepolitsei kogus 18. novembriks piisavalt tõendeid, järeldamaks, et plahvatuste taga oli tõsine sabotaažiakt.