veebruar 13, 2013

Ühe elektribörsi anatoomia

Nord Pooliga kaasnevad uued elektriliinid vähendavad sõltuvust Venemaa võrgust.

Uuest aastast avas Eesti oma elektrituru, elektrihinda kujundab nüüd nõudmise-pakkumise suhe ja Eesti turg integreeritakse Põhja-Balti piirkonna ühisturuga. Selle ühisturu üks olulisemaid elemente on Nord Pool, maailma vanim ja suurim elektribörs. Nord Pooli ülesandeks on toimida tehingute vahendajana ning jälgida elektri ülekandevõimsusi eri piirkondades, informeerimaks ostjaid ja tagamaks hindade stabiilsus. Osa sellest elektribörsist kuulub seejuures ka Eestile: meie elektrisüsteemi haldur Elering ostis eelmisel aastal kaks protsenti Nord Pooli aktsiatest.
Kuid kuidas see maailma suurim elektribörs siis ikkagi funktsioneerib ning millist mõju on Nord Pool avaldanud oma värsketele osalistele Eestile ja Leedule?
Norra siseriiklikust turust maailma suurimaks
Vundament Põhjamaade ühisturule loodi 1991. aastal, kui Norra valitsus reformis riigi energiapoliitikat. Monopolide võimutsemise tõkestamiseks ja energiajulgeoleku suurendamiseks mitmekesistati tarneallikaid, vabastati elektripakkumine riikliku regulatsiooni alt ja aidati kaasa turumehhanismide jõustamisele. Viis aastat hiljem ühines Norra elektrituruga Rootsi ja sündis maailma esimene rahvusvaheline elektriturg. Hiljem ühinesid Taani ja Soome, mistõttu sai rääkida juba Skandinaavia ühisest elektriturust.
Skandinaavia turu laienemine Baltikumi sai alguse Eestiga pea kolm aastat tagasi, kui meie elektriturg avati 35 protsendi ulatuses. See tähendab, et elektri suurtarbijad Eestis (ehk tarbijad, kes kasutavad ühes tarbimiskohas vähemalt 2 GWh elektrienergiat aastas) said „võimaluse ja kohustuse“ valida endale varustaja Nord Pooli raames. Sajaprotsendiline elektrituru avanemine tähendab seda, et nüüd peavad kõik tarbijad selle otsuse langetama.
2012. aastal astus Nord Pooli „klubi“ liikmeks ka Leedu, mille süsteemihaldur Litgrid ostis sarnaselt Eleringiga 2 protsenti Nord Pooli aktsiatest. Võrdluseks: Soome vastaval asutusel on 20 protsenti ja Norra  omal 30 protsenti aktsiatest. Eleringi juht Taavi Veskimägi põhjendas sellist erinevust asjaoluga, et Baltikumis nähakse Nord Pooliga liitumist pigem strateegilise ja aktsiate ostmist pigem sümboolse sammuna – tegu ei olnud finantsinvesteeringuga.
Koostööpartnereid leidub ka väljaspool Skandinaaviat ja Baltikumi. Taani ja Saksamaa vaheline elektriliin nimega Kontek andis ajendi 2005. aastal nn Konteki pakkumispiirkonna avamiseks, ühendades Nord Pooli otsapidi Saksamaaga. Veel enam, kaks aastat tagasi asuti koostööle finantsturuga NASDAQ OMX Commodities, mille tulemusena avati Suurbritannias elektriturg nimega N2EX.
Kaablid
Kuid elektrituru toimimist ei taga mitte niivõrd allkirjastatud paberid, kuivõrd riikide vahel eksisteerivad füüsilised ühendused, mille kaudu kaubeldav elekter liigub. Skandinaavias paistab see infrastruktuur enam-vähem paigas olevat: Rootsi ja Soome vahel on kaks veealust elektrikaablit (nimetusega Fenno-Skan), mille koguvõimsuseks on tervelt 1300 MW. Leedul on käsil projekt Rootsiga, mille lõpptulemus peaks olema 700 megavatise võimsusega elektriliin NordBalt (või SwedLit, nagu seda samuti kutsutakse). Pooleli on kaabel nimega EstLink 2, millega saavutataks Eesti ja Soome vahel 1000 MW ülekandevõimsus: hetkel on EstLink 1 võimsus vaid 350 MW.
Lisaks eksisteerib veel terve hulk maismaakaablite rajamise projekte: näiteks lätlaste plaan ehitada uusi liine riigi läänepiirkonna linnade vahele („Kurzeme ring“ läbi Ventspilsi, Dundaga ja Tume linnade, jõudes Riia lähedale) või leedulaste unistus kaablist, mis ühendaks neid 1000 MW ulatuses Poolaga (LitPol Link, peaks valmima orienteeruvalt aastal 2020). EstLink 2 valmib 2014 ja SwedLit aasta hiljem.
Baltikumi vaatevinklist lähtudes on elektrienergia tarnimiseks vajalik infrastruktuur seega veel üsna pooleli.
Kuidas kujunevad hinnad
Et Nord Pooli olemust paremini mõista, tuleb aru saada selle igapäevasest toimimisest. Börs koosneb kahest osast: päev ette (day-ahead) oksjonist Elspot ja päevasisesest (intraday) turust Elbas. Varajastest hommikutundidest kuni Eesti aja järgi kella üheni päeval käib agar informatsioonivahetus. Iga osaleva riigi elektrisüsteemi haldur saadab igal täistunnil Elspotile oma ülekandevõimsused ehk info selle kohta, kui palju on parasjagu elektrit võimalik eksportida. Potentsiaalsed ostjad peavad otsustama, millise hinnaga ja millises koguses nad soovivad tarbida. Kolmas lüli on elektritootjad, näiteks elektrijaamad, kes esitavad hinnapakkumisi. Kõik nõudmised ja pakkumised sisestatakse Elspoti töötajate poolt virtuaalsesse andmebaasi.
Pärast kella ühte järgneb olulisim osa: siis selguvad elektrihinnad. Selleks spetsiaalselt loodud arvutiprogramm kalkuleerib saadetud pakkumisi arvestades keskmise hinna. Hinna kujunemisel mängivad olulist rolli ülekandevõimsused: kui mingis piirkonnas on nõudlus suurem kui ülekandevõimsus, tekib nn „pudelikael“. Seetõttu on Nord Pool jaotatud hinnapiirkondadeks (Eesti on tervikuna üks hinnapiirkond, Rootsis on neid neli), mis on loodud kohalikku keskmist ülekandevõimsust ja infrastruktuuri efektiivsust silmas pidades. See peaks saavutama ühe elektribörsi olulise eesmärgi: et elekter liiguks odavamast hinnapiirkonnast kallimasse, tasakaalustades ühtlasi „pudelikaelade“ varustatust.
Viimaks kuulutatakse hinnad välja. Kuna pakkumised esitatakse Elspoti andmebaasi iga tunni kohta, siis ka hinnad kujunevad järgmise päeva iga tunni kohta. Pärast seda sõlmitakse lepingud kõigi vahel, kes on endale sobiva pakkumise leidnud. Tehingud realiseeruvad järgmisel päeval.
Elbasil alustatakse kauplemist kell kolm päeval, mil kuulutatakse välja ülekandevõimsused. Seejärel toimub pidev kauplemine, mis lõpeb tund aega enne seda, kui tehingud järgmisel päeval realiseeruvad. Elbasil on oluline kiirus, kuna lepingute sõlmimine käib pidevalt ja seetõttu on loogiline, et parima hinna-võimsuse suhtega pakkumised lähevad esimesena. Elbas on efektiivne kauplemiskanal ootamatuste korral: näiteks kui selgub, et kuskil on rike pärast seda, kui Elspotil on päev juba lõpetatud, ja samuti tuuleenergiaga kauplemisel, mis oma iseloomult on ettearvamatum.
Probleemid ja arenguvõimalused
Ei saa eitada, et Nord Pool on olemuselt midagi efektiivset ja innovaatilist. Avatud elektrituru tingimustes annab see Eesti pakkujatele hulgaliselt uusi võimalusi, kust elektrienergiat osta, ja teoreetiliselt peaksid nad valima soodsaimad pakkumised, mis omakorda peaks kaasa tooma soodsama hinna ka tarbijaile. Ometi ei ole taevas päris nii pilvitu. Värskete liitujate Eesti ja Leedu hinnad kipuvad ülejäänud hinnapiirkondadest kõrgemad olema. Eleringi hinnangul on see põhjustatud muuhulgas sellest, et meie fossiilkütustel töötavad tootmisjaamad ei suuda konkureerida Skandinaavia moodsate hüdroelektrijaamadega.
Üks olulisi mõjureid hindade kujunemisel on ka hooldustööd, mõned neist on planeeritud, mõned erakorralised. Mullu juulis põhjustasid Eestis kõrgeid hindu Lätis toimuvad hooldustööd, kuna meie varustatus sõltub ühendustest Lätiga, mis lähevad edasi Leedusse. Augustis alustati hooldustöid mõlemal Fenno-Skan liinil ja septembris lisandusid Soome tuumaelektrijaama hooldustööd, mis vähendasid Soome ja Rootsi vahelist ülekandevõimsust ja Soome tootmisvõimsust, tuues kaasa hindade kallinemise Soomes. Novembris leidis ühes Rootsi konverterjaamas aset tulekahju, mis lõppes Fenno-Skan 1 liini ajutise sulgemisega. Probleemid Rootsi ja Soome ülekandevõimsustega pärsivad Eestil odava Skandinaavia hüdroenergia importi.
Veel üks tegur on EstLink 2 puudumine 2014. aastani, mis tähendab, et Eesti ja Soome vaheline ülekandevõimsus ei vasta nõudlusele. Kui näiteks Põhja-Soomes läheb erakordselt külmaks, võib neil tekkida soov importida elektrit Eestist. Kui Soomes tekib soodsa ilma tõttu hüdroenergia ülejääk, võiks Eesti sellest kasu lõigata. Hetkel on ihaldatud turuloogika toimimine – elekter „voolab“ odavamast piirkonnast kallimasse – raskendatud just pooliku infrastruktuuri tõttu. Odavat hüdroenergia importi ei pruugi tulla ka pärast EstLink 2 valmimist näiteks juhul, kui Rootsi ja Soome vahelised ülekandevõimsused on parasjagu piiratud. Õnneks ehitatakse Soomes uut tuumaelektrijaama – ent selle valmimiskuupäev on hetkel ebamäärane.
Meile on tähtis ka Läti liitumine Nord Pooliga. Eelmisel aastal pärast Nord Pooliga liitumist tuli ette seda, et Leedu odavam elekter meieni ei jõudnud. Elekter liikus põhiliselt hoopis kallimast Eesti hinnapiirkonnast Lätti ja Lätist omakorda Leedusse. Elering avaldab lootust, et kõik loksub paika pärast Läti liitumist, mis juhtub viimaste uudiste järgi sel suvel. 2020. aastaks peaks plaanide kohaselt valmima ka uus elektriliin Eesti ja Läti vahel, täiendades olemasolevat Balti võrgustikku.
Leedulgi on keerulised ajad: Leedu hinnapiirkond avati alles möödunud suvel ja seega ei ole riigi suurtarbijad elektrituruga veel kohanenud ning eelistavad tavapäraseid fikseeritud hinnaga lepinguid: alla veerandi tehingutest sõlmitakse Nord Pooli kaudu. Litgridi hinnangul on see situatsioon ootuspärane ning paraneb aja jooksul. Leedu energiavarud on samuti problemaatilised, eriti pärast seda, kui Ignalina tuumajaam 2009. aastal ELi regulatsioonide tõttu suleti. Enefiti (firma, mis müüb Eesti elektrit Leedus) juhi Liutaras Liutkeviciuse väitel on 68% Leedu elektrist imporditud, põhiliselt Venemaalt. Enne NordBalti ja LitPoli valmimist ei ole riik Lääne elektrivõrguga üldse ühendatud. Ka ülejäänud Balti riigid on suures osas Venemaa võrguga ühendatud. Probleeme võib see tekitada siis, kui ida pool otsustatakse ootamatult ja plaaniväliselt elektrivõrgu hooldustöödele asuda, mis pärsib Baltikumi varustatust ja samuti võimalust elektriturul konkurentsivõimelised olla.
Hoolimata kõigest ei saa väita, nagu ei oleks meil Nord Poolist midagi võita. Eesti hinnapiirkonnas oli 2011. aastal elekter keskmiselt odavam kui 2010. aastal, osalt oli selle põhjuseks ka aastalõpu mahe ilm ja sellest tulenev elektrienergia „ülejääk“. Eesti hinnapiirkonnas müüdud koguste käive on viimasel kahel aastal üle 200 miljoni euro. Kindel on see, et Nord Pooli vahendusel kauplemine annab kõigile Eesti elektrimüüjatele ja -tootjatele rohkem valikuvõimalusi. Nord Pooliga kaasnevad ka uued elektriliinid, mis vähendavad meie sõltuvust Venemaa võrgust, mis võib olla ebausaldusväärne. Siiski, uute ühenduste valmimist peab Baltikum kannatlikult ootama. Alles siis saame Nord Pooli mõjusid tõeliselt hinnata.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar