Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist

Tõsi, riikide eelarved on suureneva surve all, kui muuhulgas kasvavad kulud kaitseks ja kliimakriisiga võitlemiseks – eksistentsiaalset ohtu kujutavad probleemid. Kuid see loob keeruka olukorra, kus kasvavad vajadused ja piiratud ressursid nõuavad valikuid. Kuidas suudab rahvusvahelise abi süsteem kohaneda maailmaga, kus püsiv kriis ei ole enam erand, vaid uus norm?

Pidev kriis

Eelmise ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverentsil 2015. aastal olid nii mõnedki jõukad riigid saavutanud üleilmse eesmärgi panustada vähemalt 0,7% oma kogurahvatulust üleilmseks arenguks. Ent kümnendi möödumisel on varasemalt eeskujulikud riigid sellest ambitsioonist taganenud. Aastal 2024 ei lähenenud ükski G7 riik sellele eesmärgile ning 2025. aastast on kujunenud seninägematu languse aasta arenguriikidele antavas abis, Devexi hinnangul 17%. Kuivõrd seni on kõige suuremad abiandjad olnud NATOsse kuuluvad lääneriigid, viitab 2035. aastaks määratud NATO riikide eesmärk tõsta kaitsekulud vähemalt 5%-le SKT-st aina suurenevat vajakajäämist arenguabis ja -koostöös.

Rahvusvahelise humanitaarabi rahastuse kahanemine tabab aga esmalt maailma kõige nõrgemaid. Järgmise kümnendi jooksul on 20% tõenäosus, et maailm pistab rinda Aafrikast alguse saava COVID-19 sarnase pandeemiaga. Sealhulgas on seniste hinnangute järgi tõusuteel oht nakatuda tuberkuloosi, mis võib viia kahe miljoni inimese surmani. Tänavune ressursside kadumise hulk võib kaasa tuua kuus miljonit HIV-infektsiooni nakatumist ja neli miljonit AIDS-i surmajuhtumit. Rahastuskärped on juba toonud ahvirõugete juhtumite suure sagenemise Malawis, rääkimata vaesusest tingitud näljahädadest. Katastroofidel tervishoius, mis lahendust ei leia, on aga oht üle kasvada vägivaldseteks konfliktideks ja ohukolleteks.

Kui tervishoiusüsteemid varisevad kokku, ei ole see ainiti tragöödia sotsiaalhoolekandes, vaid ohtliku doominoefekti vallandaja, viies poliitilise ebastabiilsuse, relvakonfliktide ja sundrändeni. Näeme juba praegu, kuidas sotsiaalkriisidest kantud riikides on demokraatliku korra säilitamine, riigi põhiteenuste tagamine või vägivallamonopoli rakendamine õhukesel jääl. Senine abiandmine on võimaldanud teha investeeringuid kriitilistesse valdkondadesse, et ära hoida kõige hullem. Taolised kerkivad probleemid ei tunne riigipiire, vaid vajavad nende vastu võitlemiseks üleilmseid pingutusi.

USA taandumine rahvusvahelisest koostööst arengu vallas viitab üha enam konkurentsipõhisele ja tehingutele põhinevale välispoliitikale, tehes teisalt ruumi kohaloluks BRICS+ riikidele.

Riikide prioriteetide ümber kujundamine on mõistetav reaalpoliitiliselt, pidades silmas nende eksistentsiaalseid ohte. Kuid abiandmise vajalikkuse alahindamisel riskitakse globaalsete tagajärgedega, mis pikas perspektiivis võivad just senini abiandvate riikide julgeolekut ja stabiilsust ohustada. Üks on aga selge – riikidel ei tule enam rinda pista eraldiseisvate kriisidega, vaid kriisist on saanud konstant. Seetõttu on kriiside lahendused üksteisega paratamatult seotud.

Teisalt ei peagi abiandmine eeldama valimist muude prioriteetide vahel, vaid uuenenud olukorraga kohanevat rahastamissüsteeme. Selleks on aga esmalt vaja riikide poliitilist tahet. On ilmekas, et Seville’is toimunud konverentsil puudus hoopiski Ameerika Ühendriikide esindaja. Vaatamata sellele, et USA tänavune 80% kärbe USAIDist on mastaapne löök arenguabile, olid konverentsil kohal teised märkimisväärselt humanitaarahastusi vähendanud lääneriikide esindajad, sealhulgas Prantsusmaa ja Ühendkuningriik. USA taandumine rahvusvahelisest koostööst arengu vallas viitab üha enam konkurentsipõhisele ja tehingutele põhinevale välispoliitikale, tehes teisalt ruumi kohaloluks BRICS+ riikidele. Osalemine taolistel aruteludel hoolimata kärbetest näitab, et riigil on huvi ja solidaarsust leida võimalusi kõige nõrgemate aitamiseks.

Mõrad rahastamises

Kärbete hiilgeajal ägavad arenguriigid 3 triljoni dollari suuruse võla all, kus enam kui pooltel madala sissetulekuga riikidest on võlakoormus kas kriitiline või selle tekkimise suures ohus. Pöördvõrdeliselt sellele, kuidas arenguabi toimima peaks, voolab täna selle tulemusel raha arenguriikidest arenenud riikidesse. Üle poole arenguriikide võlast kuulub erapankadele ja ettevõtetele, seetõttu liigub raha õigupoolest arenenud riikide erasektoris tegutsevatele võlausaldajatele. Suuresti põhjustab seda asjaolu, et rahvusvahelised rahasüsteemi organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja arengupangad pakuvad arenguriikidele finantsabi ja laene, mida kasutatakse võlausaldajatele võlgade tagasimakseteks. Raha, mis oleks pidanud toetama riigi arengut.

Peamine muutus, mida madala ja keskmise sissetulekuga riigid taotlevad, on kiire ja püsiv võlareform ning avaliku rahastuse tugevdamine. See viitab asjaolule, et abivajajad ise eelistavad toetuspõhist rahastust ärikesksuse asemel, et saavutada õiglane ühiskond avalike teenuste ja hüvedega. Praod praeguses rahastamises seisnevad toetuste andmise mooduses – see tähendab tihtipeale ülevalt alla hoiakuga, lühinägelikult ja -ajaliselt ning suveräänsust toetamata. Selline lähenemine ei toeta vastuvõtjariikide institutsioonide tugevnemist ega iseseisvust, vaid taastoodab sõltuvust ja ebastabiilsust.

Lisaks on üha süvenev rahastuskriis toonud esile mitte ainult ressursside nappuse, vaid ka rahvusvahelise abisüsteemi sisemised struktuursed puudujäägid. Paljud kriisipiirkonnad on tänaseks üle küllastunud paralleelsetest projektidest, mille eesmärgid kattuvad, koordineerimine on nõrk ning tulemuste mõõdetavus ähmane. ÜRO süsteemi killustatus ja projektipõhine loogika loovad olukorra, kus abisaajad peavad kohanema doonorite ajutiste prioriteetidega, mitte aga vastupidi. Lühiajalised abipakkumised korduvad samades regioonides aastast aastasse, ilma et saavutataks süsteemseid muutusi.

Praod praeguses rahastamises seisnevad toetuste andmise mooduses – see tähendab tihtipeale ülevalt alla hoiakuga, lühinägelikult ja -ajaliselt ning suveräänsust toetamata.

Kuivõrd rahvusvahelise poliitika huvides on stabiilse ja terve maailma loome, on vaja ajastu tingimustele vastavat ja toimivat rahvusvahelist abisüsteemi, mis eeldab ajutistest lahendustest kaugemale vaatamist. Vaja on rahvusvahelist kokkulepet, mis seab keskmesse õiglasema maksusüsteemi, vastutustundliku võlareformi ning arenguriikide tegelike vajaduste kuulamise. Nii ei ole abi andmise keskmes pelgalt suurriikide huvid, vaid ühine vastutus inimkonna tuleviku ees.

​​Sevillas kokkulepitu pakub võlakoorma leevendamiseks lahendusi, nagu koostöö arengupankadega kriisiaegsete võlasuspensioonide kehtestamiseks, kodumaiste tulude tugevdamise ja erasektori investeeringute aktiveerimise. Samas takistab siduvate kohustuste puudumine ja avaliku ning erasektori vähene koordineeritus dokumenti kujunemast tõeliseks rahastussüsteemi ümberkujundamiseks. Erasektori suurem kaasamine on samuti kahetine – ühelt poolt pakub see võimalust leevendada riikide ametliku abi vähenemist, kuid teisalt võib see kaasa tuua läbipaistvuse vähenemise ja avaliku kontrolli nõrgenemise, et investeeringud tõepoolest riigi arengut hoogustaks.

Solidaarsus uues kuues

Rahvusvaheline abi ei tohiks olla pelgalt välispoliitika instrument huvide edendamiseks, vaid lähtuma eelkõige üleilmsest solidaarsusest ja vastutusest ühiste väljakutsete ees. Praegustes tingimustes nõuab see paratamatult uutmoodi mõtlemist rahastamise ja vastutuse jagamise suhtes. Senised põhimõtted, nagu arvestuslik 0,7% kogurahvatulust arengukoostööks, ei vasta enam tegelikkusele, kus arenguriikide vajadused on kasvanud mitmekordselt, samal ajal kui doonorriigid seisavad ise silmitsi sisepoliitiliste ja majanduslike survetega.

Solidaarsuse hind ei väljendu pelgalt rahas, vaid ka poliitilises tahtejõus teha ebapopulaarseid otsuseid. Hispaania, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariik veavad eest algatust suurendada üleilmset maksukoormust ülirikastele. Seejuures on solidaarne jagada vastutust erasektori ja filantroopidega. Ilma nende muutusteta jääb solidaarsus pelgalt deklaratiivseks ning globaalsete probleemide – kliimamuutuse, ebavõrdsuse, võlakriiside – ühislahendus ähmastub. Seega, rahvusvaheline solidaarsus eeldab seniste arusaamade ületamist ja uue, õiglasema rahastamisraamistiku kujundamist, mille hind on poliitiline julgus ja ühine visioon tulevikust.

Üldpilt rahvusvahelise arengurahastuse tulevikust jääb ebaselgeks. Avaliku sektori rahastust kärbitakse, erasektor ei vasta toetuspõhisuse vajadustele ning rahvusvahelised kokkulepped on mitte-siduvad. Samal ajal on paljud arenguriigid jäänud nõrga maksusüsteemi ja institutsionaalse nõrkuse tõttu sõltuvusse välisrahastusest. Ilma struktuursete muutusteta rahvusvahelises rahastussüsteemis on säästva arengu eesmärkide saavutamine aastaks 2030 üha küsitavam.