Jäta menüü vahele
Nr 208 • Veebruar 2022

731 päeva ÜRO hobuseraua-laua taga, mis avardasid Eestile maailma

Möödunud aasta viimasel päeval lõppes Eesti esmakordne liikmesus ÜRO julgeolekunõukogus. Millised olid tähtsaimad hetked ja õppetunnid maailma võimsaimate riikide kohtumispaigas seal kahe esirinnas oldud aasta jooksul ning milline on väikeriigi kaal maailma suures poliitikas, palus Diplomaatia arutleda Kristi Raigil ja Sven Jürgensonil.

Kristi Raik
Kristi Raik

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi direktor

Sven Jürgenson
Sven Jürgenson

Eesti suursaadik ÜRO juures

Üks argument ÜRO julgeolekunõukogusse minekul oli Eesti diplomaatide kogemustepagasi täiendamine. Pildil on Eesti diplomaadid ÜRO julgeolekunõukogu saalis. Foto: Välisministeerium

Kristi Raik (KR): Eestis olid kahtlused ja vaidlused selle üle, kas üldse ÜRO julgeolekunõukogu (JN) liikmeks kandideerida. Olen palju mõelnud, mida see ütleb Eesti välispoliitika kohta. Teistes Euroopa väikeriikides valitseb üldiselt tugev konsensus, et JNi kandideerimine on nende huvides. Eriti Põhjamaades on kõlanud arvamus, et JNi panustades kannavad nad väikeriikide vastutust osaleda multilateraalse, reeglitel põhineva süsteemi käimas hoidmisel. 

Kui Eesti ei oleks soovinud kandideerida, kas see tähendanuks justkui jänese sõitmist? Eesti esindajad räägivad, kui tähtis on reeglitel põhinev maailmakord, aga ise väga panustada ei soovinuks. Teistpidi oleks see väikeriigi vaatest huvidepõhine realistlik lähenemine välispoliitikale: ressursid on piiratud ja tegeletakse esmaste julgeolekuhuvidega. Paratamatult ÜRO päris esmaste julgeolekuhuvide sekka ei mahu. 

Sven Jürgenson (SJ): Ma vaidleksin vastu. Eriti väiksemate riikide JNi intervall on nii pikk, et kandideerimisel unustatakse debatid eelmisest korrast ära. Näiteks isegi mõni aasta tagasi JNis olnud Rootsis olid kandideerimise ajal väga tugevad debatid. Rootsil oli suhteliselt keeruline JNi kampaaniat teha, sest teiste seas oli näiteks endine peaminister ja välisminister Carl Bildt selle vastu. Kuigi rootslastel oli kampaania valmis suhteliselt vara, ei saanud nad koduste olude tõttu sellega alustada ning astusid aktiivselt rongile alles hiljem. 

Tegelikult käivad peaaegu kõigis väikestes riikides sellised debatid ning see on arusaadav, vajalik ja legitiimne, eriti Eesti puhul. Eestile oli JNi kandideerimine esmakordne, kogemusi polnud. Probleemiks oli aga see, et debatt algas alles siis, kui enam tagasiteed ei olnud ja kampaania oleks pidanud täistuuridel käima. Rootslaste üks peamisi ja esimesi soovitusi eestlastele oli, et terve ühiskond, valitsus ja erakonnad peaksid ühtsena JNi kandideerimise taga olema. Kuna Eestis käisid samal ajal kampaania ja debatt, oli seda väga keeruline saavutada. Kogemuse puudumise tõttu osutusid paljud väited valeks ning vaidlused toimusid tühjalt pinnalt. 

Siiski, nagu ütlesid, esmased julgeolekuhuvid esmastena – nii ta ongi. Kui olin paarkümmend aastat tagasi New Yorgis, siis ma ise soovitasin Tallinnale ÜROga mitte tegeleda, sest Eestil oli vaja saada Euroopa Liitu ja NATOsse, need on kõigile mõistetavad ja suured asjad. 

Seega teatud mõttes oli ÜRO Eesti küpsuse näitaja. Julgeolek koosneb ju tohutust hulgast asjadest – ei ole ainult NATO, USA ja tankid –, kõige tähtsam on ikkagi see, mida nimetasid: reeglitel põhinev maailmakord ja rahvusvaheline õigus, mida Lennart Meri on kunagi nimetanud väikeriigi tuumarelvaks. See mõistmine tuleb tasapisi. 

KR: Paratamatult nii kaua, kui Eesti ei olnud veel ELis ja NATOs, keskenduti neile enesekesksematele ja regionaalsematele eesmärkidele. Nüüd, pärast ÜRO JNi liikmesust väidavad paljud, et Eesti välispoliitika on saanud justkui globaalsema haarde. Sellele on aga lihtne vastu vaielda. Eesti huvid ei ole ju tegelikult muutunud. Eesti peamised huvid ja välispoliitika eesmärgid on endiselt tagada Eesti julgeolek ning see toimub esmajoones NATO ja ELi kaudu. 

Kui palju ikkagi on Eestil võimekust teostada globaalsema haardega välispoliitikat? Palju sellest viimase kahe aasta jooksul JNi liikmesusega kaasnenud globaalsemast haardest alles jääb, kui naastakse tavapärasesse olukorda? 

SJ: Eesti välispoliitika eesmärk ei ole ainult julgeoleku, vaid julgeoleku ja kõige laiemas mõttes heaolu kindlustamine ehk kui Eestil on mõistetav, hoomatav ja mõõdetav, igale inimesele arusaadav mõõde julgeolekust. Euroopas toimuv, USA toetus, NATO artikkel 5 ei ole ainukesed asjad. Rahvusvaheline õigus ja reeglitel põhinev maailmakord on ühed tähtsamad julgeoleku tagajad ning selles mängib väga suurt rolli ÜRO JN ja Eestile maailma laienemine, Eesti maine maailmas. 

Olen kirjeldanud julgeolekut suure metsalagendikuna, kus vaenuväed on ühes lagendiku servas ja Eesti väed teises servas kaevikutes. Kui vaenuväed tulema hakkavad, siis ega ei taha, et nad jõuaksid Eesti kaevikuteni, sest siis on asi juba väga hull. See lagendik, mida mööda vaenuväed tulevad, on Eesti välispoliitika, kus mängivad tähtsat rolli NATO, liitlassuhted, Eesti globaalne haare ning ÜROs ja kitsamalt JNis toimuv. 

ÜRO kritiseerimine, et see ei saa ühe, teise või kolmandaga hakkama, on natuke nagu tühja tuule tallamine – ÜRO ei ole riigiametnike organisatsioon, vaid maailma riikide kohtumispaik.

Sven Jürgenson

Minu hinnangul on Eesti ÜRO JNi liikmesusest otsese kasuna saanud kolm asja. Esiteks on suhted kõige tähtsamate liitlastega ehk JNi alaliste liikmetega – USA, Suurbritannia ja Prantsusmaaga –, aga ka Saksamaaga, kellega Eesti oli esimesel aastal koos JNis, märkimisväärselt tugevnenud. Need sidemed ja suhted on olnud kogu aeg tugevad ja head, aga tänu JNile ja lähedasele koostööle seal on need veelgi tugevnenud. 

Teiseks on Eestile maailm avardunud. Kogu kampaania ja JNis oleku ajal Eesti tuntus, maine ja suhted maailmas tugevnesid märkimisväärselt. 

Kolmandaks õnnestus Eestil tõstatada enda teemasid: Ukraina, Valgevene, küberjulgeolek. Ukrainas toimuv algas 2014. aastal. Tol ajal oli Leedu JNis, siis Ukraina ise ning seejärel Poola ja Eesti. 

See näitab, et JNis ei käi töö ainult üksikute Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika probleemidega, vaid asjad on vägagi läbi põimunud, riikide suhted on tähtsad ning siiski on võimalik ka oma teemasid esile tõsta.

Eesti delegatsioon eesotsas president Kersti Kaljulaidiga rõõmustab 7. juunil 2019 ÜRO julgeolekunõukokku valimise puhul. Foto: EPA/Scanpix

KR: Eesti võimet oma teemasid esile tõsta on tõepoolest märgatud, tunnustatud ning öeldud, et Eesti teenis sellega austuse isegi nendelt riikidelt, kes ei ole Eestiga samameelsed. 

Väga palju JNi tööst tehti siiski samameelsete riikidega, kes olid enne, on täna ja on ka homme Eestiga samameelsed ning, nagu ütlesid, Eesti liitlassuhted tugevnesid. Aga kas Eesti suutis laiemalt kedagi veenda näiteks selles, et mured Ukraina julgeoleku pärast on adekvaatsed? Käib ju pidev võitlus erinevate vaadete, ühelt poolt Lääne ning teiselt poolt Venemaa ja Hiina vaate vahel. Kas siin on Eestil edulugusid ette näidata?

SJ: Seda on keeruline mõõta. Ukraina on JNis arutlusel olnud 2014. aastast ning seda ei ole ära unustatud, kuigi maailmas on komme, et uue konflikti tulekul unustatakse vana ära. Seega on ülimalt tähtis ainuüksi fakt, et Ukrainat käsitletakse. 

Ma saan küsimusest väga hästi aru. Geopoliitilised jooned on maailmas praegu just sellised, nagu nad on. Aafrika riikides on väljend, et kui elevandid kaklevad, siis on targem eemale hoida. Kui Aafrika riigid näevad JNis, et Valgevene ja Ukraina teemadel on Lääne ja Venemaa-Hiina vahel konflikt, hoiavad nad eemale isegi siis, kui see võiks nende väärtusi mõjutada. 

Samas on Vene narratiiv just see, mida tuleb proovida murda. Venelased soovivad näidata, et praegu Ukrainas toimuv on ainult ühelt poolt Lääne ehk USA ja teiselt poolt Venemaa-Hiina tandemi konflikt ning Ukraina on kõigest üks väike ajend selles mängus. Oma seisukohtade selgitamine ja nende teemade arutelu on juba iseenesest väga tähtis. Kui Eestit ja Ida-Euroopa riike JNis poleks, siis seda ei toimuks. 

Samal ajal on väga selgelt tunda, et 1990ndate unipolaarsest maailmast on liigutud multipolaarsesse maailma, mille jõujooned ja piirid ei ole veel paigas. Uue multipolaarse maailma loomisel, kus Hiina kerkib esile, Venemaa ja Hiina autoritaarseid režiime vaadates käib justkui uus külm sõda, piiride paika loksutamise mäng niimoodi käibki. 

Selle riigi saime juurde ja toda ei saanud, nii Eesti JNi aega otseselt mõõta ei saa. Aga fakt iseenesest, et teemad on tänu meile päevakorras, on selles uues piiride otsimise maailmas Eestile kasulik ja tähtis. 

KR: Eesti oli JNis ajal, mil tasakaalu otsimine ja suurriikide võitluse pinge on terav. Selgelt oli näha, et Venemaa ja Hiina tegutsevad aina rohkem tandemina, nagu ütlesid. Hiljuti kohtusid Vladimir Putin ja Xi Jinping Pekingis ning avaldasid pika ühisavalduse ulatusliku ühise kava ja punktidega, mis näitavad, et nad töötavad sarnaste eesmärkide nimel: kehtestada oma mõjusfäär, nõrgestada USA ja Lääne ühtsust ning liikuda multipolaarse maailmakorra poole. 

Viie alalise julgeolekunõukogu liikme vetoõigus tähendab seda, et ÜRO võib põhimõtteliselt sekkuda kõigi teiste, välja arvatud nende viie riigi suveräänsusesse.

Kristi Raik

Samas paistab, et nii Hiinale kui ka Venemaale on ÜRO ja eriti JN päris tähtsad. Hiina on viimastel aastatel järjest rohkem panustanud ÜRO tegevusse, muu hulgas on nad sokutanud sinna oma inimesi tähtsatele ametikohtadele. Mida see ütleb JNi kohta? Miks see on Venemaale ja Hiinale nii tähtis? Muidugi on JN foorum, kus Teisest maailmasõjast kõige võimsamatena väljunud viis riiki tulevad kokku ja arutavad oma huve, aga mida Hiina soovib saavutada kasvanud aktiivsusega? Kas Hiina soovib kehtestada maailmas oma reeglid? 

SJ: Hiina esile kerkimine on olnud väga kiire. Veel nii viis aastat tagasi peitusid nad keerulisemates küsimustes Venemaa selja taha. Nad ei tahtnud teravate küsimustega tegeleda ega ähvardanud ise vetoga. Nüüdseks on see möödas. Vaadates Hiina olemust, suurust ja tugevust, siis minu sisemine tunnetus ütleb, et USA presidendi Donald Trumpi Hiina-poliitika kiirendas seda arengut. 

Praegu toimuv on üsna lihtsasti mõistetav – JN on elitaarne klubi, kus viiel alalisel liikmel on kõva sõnaõigus. Praktiliselt ja pragmaatiliselt peaksid Venemaa julgeolekuhuvid olema hoopis Idas. Kõik praegu Siberis toimuv on pikemas perspektiivis tähtsam, samuti nende kõhu all Lähis-Idas toimuv. Hetkel on aga selge, et ei Venemaa ega Hiina üksi USA juhtrolli maailmas ohustada ei suuda, aga nad arvavad, et kahekesi ehk suudavad. Nende koostöö on väga pragmaatiline. 

Huvitav on jälgida Hiina-Vene suhete muutumist Ukraina teemas. Kui 2014. aastal jäi Hiina Ukraina teemas erapooletuks, siis nüüd nad hääletasid selle kohtumise toimumise vastu. Arvestades Hiina siseprobleeme ja inimõiguste küsimust, eriti uiguure, on Hiinale kaugelt kõige tähtsam aspekt kõigis konfliktides suveräänsus, sest nad ise tahavad suveräänsust, ja et keegi ei sekkuks nende asjadesse. Teiseks territoriaalne terviklikkus, mis on Taiwani tõttu tähtis. 

Eesti korraldatud Krimmi ja Valgevene istungitel kasutasid nad kogu aeg väljendit „suveräänsus“ ning näiteks Krimmi istungil ka „territoriaalset terviklikkust“. Hiljutisel istungil Hiina esimest korda isegi ei maininud suveräänsust. See Hiina kõige-kõige tähtsam asi jäeti Venemaa ja Hiina geopoliitilistes huvides kõrvale. See on minu meelest tähtis muutus. 

KR: Praegu on muidugi hästi tähtis küsimus, kas Hiina on edaspidi valmis senisest rohkem Venemaad Ukraina teemas toetama. Leidub märke, mis sellele viitavad. Näiteks Putini ja Xi hiljutine ühisdeklaratsioon, kus on „suveräänsus“ siiski mitu korda ära mainitud. Venemaa tegelikult armastab rääkida riikide suveräänsusest, küll tema enda huve teenivas kontekstis. 

Kui ÜRO on 30 aasta pärast veel alles, on see päris muljetavaldav – selline globaalne organisatsioon on püsinud üle saja aasta.

Kristi Raik

ÜRO süsteemi ja hartasse on suveräänsus väga tugevalt sisse kirjutatud. See on rahvusvaheliste suhete vana fundamentaalne reegel, mis ulatub juurtega otsapidi 17. sajandisse. ÜROs on kõik riigid küll suveräänsed, kuid mõned riigid on veel suveräänsemad kui teised. Viie alalise JNi liikme vetoõigus tähendab seda, et ÜRO võib põhimõtteliselt sekkuda kõigi teiste, välja arvatud nende viie riigi suveräänsusesse. Näiteks otsustada saata rahuvalveväed konfliktipiirkonda, aga alaliste liikmete puhul see ei kehti, sest nemad suudavad sellised otsused blokeerida. Kas see on rahvusvahelise poliitika reaalsus, millega tuleb leppida? Kõik riigid on suveräänsed, aga kõige suuremad ja tugevamad on suveräänsemad kui teised?

SJ: Ma arvan, et see on maailma reaalsus. Kahjuks me ei ela ideaalses maailmas; maailm on selline, nagu ta on. ÜRO kritiseerimine, et see ei saa ühe, teise või kolmandaga hakkama, on natuke nagu tühja tuule tallamine – ÜRO ei ole riigiametnike organisatsioon, vaid maailma riikide kohtumispaik. Öeldes, et ÜRO ei saa millegagi hakkama, võime peeglisse vaadata: maailm ei saa sellega hakkama. Maailm ja jõujooned selles on sellised, nagu nad on, ning seda oli ka JNis väga tihti näha. 

2020. aastal üritas JN üsna lihtsat resolutsiooni vastu võtta ehk avaldada toetust ÜRO peasekretäri üleskutsele globaalseks relvarahuks. Kolm ja pool kuud ei saanud me sellega hakkama, sest Hiina ja USA vahel olid käärid: kuidas nimetada viirust, kas rahvusvahelist terviseorganisatsiooni tohib nimetada jne. Võib ju kiruda, et JN ei saa hakkama, aga see ei ole JNi probleem, vaid geopoliitiline probleem. 

Kahjuks on selliseid asju, mida tuleb aktsepteerida, sest muuta neid ei saa: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel alati vahet teha.“ 

KR: Kõige nähtavam Eesti esile tõstetud teema, mida mainitakse ka Eesti eduna, oli küberjulgeolek. Hetkel ei ole selge, mis sellest ÜROs edasi saab. Kas mõni teine riik on üldse huvitatud seda tõrvikut edasi kandma? Kas on oht, et Eesti jõupingutused unustatakse ära ning see teema langeb unustusse?

SJ: Ma ei usu seda. Sa kasutasid laiemat väljendit, ÜRO, mitte ainult JN. Küberjulgeolek on ÜROs üsna konfliktne või mittekonsensuslik teema, näiteks kas rahvusvaheline õigus kehtib küberruumis jne. ÜROs tegelevad sellega erinevad vastuoludes kehamid, näiteks valitsuste ekspertide grupp peasekretäri ja avatud töörühm peaassamblee juures. See oli üks põhjustest, miks küberjulgeolekut oli keeruline JNi tuua. Eesti eesmärk küberjulgeoleku JNi viimisega oli näidata, et see kuulub JNi teemaderingi, see puudutab tänapäeval rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Selle teema toomine JNi päevakorda õnnestus, aga taktikaline ja strateegiline töö selleni jõudmiseks oli küllaltki pikk.

Hoolimata kõiksugusest kriitikast on ÜRO oma peamises eesmärgis ka kõige raskematel külma sõja aegadel olnud edukas.

Sven Jürgenson

Juba enne Eesti JNist lahkumist rääkisime mõne riigiga, kes võtaks selle sulehoidmise üle ehk küberjulgeoleku teema enda omaks. Töö selle nimel käib ja ma olen veendunud, et oleme lahendusele üsna lähedal. 

Osal teemadel on ÜRO JNis mitu sulehoidjat: Afganistanis olime Norraga ja Liibüas Prantsusmaaga. Oma vaimusilmas näen ja töötan selle nimel, et üheks küberjulgeoleku sulehoidjaks oleks mõni alaline liige ehk ei peaks iga kahe aasta tagant hakkama otsima sulehoidjat, ning võib-olla keegi ei korjagi seda sulge üles. 

ÜRO JNis on sulehoidja nagu teemajuht, mida ametlikult ei eksisteeri, praktikas aga küll. Teoorias võib igaüks sule haarata ja hakata mõnel teemal resolutsiooni kirjutama, aga praktikas teeb keeruliseks selle asjaolu, et teised liikmed peavad seda aktsepteerima. 

Sama oli Afganistaniga. Kui Afganistan jäi maha JNist lahkunud Saksamaast ja Indoneesiast, tunnetasime jaksu ja jõudu midagi suuremat teha, aga selleks, et oleksime aktsepteeritud kui Afganistani sulehoidjad, tegime umbes pool aastat tasapisi tööd erinevate liikmetega. 

Ma olen optimistlik: küberjulgeolek on päevakorda tõstetud ning huvilisi, et see sinna jääks, on omajagu. 

Eesti valitud liikmesuse lõpus 31. detsembril 2021 langetas Eesti alaline esindaja ÜRO juures Sven Jürgenson ÜRO julgeolekunõukogu saali ees Eesti lipu. Foto: Välisministeerium

KR: Küberjulgeolek ilmestab hästi, kuidas JNi on väga raske uusi teemasid tuua. Teine näide on kliima ja julgeolek, mida on juba pikemat aega arutatud, aga just hiljuti Venemaa blokeeris selle resolutsiooni. Tundub, et just alalised liikmed suhtuvad uutesse teemadesse skeptiliselt. 

SJ: Kaks alalist liiget – Venemaa ja Hiina – suhtuvad. Ma olen nimetanud Hiinat ja Venemaad puristideks. Nad defineerivad rahvusvahelist rahu ja julgeolekut väga kitsalt, isegi ennetus ei kuulu sinna. Kui konflikti veel ei ole ja relvad ei räägi, siis see JNi päevakorda ei kuulu. 

Eriti keeruline on temaatiliste küsimustega. Kliimajulgeoleku resolutsiooni alustasid sakslased juulis 2020, olid selle juhid ja proovisid seda vastu võtta. Kuid sakslaste JNi eesistumise ajal see ei õnnestunud, teema lükkus edasi ning lõpuks võtsid Iirimaa ja Niger selle üles. Eelmise aasta detsembris läks resolutsioon JNis lõpuks hääletamisele ja Venemaa pani sellele veto. Venelased väitsid, et kliimajulgeolek kuulub ÜRO teistele kehamitele ning JN ei pea sellega tegelema. Kui aga vaadata resolutsiooni teksti, siis tegelikult see käsitles ikkagi JNi kuuluvaid aspekte ehk kliimamuutustest tulenevaid julgeolekuohtusid. Ilma selle vetota oleks eelmine aasta, muide, olnud üsnagi erandlik – ilma ühegi vetota.

Aga tõesti, uute teemade toomine JNi on keeruline ning see tõstab veelgi Eesti saavutuse väärtust: me saime küberjulgeoleku sinna ning nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et see seal ka püsiks. 

KR: Kaugemale tulevikku vaadates… Eesti on juba otsustanud 30 aasta pärast taotleda uuesti JNi liikmesust. Kas ÜRO on siis veel alles? Loomulikult ei oska keegi seda ennustada, aga võime mõtiskleda, kui kestlik on ÜRO organisatsioonina. Kui ÜRO on 30 aasta pärast veel alles, on see päris muljetavaldav – selline globaalne organisatsioon on püsinud üle saja aasta. 

Ressursid on piiratud ja tegeletakse esmaste julgeolekuhuvidega. Paratamatult ÜRO päris esmaste julgeolekuhuvide sekka ei mahu.

Kristi Raik

Teatud kohanemisvõime on ÜRO-l päris hea. See on üle elanud külma sõja, külma sõja järgse perioodi, USA hegemoonia ja nüüd liigub jälle multipolaarse süsteemi suunas. Nii kaua kui võimu ümber jaotamine toimub alaliste liikmete vahel JNis, võib see süsteem ehk kohaneda. 

SJ: Üks argument ÜRO JNi minekul oli Eesti diplomaatide kogemustepagasi täiendamine. Need kogemused tõstavad Eesti välispoliitika kvaliteeti. ÜRO JN liikmesusega töötanud inimesed said intensiivse töö kogemuse, läbirääkimiste ja suhtlemise oskused. Fantastiline saavutus. 

2050 oli kaalutletud valik – iga põlvkond Eesti diplomaate peaks selle kogemuse saama ning Eesti-suuruste riikidega võrdlemisel tekkis arusaamine, et JNis võiks olla 30 aasta tagant. Pärast JNi liikmesust kirjutasin naljatades diplomaatide ringi, et kui maailm ja ÜRO selleks ajaks veel alles on, siis võib-olla keegi selle e-kirja lugejatest saab ka selle kogemuse 30 aasta pärast. 

Uute teemade toomine julgeolekunõukokku on keeruline ning see tõstab veelgi Eesti saavutuse väärtust: me saime küberjulgeoleku sinna ning nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et see seal ka püsiks.

Sven Jürgenson

Tõsisemalt võttes on see raske küsimus… ÜRO eelkäijal, Rahvasteliidul oli sama eesmärk mis ÜRO-l. Rahvasteliit loodi pärast Esimest maailmasõda eesmärgiga vältida uut maailmasõda ning see püsis seni, kuni ebaõnnestus. ÜRO on vastu pidanud varsti 77 aastat. Hoolimata kõiksugusest kriitikast on see oma peamises eesmärgis ka kõige raskematel külma sõja aegadel olnud edukas. 

Esiteks peab lootma ja teiseks peab töötama selle nimel, et ÜRO oleks jätkuvalt edukas. ÜRO on läbi kukkunud väga mitmetes asjades – kahe aasta jooksul, kui Eesti oli ÜRO JNi liige, ei suudetud lahendada ühtegi konflikti, pigem läksid need hullemaks. Aga ei tea, kas nii sobib öelda tähtsate ja paljude inimohvritega maailma konfliktide kohta, kuid võrreldes suure sõjaga on kõik see köömes. ÜRO on seni täitnud oma peamise eesmärgi ning ma loodan, et see kehtib ka Eesti järgmise JNi liikmesuse ajal. 

Vestlusringis osalejad

Sven Jürgenson on Eesti alaline esindaja ÜRO juures alates augustist 2015, Eesti suursaadik ÜRO juures aastatel 1996–1998. Diplomaatilisel tööl on ta 1991. aastast, mil asus tööle Eesti saatkonnas Helsingis. Ta on töötanud Eesti saatkonnas Viinis, olnud Eesti suursaadik Türgis (resideeris Tallinnas), Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Monacos ja Tuneesias. Ta on töötanud välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide ja julgeoleku büroo juhatajana, poliitikaosakonna juhataja asetäitjana ja peadirektorina, poliitikaküsimuste asekantslerina, samuti on ta olnud presidendi välisnõunik.

Kristi Raik on Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses. Ta on ka Turu Ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent. Ta on varem töötanud muu hulgas Soome Välispoliitika Instituudis Helsingis ja Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadis Brüsselis. Ta on olnud ka külalisteadur mõttekodades Centre for European Policy Studies Brüsselis ja International Centre for Policy Studies Kiievis.

Seotud artiklid