Jäta menüü vahele
Nr 208 • Veebruar 2022

Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ajalugu kolmes kriisivaatuses

Nii Afganistani, Valgevene kui ka Iraani kriis, millega Eesti kahe aasta jooksul ÜRO tähtsaimas otsustusorganis silmitsi pidi seisma, sümboliseerivad laiemalt külma sõja järgse maailmakorra mõranemist.

Richard Gowan
Richard Gowan

Rahvusvahelise Kriisigrupi (ICG) ÜRO asjade direktor

Eesti esimene kuu ÜRO julgeolekunõukogus – 2020. aasta jaanuar – algas ärevate sündmuste saatel, kui USA tappis Iraagis läbi viidud droonirünnakuga Iraani kindrali Qasem Soleimani, mis tõi Iraanis kaasa ulatuslikud meeleavaldused. Foto: SIPA/Scanpix

Kui ajakirjanik küsis Briti peaministrilt Harold Macmillanilt (valitsusjuht aastatel 1957–1963), mis talle poliitikas kõige rohkem muret teeb, siis kostsid vastuseks kuulsad sõnad: „Sündmused, kulla poiss, sündmused.“ 

ÜRO julgeolekunõukogus (JN) töötanud diplomaadid teavad väga hästi, mismoodi sündmused – ettenägematud kriisid ja geopoliitiliste pingete lahvatamine – suudavad nende plaane uppi lüüa. JNi valitud liikmed alustavad tihtilugu kaheaastast tööperioodi hoolega koostatud ja hästi reklaamitud kavadega suurte globaalsete teemade arutamiseks. Ilma ühegi erandita tunnistavad kõik, et liikmesuse esimestel kuudel tabab neid ootamatult konfliktidele, riigipööretele ja terroristide rünnakutele reageerimise keeristorm, mis jätkub päevast päeva. JNi liikmed teenivad oma kolleegidelt ära lugupidamise, kui suudavad pingelises olukorras rahu säilitada.

Häirivate sündmuste puudust ei olnud ka 2020. ja 2021. aastal, kui Eesti osales JNi tegevuses. Eesti meeskond New Yorgis alustas tööd tagasihoidliku, aga kaaluka plaaniga, mis keskendus küberjulgeoleku teema toomisele JNi päevakorda.1 

2020. aasta märtsis läks aga nii, et Covid-19 pandeemia tõttu peatati silmast silma peetavad kohtumised ning USA ja Hiina diplomaatide vahel tekkis New Yorgis äge tüli haiguse päritolu üle.2 Järgnenud kaks aastat tõid JNis kaasa arutelusid teemadel, mis ulatusid Iraani tuumaleppe vastu suunatud Donald Trumpi administratsiooni kampaaniast Valgevene valimiskriisini ning Etioopia sõjast Afganistani allutamiseni Talibani poolt.

Kolm eriilmelist kriisi

Neist kolmel juhul oli Eestil täita silmatorkav, kuigi erisugune roll. Iraani sanktsioonide arutamise ajal pidi Tallinn tegema keerulise valiku, kas toetada oma USA või Euroopa liitlasi tülis, mille kohta Ameerika esindajad ütlesid hoiatavalt, et see võib teha pöördumatut kahju JNi rahvusvahelisele staatusele. Valgevene kriisiga silmitsi seistes pidi Eesti täitma vaevalist ülesannet, et veenda Euroopa riikide hulka mitte kuuluvaid JNi liikmeid neile vähe tuntud riigi valimiste tähtsuses. Pärast Kabuli langemist pidid Eesti ja Norra suunama ÜRO diplomaatiat kriisis, mis räsis kõvasti nende liitlasi Ameerikas.

Nii Afganistani, Valgevene kui ka Iraani kriis eraldivõetuna sümboliseerib laiemat geopoliitilist murrangut, mille mõju ÜRO diplomaatia tulevikule tekitab muret. Trumpi administratsiooni nõudmine taaskehtestada ÜRO resolutsiooni alusel endised Iraani-vastased santsioonid kujutas endast USA mitmepoolsete lepete, sealhulgas Pariisi kliimakokkuleppe vastase rünnaku kulminatsiooni ja ähvardas süvendada konflikti Lähis-Idas.

Iraani sanktsioonide arutamise ajal pidi Tallinn tegema keerulise valiku, kas toetada oma USA või Euroopa liitlasi.

JNi arutelud Valgevene üle olid sümptomaatilised Venemaa ja Lääne suhete halvenemisele Euroopa julgeolekukorralduse pärast, kuulutades ette Ukraina kriisi 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses USA otsus leppida Kabuli minekuga Talibani kätte näitas seda, et Joe Bideni administratsioon on kulukast ja pikaajalisest sekkumisest välisriigi asjadesse valmis loobuma, mis tekitas omakorda küsimusi Washingtoni positsiooni kohta maailmaareenil.

Kõik need sündmused, millele lisandus Hiina ja Ameerika vaheliste pingete süvenemine, tähistasid paljude kommentaatorite arvates 1989. aasta järgse maailmakorra mõranemist. Sõltumata sellest, kas nende sünged analüüsid osutuvad õigeks, on kahtlemata kindel üks asi, mida olen mujalgi väitnud: Eesti liikmesuse ajal sai üha rohkem selgeks, kuivõrd piiratud on geopoliitilise ebakindluse ajastul JNi võimalused lahendada kriise diplomaatilisel teel.3

Seega ei olnud 2020. aasta Eestile (ja ükskõik kellele) just sobiv aeg JNis uskumatu diplomaatilise edu saavutamiseks.

Pooleli asjad

Kõik valitud liikmed lahkuvad JNist olukorras, kus asjad jäävad pooleli. Afganistani, Ida-Euroopa ja Iraani küsimustega tegelenud Eesti diplomaadid teavad, et diplomaatilised protsessid, milles nad osalesid 2020.–2021. aastal, ei ole saanud läbi. Selle artikli kirjutamise ajal 2022. aasta veebruaris arutletakse JNis endiselt ÜRO Afganistani abimissiooni üle. Kuigi sel aastal ei ole JNi liikmed veel puudutanud Valgevene teemat, sundis USA nad kokku tulema jaanuaris lõpus, et käsitleda Venemaa vägede kogunemist Ukraina piiril. Samal ajal on Bideni administratsioon koos oma Euroopa liitlastega käinud välja uue ähvarduse, mis kõlab usutavamalt: ÜRO Iraani-vastaste sanktsioonide vana kord kehtestatakse uuesti, kui Viinis peetavaid läbirääkimisi 2015. aasta Iraani tuumaleppe taaselustamise kohta ei saada edu.

Eesti liikmesuse ajal sai üha rohkem selgeks, kuivõrd piiratud on geopoliitilise ebakindluse ajastul julgeolekunõukogu võimalused lahendada kriise diplomaatilisel teel.

Enamik konflikte ja kriise kestab kauem kui valitud liikmeks olek JNis, ka on tänapäeval raske leida JNis sobivat hetke tõesti otsustava tähtsusega diplomaatilise läbimurde saavutamiseks, mistõttu on keeruline hinnata iga liikme tegevuse edukust. Tallinn ja Eesti meeskond New Yorgis suutsid vajaduse korral langetada õigeid otsuseid – eriti sanktsioonide vana korra taaskehtestamise kohta –, tõrjumata endast eemale Eesti tähtsamaid rahvusvahelisi partnereid. Eksisid need, kes muretsesid, et JNi valituks saamine võib hoopistükkis kahjustada Eesti huve.

Edu küberjulgeoleku edendamisel

Eesti vedas Valgevene ja Krimmi teemal Arria-formaadis kohtumisi ja avalikku diplomaatiat, näidates üles arukust nende piiratud võimaluste kasutamisel, mida ÜRO pakub Venemaaga tekkinud pingeliste suhete käsitlemiseks. Jääb mulje, et kõigele lisaks hakkasid teised JNi liikmed Eestit mõistlikul määral usaldama ja seda eriti pärast esimest liikmesuse aastat. Valitud ja alalised liikmed ei oleks lasknud Eestil olla Afganistani teemajuht, kui nad oleksid kahelnud Eesti võimes seda teha.

Tasub ka rõhutada, et kogu siin kirjeldatud kriisidiplomaatiaga samal ajal tegi Eesti edusamme – ja tõesti palju suuremaid samme, kui alguses näis olevat võimalik – küberjulgeoleku toomisel JNi päevakorda.4 Eesti viis arutelud palju kaugemale, kui mitmed vaatlejad (siinkirjutaja kaasa arvatud) 2020. aasta alguses tõenäoliseks pidasid, ning innustas teisi JNi liikmeid, sealhulgas Indoneesiat, Keeniat, Hiinat ja Suurbritanniat, korraldama sel teemal üritusi.

Seega ei määratlenud Eesti JNi liikmesust ainuüksi kriisid, mida siin kirjeldati. Samas kujundasid Eesti tööperioodi JNis vääramatult just ettearvamatud ja õnnetud sündmused – need šokid tõid esile ja süvendasid veelgi geopoliitilisi pingeid JNi sees. Eesti väärib tunnustust selle eest, et tegeles nende sündmustega professionaalselt ja vahel lausa vapraltki.

Kui Eesti seisis ÜROs silmitsi tõsiste tormidega, tuli ta neist välja osavalt ja rahulikult. 2021. aasta lõpuks ei olnud mitmepoolne kriisiohjamine Eesti diplomaatidele enam võõras.

Võtmemomente Eesti ÜRO julgeolekunõukogu liikmesuse ajast

  • Iraan. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu (JN) liikmesuse alguses tappis USA 2020. aasta jaanuaris Iraagis läbi viidud droonirünnakus Iraani revolutsioonilise kaardiväe kindrali Qasem Soleimani. Sellele järgnes Iraani raketirünnak USA baasidele ja Ukraina lennuki allatulistamine, mille eest võttis süü omaks Iraan. Sama aasta augustis tõkestas enamik ÜRO JNi liikmesriikidest Donald Trumpi administratsiooni püüdluse taaskehtestada Iraanile rahvusvahelised sanktsioonid. 
  • Süüria. Vältimaks humanitaarabi mehhanismi katkemist, leppis JN 2020. aasta jaanuaris kokku kompromissis, millega vähendati humanitaarabi mandaadi kestust kuue kuu võrra ja suleti kaks piiriületuspunkti. Resolutsiooni pikendati nii 2020. aasta juulis (avatuks jäi üks piiriületuspunkt Süüria ja Türgi vahel) kui ka aasta hiljem. Seni ei ole täitunud Bashar Al-Assadi soov, et kogu abi liiguks läbi Damaskuse ehk tema kooskõlastusel. 
  • Gruusia. 2020. aasta märtsis tõstatas Eesti koos USA ja Ühendkuningriigiga JNi ametlikul kohtumisel Gruusia vastu 2019. aasta oktoobris sooritatud küberründed. Sama aasta mais arutati Eesti eestvedamisel kokku kutsutud mitteametlikul istungil JNis esimest korda eraldi küberjulgeoleku teemat.  
  • Ukraina. Eesti algatusel korraldati märtsis 2020 Krimmi-teemaline mitteametlik istung, kus juhiti tähelepanu Venemaa okupatsiooni tingimustes toime pandud inimõiguste rikkumisele. Halvenevale olukorrale juhiti tähelepanu ka 2021. aasta märtsis Eesti eestvedamisel korraldatud JNi virtuaalistungil. Mitteametlikul Arria-kohtumisel tauniti 2020. aasta detsembris Ühendkuningriigi ja USAga Venemaa katset näidata end JNis Ukraina konfliktis vahendajana. 
  • Valgevene. 2020. aasta septembris korraldati Eesti algatusel JNi mitteametlik istung, kus keskenduti inimõiguste olukorrale Valgevenes ja kus üks kõneleja oli opositsioonijuht Svjatlana Tsihhanovskaja. Eesti tõstatas Valgevene teema JNis veel mitmel korral, et juhtida tähelepanu inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumistele, demokraatlike jõudude mahasurumisele ning ajakirjanikevastasele vägivallale ja repressioonidele. 
  • Mägi-Karabahh. 2020. aasta septembris arutas ÜRO JN Eesti kaasalgatusel konflikti Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. JN suutis kiiresti kutsuda üles pingeid maandama ja avaldas toetust üleskutsele taastada vaenupoolte vahel läbirääkimised.
  • Afganistan. Koos Norraga oli Eesti teemajuht Afganistani küsimuses. 2021. aasta detsembris pikendati resolutsiooniga 2596 sealse ÜRO missiooni mandaati, mille jätkamine pärast USA ootamatut otsust 2021. aasta suvel väed riigist välja tõmmata rippus juuksekarva otsas. 
  • Liibüa. Tandemis Prantsusmaaga aitas Eesti kaasa Liibüa relvaembargot ellu viiva Euroopa Liidu missiooni IRINI resolutsioonide pikendamisele 2020. ja 2021. aastal. Lõpuks konsensusega vastu võetud otsused ei sündinud iseenesest, vaid eeldasid Eestilt kui selle teema juhilt nii liitlastega tihedat koordineerimist kui kriitikute veenmist.

Allikas: Diplomaatia

Viited
  1. Neid eesmärke ja kavu on hästi kirjeldanud Kristen Haugevik, Piret Kuusik, Kristi Raik ja Niels Nagelus Schia analüüsis „Väikesed riigid, erinevad lähenemised: Eesti ja Norra ÜRO julgeolekunõukogus“ (RKK/EVPI, november 2021).
  2.  Eesti oli esimene julgeolekunõukogu liige, kes soovitas julgeolekunõukogul Covid-19 teemal sõna võtta, aga selles küsimuses juhtisid diplomaatilisi pingutusi eelkõige Tuneesia ja Prantsusmaa. Vt Richard Gowan ja Ashish Pradhan, „Salvaging the Security Council’s Coronavirus Response“, Rahvusvaheline Kriisigrupp, 4. august 2020.
  3. Richard Gowan, „Learning to Live with a Limited Security Council“, Rahvusvaheline Kriisigrupp, 29. juuli 2021.
  4. See lõik põhineb mõttekoja Security Council Report analüüsil „In Hindsight: The Security Council and Cyber Threats, an Update“ (31. jaanuar 2022).

Seotud artiklid