Kas Euroopa Liidul on vaja sõjalis-strateegilisel tasandil alalist peakorterit?
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2022
2022. aastal on kaitsevõime üks tähtsamaid teemasid Euroopa Liidus. Peagi on oodata ELi uut strateegilist visiooni – strateegilist kompassi. Kas ELil on lõpuks kaitsekoostööga tõsi taga ning kui jah, millised võiksid olla järgmised sammud?
Seotud artiklid
Kas Venemaa jätab tuumasignaliseerimises liiga palju juhuse hoolde?
Alates sõja algusest Ukrainas on Vene ametiisikud pidevalt – kas otsesõnu või vihjamisi – tuumarelvaga ähvardanud, kusjuures peaaegu alati raskesti mõistetavalt. Konflikti alguses tundusid need signaalid Euroopa ja USA poliitilisi reaktsioone pärssivat. Eskalatsioonihirm olevat mõjutanud arutelusid õhutõrjesüsteemide, pikamaarelvade ja muude vahendite üle, millega lääs toetust andis.
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Ukraina kohastumine: väljast stabiilne, seest pinges
Ukraina siseolukord on muutlik ning pinge aina kerkib nii valitsemise, energeetika kui ka siseturvalisuse vallas. See vastandub järsult soodsamale arengule lahinguväljal, kus Ukraina armee on stabiliseerinud rindejoone ja saavutanud droonisõjas suhtelise ülekaalu, hoolimata teravast inimjõu puudusest. Tulemuseks on kasvav lahknevus riigi sõjalise võime ja sisevõimekuse vahel.
Killustatus ei ole läbikukkumine
Euroopa ees seisab küsimus, mida ta on aastakümneid vältinud: kui maailmajagu ähvardab oht, siis kes täpselt võtab juhtimise enda peale? Ameerika Ühendriigid annavad selgelt mõista, et nemad seda enam teha ei taha. Venemaa pole naabruskonna jõuga ümberkujundamist lõpetanud. Ja jõukas, rahvarohke, kahe tuumariigi ja kasvava kaitsetööstusega Euroopa püüab välja mõelda mitte ainult seda, mida teha, vaid sedagi, kes hakkab otsustama.
Kodanikud riigikaitses: Balti riikide vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid
Euroopa relvajõud vajavad tänapäeva sõjaliste väljakutsetega toimetulekuks rohkem isikkoosseisu. Vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid Balti riikide eeskujul võivad olla osa lahendusest. Samuti saavad nad aidata ühiskonda paremini kohandada vastavalt laia riigikaitse nõudele.
Kibe konsensus: kuidas Venemaa eksperdid liikusid võiduootusest totalitaarse konsolideerimiseni
Ehkki Kremli propagandistid jätkavad Ukraina sõja tulemuse suhtes kindlustunde projitseerimist, on tänavune kevad Venemaa ekspertide seas toonud kaasa märgatava meeleolumuutuse. Stsenaarium, mille järgi Venemaa saavutab oma eesmärgid, pole enam nende vaikimisi eeldus. Paistab, et Kremlile lähedased kommentaatorid on tajunud riigi juhtkonna meeleolu muutust ning esimest korda nelja aasta jooksul jõudnud järeldusele, et Ukraina riigi hävitamine on saavutamatu.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Et see taas õnnestuks, on Ankara kohtumisel tähtsam kui eales varem. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.
Mida Prantsusmaa ettenihutatud tuumaheidutus Balti riikidele tähendab?
Nüüd, kui Euroopale on kätte jõudnud kõige märkimisväärsem jõuproov alates külma sõja lõpust, on tema heidutus surve all. Sõjaga Ukraina vastu on Moskva tõestanud oma valmisolekut jõudu kasutada ning oskust tavavägede operatsioone täiendada tuumarelvade tähendusrikaste ümberpaigutuste, hirmutuskõnede ja hübriidmeetmetega. Atlandi-üleste suhete järkjärguline halvenemine annab paraku alust muretsemiseks, milline kaal on laiendatud heidutusel veel alles.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Ebakindlust trotsides: Põhjala-Balti riikide julgeoleku plaan B
Ehkki 2022. aastast peale on relvajõudude lõimimisel tehtud märkimisväärseid edusamme, tuleb Põhjala ja Läänemere riikidel nüüd valmistuda halvimaks stsenaariumiks. See hõlmab ühist kaitseplaneerimist, konventsionaalseid ja hübriidvõimeid ning läbirääkimisi liitlastega USA tuumavihmavarju Euroopa täienduse üle.
Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.
Liitlassuhted ilma garantiideta: kurdid geopoliitilises malemängus
Kurdide sajanditepikkune võitlus enesemääramise nimel on viinud olukorrani, mil nad on sageli osutunud kaalukeeleks ja tööriistaks nii suurriikide kui ka naabrite globaalpoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Sarnane muster sai alguse juba Nõukogude Liidu Mahabadi Vabariigi väljakuulutamisest 1946. aastal ning on kestnud kuni tänaste võitlusteni ISISe vastu: kurdid jäävad hoolimata oma panusest ilma poliitilise ja sõjalise kaitseta. Tänavu tõusid kurdid taaskord maailma tähelepanu alla Iraani sõja ajal.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.