Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp

Tänase lühikese kõnega katsun kirjeldada, kuidas küll Euroopa oma praegusse seisu sattus. Lõpus soovitan kaaluda mitte üksnes vahetuid ja peatseid arenguid meile mõnevõrra ohtlikumas naabruses, vaid hakata mõtlema suurele strateegiale, milles lisaks hetke julgeolekumuredele jätkuks kohta oma riigi, regiooni ja Euroopa tulevikule. Veelgi olulisem on selle tuleviku loomisse ise panus anda.

Kui RKK kahekümne aasta eest asutati, oli Eesti kuulunud Euroopa Liitu ja NATO-sse vaid kaks aastat, nii et meie riik võttis harva sõna ja alles õppis käitumisreegleid. Olime mitte lihtsalt rahul, vaid lausa õnnelikud. Lisaks iseseisvusele ja vabadusele olime pääsenud klubidesse, mis kumbki pole minetanud oma tähtsust meie julgeolekule ja hüvangule.

Teatud maad, kes olid Kesk- ja Ida-Euroopas asuvate kandidaatriikide suhtes üles näidanud upsakust, ei korrigeerinud oma hoiakut kahjuks isegi siis, kui me olime liikmeiks saanud. Märgatavat muutust ei tulnud enne 24. veebruari 2022. aastal. Praegugi pole upsakus täiesti haihtunud.

RKK oli rajatud vaiksel ajajärgul, mida tagantjärgi näivad iseloomustavat rahu, teineteisemõistmine ja armastus, otsekui Woodstocki festivali. Ent kõnega, mille Vladimir Putin pidas Müncheni julgeolekukonverentsil 2007. aasta veebruaris, kuulutas ta neile hüvedele lõppu. Tema sõnade kogu sisu sai peagi selgeks. Muutusest andsid kõigepealt märku Eestit 2007. aasta aprillis tabanud hajusad ummistusründed (DDOS) ja tänavarahutused. Aasta hiljem toimusid NATO tippkohtumine Bukarestis, mille viljad olid napid, ning Vene vägede sissetung Gruusiasse. Kahjuks polnud need vapustused piisavad selleks, et terves Euroopas satuks Vene-suhete äriline (Wandel durch Handel) paradigma kahtluse alla. Peavalu tegi see vaid uustulnukatest riikidele.

Nüüd on aeg teine. Teisenenud on nii arusaamad Venemaast kui ka Atlandi-ülene suhe. Julgeolekukäsitlust on vahetanud isegi Euroopa Liit, ehkki mitte küllalt kiiresti.

Esiteks: ettekujutused Venemaast. Pärast häbistavat välispoliitilist fiaskot, mida tähendas Nordstream II lepingu allkirjastamine vaid poolteist aastat pärast Krimmi poolsaare okupeerimist ja lend MH17 allatulistamist venelaste poolt, läks vaja täiemahulist sissetungi Ukrainasse neli aastat tagasi, et Venemaad enam üldiselt ei peetaks Euroopa firmade kuldseks ärivõimaluseks ning vanad liikmesriigid enam ei pakuks psühholoogilisi diagnoose Kesk- ja Ida-Euroopa riikide esindajaile, kes olid Venemaad omal nahal kogenud, nagu see tegelikkuses oli (wie es eigentlich gewesen)[1] – ega vahetanud seda ära unistuste Venemaaga, Euroopa kultuuriheerose Tolstojevski koduga.

Julgeolekukäsitlust on vahetanud isegi Euroopa Liit, ehkki mitte küllalt kiiresti.

Pax Americana on otsakorral. Kadunud on maailm, milles siinviibijad on üles kasvanud ning mis kuni 1991. aastani oli Kesk- ja Ida-Euroopa elanikele saavutamatu igatsus: viimase 80 aasta üldiselt normidel põhinenud korraldus, mida Ameerika Ühendriigid pärast Teist maailmasõda rajasid ning jõudumööda alal hoidsid.

Seda pole vajagi, et USA lahkuks NATO-st. USA võib organisatsioonis hääleõiguse säilitada, ent väed Euroopast välja viia. Ta võib jääda kõrvaltvaatajaks, kui mõni liikmesriik tahab rakendada artiklit 5.

Ohus on palju enam. Pärast Venemaa ja Hiina 20 aasta pikkust õõnestustööd on vana elukorraldus hääbumas. Kui lugeda detsembris avaldatud USA rahvuslikku julgeolekustrateegiat või kuulata USA tähtsaimate ametiisikute viimase kaheteistkümne kuu vältel tehtud avaldusi, saab selgeks, et USA ei pea end enam heatahtlikuks hegemooniks, kes hoiab alal globaalset korraldust, millele ta 1940. aastail ise aluse pani.

Pax Americana

Kui USA ehitas normidel põhinevat rahvusvahelist korraldust, mille üle pärast heasoovliku hegemoonina valvata, juhindus ta tõeliselt suurejoonelisest strateegiast. Tõtt-öelda oli see kõigi aegade suurtest strateegiatest kõige suurejoonelisem. 2000 aastat varem andis Tacitus Pax Romana iseloomustuseks sõnad, mis käisid Rooma lõpliku võidu kohta Kartaago üle: „Seda, kui nad maa lagedaks on teinud, nimetavad nad rahuks.”[2] Augsburgi usurahu, mida on kokku võetud ütlusega cuius regio, eius religio („kelle maa, selle usk”), ning Vestfaali rahu, mis lõpetas Kolmekümneaastase sõja, juurutasid põhimõtte, mis keelas suveräänsete riikide siseasjadesse sekkuda, isegi kui sellest peeti harva kinni. 1815. aasta Viini kongressil kehtestatud kolmeks jagamine kestis lausa sada aastat kuni Esimese maailmasõjani, ehkki tegelikkuses tähendas see vaid mandri-Euroopa jaotamist autokraatlike impeeriumide vahel, kes lämmatasid liberaalset demokraatiat ihkavate kodanike ülestõuse. Suurbritanniale tähendas tema suur strateegia tõusu tähtsaimaks mereriigiks, kes valitses mereteid kogu maailmas.

USA strateegia oli midagi muud. Heasoovliku hegemooni võim maade üle, mida me nimetame lääneks, oli sõjalist, poliitilist, majanduslikku, diplomaatilist, kultuurilist ja isegi kulinaarset laadi, kui panna tähele, et hamburgereid ja Coca-Colat kohtab peaaegu igal pool. Vabakaubanduse ja vabade turgude, liberaalse demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamisega läks see igast varasemast suurest strateegiast märksa kaugemale. See funktsioneeris 80 aastat, et Euroopa elaks, kasvaks ja õitseks. Pax Americana oli kõikehõlmav, see ei piirdunud sõjalise kaitsega ega taotlenud vaid USA võimu kehtestamist. Need, kes on tuttavad soomlastega, võiksid kujutleda, kuidas jaanuarivintsutuste eest Tenerife saarele põgenenud 40-aastane soomlane võtab rannal päikest, rüüpab džinni ja toonikut, silmitseb lapsi lainetes hullamas ning kuulab kõrvaklappidest noorusaja lemmikuid: Bruce Springsteeni, Pearl Jami, Beyoncé’d või Lady Gagat. Oma rahulolu väljendusena naudingute täiuslikkuse üle õhkab ta: “Amerikka.”

Heasoovliku hegemooni võim maade üle, mida me nimetame lääneks, oli sõjalist, poliitilist, majanduslikku, diplomaatilist, kultuurilist ja isegi kulinaarset laadi.

Pax Americana on paraku läbi. USA oli juba 1944. aastal alustanud selle loomist Bretton Woodsi organisatsioonidest – Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond ning üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT), millest hiljem sai Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). 1945. aastal asutas USA Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Institutsioonide ehitamisel lähtuti arusaamast, et kuna USA jättis loomata struktuuri, mis riike pärast Esimest maailmasõda Rahvasteliidus koos hoiaks, ei osalenud Euroopa ülesehitamisel ega osutanud majandusabi, tuli temalgi kanda vastutust õuduste eest, mis 1920. ja 1930. aastaid rikkusid alates hüperinflatsioonist ja massilisest tööpuudusest kuni fašismi esilekerkimiseni. Tähtsaim aksioom oli agressiooni ehk piiride vägivaldse muutmise keeld ÜRO poolt. Majanduse vallas käivitas USA 1948. aastal Marshalli plaani, et päästa Euroopat vaesusest, mis Teise maailmasõja järgseil aastail maailmajaos laiutas.

Berliini blokaadi tõttu sai samal aastal aegamisi selgeks, et Nõukogude Liit polnudki liitlane. Kuna Kesk-Euroopas vahetati kommunistlike riigipööretega välja Poola, Ungari ja tollase Tšehhoslovakkia demokraatlikult valitud valitsus, saatis Briti välisminister Ernest Bevan samal aastal president Harry S. Trumanile läkituse palvega sõlmida Põhja-Atlandi leping, millele 1949. aastal lisati O – viidates lepingut alaliselt saatvale organisatsioonile, – andes kokku NATO. 1950. aastal aitas USA tegusalt kaasa Prantsuse välisministri Robert Schumani plaanile luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus, kuna Washingtonis leiti, et see tugevdab Lääne-Euroopat. Euroopa Liitu loodi vaevalt selleks, et ’Ameerikat tüssata’, nagu president Donald Trump on oletanud, vaid kuue asutajaliikme vahel konfliktide vältimiseks.

Võime jätkata. USA asutas Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE), millest hiljem sai Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mille ’kolmas inimõiguste korv’ osutas tõhusaks vahendiks, kuidas repressiivseid kommunistlike režiime Euroopas ja kaugemalgi korrale kutsuda. Hiljem taotlesid Ameerika Ühendriigid NATO laienemist Kesk- ja Ida-Euroopasse selleks, et Euroopa oleks „terviklik, vaba ja rahus”, ehkki mitu Lääne-Euroopa riiki tõrkus idaeurooplasi vastu võtmast, sest NATO laienemine häiriks Venemaad, kes siis võib-olla ei sooviks idakaare eldoraadot etendada. See oli president George H.W. Bush, kes pärast kommunismi langemist 1989–91 kuulutas välja rahudividendi, mis nii USA-s kui ka Euroopas viis 1990. aastail ulatusliku desarmeerumiseni.

Kus me praegu, 2026. aastal, oleme?

Poliitikagurud kolmest USA koolkonnast – isolatsionistlikud realistid, interventsionistlikud neokonservatiivid ja liberaalsed internatsionalistid – on kõik viimastel kuudel sedastanud, et Ameerika on muutunud ja seda põhjalikult, loobudes oma suhetes ülejäänud maailmaga 80 aasta harjumustest. Stephen Walt, kes on Ameerika välispoliitikas realistliku koolkonna lugupeetuim esindaja, nimetas Foreign Affairsi artiklis oma maad mitte heasoovlikuks, vaid „röövellikuks hegemooniks”. Iraagi sõja ajast interventsionistliku neokonservatiivina tuntud Robert Kagan nimetas Atlanticus kirjutades oma maad „ebaausaks superriigiks” ning sel aastal oli ta varasemale kirjutisele pannud pealkirjaks „Ameerika maailma vastu”. Endine OSCE suursaadik ja president Joe Bideni nõunik riiklikus julgeolekunõukogus, Michael Carpenter, kirjutas äsja Foreign Affairsi pealkirja „Postliberaalne superriik” all.

Halbadeks enneteks olid kõne, mille asepresident JD Vance pidas eelmise aasta veebruaris Münchenis, et Euroopa õigusriiklust materdada, ning tema otsus kohtuda korraldajariigi kantsleri Olaf Scholzi asemel paremäärmusliku ja Vene-meelse AfD erakonna liidriga. Juba 24. veebruaril 2025. aastal hääletasid Ameerika Ühendriigid ÜRO Peaassambleel koos Venemaa, Põhja-Korea ja Valgevene ning 14 Moskvale sõbraliku riigiga resolutsiooni vastu, mis taunis Vene agressiooni Ukrainas ja nõudis Ukrainale territooriumi tagastamist. Euroopa Liidule tekitas järjekordse sügava haava ootamatu tollide kehtestamine „vabastamispäeval”. Korduvad ähvardused Gröönimaa vajaduse korral jõuga ära võtta tabasid Euroopat valusalt, otsekui teda oleks näkku löödud. Sellega, et teiste NATO riikidega ei peetud Iraani sõja eel nõu, aga siis anti neile teada, et Hormuzi väin on nende, mitte meie probleem ning me lahkume NATO-st, valmistati Euroopale alates Teise maailmasõja lõpust suurim peavalu. President Trump on isegi korranud, et kuna Taani ei loovuta Gröönimaad USA-le, jätab ta NATO-ga hüvasti.

Ameerika on muutunud põhjalikult, loobudes oma suhetes ülejäänud maailmaga 80 aasta harjumustest.

NATO-st lahkumine on mõistagi Donald Trumpi ammune lubadus. Juba 1987. aastal, kui Trump tuli oma esimeselt Moskva-reisilt tagasi, avaldas ta New York Times’is, Washington Postis ja Boston Globe’is leheküljesuurused kuulutused, et veenda USA-d NATO-st lahkuma. Teoks teha pole seda hõlpus. Säärase otsuse jõustumine võtaks aasta. Kuna senaator Tim Caine ja – NB! – välisminister Marco Rubio algatasid 2024. aasta kaitse-eraldiste seaduse paranduse, millega president ei tohi Põhja-Atlandi lepingust loobuda, ilma et tal oleks Senatis kahe kolmandiku toetust, on see veelgi tülikam.

Siiski pole NATO-st lahkumiseks vaja Põhja-Atlandi lepingust lahti öelda. Piisab sellest, kui Euroopast välja viia ligi 100 000 USA sõjaväelast, kes siin paiknevad. Kui kaitseministeeriumi vägede paigutuse ülevaade on lõpule viidud, siis korraldatakse Ameerika sõjaline kohalolu siinses maailmajaos niikuinii ümber, nagu kaitseminister Pete Hegseth lubas juba eelmise aasta kevadel. Viimaks: kui mõnd NATO riiki rünnatakse, ei reageerita sellele automaatselt. Täiemõõduline NATO reageering nõuab konsensust, mida ilma USA juhatuseta on tõrksatel liitlastel raske saavutada. Isegi, kui nõusolek tuleb, pole selge, milline oleks USA roll. Aitab sellest arutelust. Nüüd mõtiskleme, milline on meie olukord.

Rajada meie julgeolek kahe ja poole aasta pärast toimuvate valimiste tulemusele näib soovmõtlemisena.

Euroopa poliitikud ja tippametnikud loodavad, et USA ähvardus maailmast irduda pole alaline, vaid järgmine administratsioon seda enam ei taha. Mina pole nii kindel. Rajada meie julgeolek kahe ja poole aasta pärast toimuvate valimiste tulemusele näib soovmõtlemisena. Teiseks on samamoodi ebaselge, kuivõrd isegi täiesti erinev administratsioon tahaks varasemat Atlandi-ülest suhet taastada või kui kiiresti ta seda teeks, kuna kaitse- ja välisministeeriumis toimuvad praegu leebelt väljendudes ümberkorraldused. Kolmandaks: kas meil jätkub aega? Kui jälgida hinnanguid, mida NATO peasekretär Marc Rutte ning Saksa, Põhja- ja Baltimaade ning teiste relvajõudude esindajad on andnud, siis võib-olla me ei ei saagi 2029. aastani oodata. Kokkuvõttes määrab see, kui hästi Ukrainal sõjas läheb. Kui halvasti, siis on Venemaa kallaletungiks varem valmis; kui Ukrainal läheb hästi, siis hiljem. Igal juhul peame valmis olema.

Mõistagi peame juba praegu koostama tõsiseid plaane juhuks, kui sõda läheb Ukrainale halvasti. See tähendaks põgenike vastuvõttu tõeliselt suurel hulgal. Kui palju ukrainlasi jääks Vene okupatsiooni alla pärast Butša, Irpini ja Mariupoli õudusi, tapmisi, piinamisi, vägistamisi ja laste röövimist? Ukraina kaotus tähendaks Euroopa Liidule väljavaadet, et siia saabub kuni 35 miljoni põgenikku. Meenutagem, kui tugevat mõju populistlike parteide esilekerkimisele Euroopas, sisserändevastase meeleolu elavnemisele ja sotsiaalkulude kasvule avaldas 2015. aastal see, kui Lähis-Idast saabus poolteist miljonit põgenikku. Ma ei tea, kui hoolsalt on vastavasisulisi plaane tehtud, sest me loodame, et sõda lõppeb soodsalt, ent 35 miljoni põgeniku võimalikkust ei tohiks kordagi unustada.

Uus julgeolekukeskkond

Kuna USA tõmbub maailmast eemale, nagu oleme juba kirjeldanud, satub Euroopa täiesti uude julgeolekukeskkonda. Hal Brands, üks kõige huvitavamaid Ameerika julgeolekumõtlejaid, Henry A. Kissingeri teenekas globaalküsimuste professor Johns Hopkinsi Ülikooli rahvusvaheliste uuringute teaduskonnas, visandab ajakirja Foreign Policy essees kolm võimalust, mis tulenevad sellest, kui ameeriklased loobuvad senisest rollist maailmakorralduse garandina ja Pax Americana alalhoidjana:

“Üks võimalus on külma sõda meenutav kahe maailma stsenaarium, milles maakera jaotatakse rivaalitsevateks blokkideks eesotsas Washingtoni ja Pekingiga. Teine võimalus on mitte kahe bloki, vaid mitme impeeriumi ajajärk, kus riigivalitsejad kehtestavad piirkondlikke mõjusfääre. Kolmas võimalus on omavoli maailm, kus USA tegutseb röövellikult ja paiskab maailma sügavale anarhiasse.”

Need kolm stsenaariumi ei pruugi moodustada selgepiirilisi, üksteist välistavaid kategooriaid. USA, kes riikliku julgeolekustrateegia sõnul taaselustab Monroe doktriini ja baseerub läänepoolkeral, ent seisab vastu Hiinale, võib ikkagi säilitada imperiaalsed püüdlused. Impeeriumide maailm, kus Hiina tahab oma mõjusfääri kiskuda Vaikse ookeani lääneosa demokraatlikke riike, Jaapanit, Taiwani, Lõuna-Koread ja Filipiine, ning Okeaaniat, oleks kindlasti vastuvõetamatu mitte üksnes USA-le. Venemaa, kes juba on oma mõjusfääri laiendanud Slovakkia, Ungari, võib-olla ka Tšehhimaa, Austria ja kindlasti Serbia arvel, silmitseb ülejäänud Euroopat sama kiivalt, nagu ikka pärast Napoleoni lüüasaamist. Kuna Saksamaal ja Prantsusmaal on populaarseimad parteid russofiilsed, vastavalt AfD ja Rassemblement National, siis peame võtma arvesse võimalust, et ehkki praegu neil võimu pole, siis lähiaastail võivad nad juhtida kõige kaalukamaid riike Euroopas. Võib kindel olla, et seejuures saavad nad arvestatavat abi Venemaalt.

Euroopa nõrkused kaitsevaldkonnas pole tingitud niivõrd aastatepikkustest vähestest kulutustest, kuivõrd Euroopa majanduse struktuurilistest piirangutest.

Soovitan lugeda Hal Brandsi artiklit, kus ta detailselt kirjeldab kolme stsenaariumi tagajärgi. Sõnum ise on selge. Euroopa peab end kokku võtma ja riigikaitsesse tõsiselt suhtuma, kusjuures hetke sõjaline valmisolek on vaid üks aspekt. Euroopa nõrkused kaitsevaldkonnas pole tingitud niivõrd aastatepikkustest vähestest kulutustest, kuivõrd Euroopa majanduse struktuurilistest piirangutest. Lisaks peab Euroopa lahendama poliitilise halvatuse, mis meid alatasa tabab, kui liikmesriigid kuritarvitavad vetoõigust Euroopa Ülemkogus selleks, et takistada abi Ukrainale ja sanktsioone Venemaale, või kasutavad Eurocleari peakorteri asukohta selleks, et meie välispoliitikat nurja ajada.

Tunnistades, et Euroopa Liit on maha jäänud mitmes valdkonnas, mis on olulised konkurentsivõimele ja julgeolekule laiemas mõttes – mitte üksnes sõjalises tähenduses, vaid ka poliitilisele sidususele, majanduskasvule ja tehnoloogia arengule –, siis on hädavajalik läbi viia rohkesti reforme: energiaturge konsolideerida, et me jaksaksime tõeliselt osa võtta tehisaru kiiresti arenevast maailmast; kapitaliturge ühtlustada, et meil oleks neisse tehnoloogiaisse investeerimiseks piisavalt raha; võimaldada Euroopa Liidu ühislaene; konsolideerida pangaliitu; luua teenuste ühtne turg ning uuendada tööstuspoliitikat. Eeskätt peame saavutama selle, et suudaksime konkureerida maailmas, mille innovatsiooni juba valitsevad USA ja Hiina.

Sel aastal tegi Euroopas suurima investeeringu AI-sse Prantsuse firma AMI 1 miljardi euroga. USA kohta prognoositakse, et 2026. aastal investeerib tehnohiidude suur nelik (Alphabet, Amazon, Meta ja Microsoft) koos Oracle’iga 660–690 miljardit dollarit, millega investeeringud kasvavad 2025. aastaga võrreldes ligi kaks korda (siis ületasid need 300 miljardit dollarit). Teisisõnu on kahe aastaga erafirmad, lisaks USA valitsuse kaalukale panusele, investeerinud triljon dollarit tänapäeva ja tuleviku kõige olulisemasse tehnoloogiasse, ent Euroopal on ette näidata kõigest miljard. Ma ei hakka täpsustama, kuidas ilma tohutute investeeringute ja energiaturgude põhjaliku reformimiseta pole meil võimalik jõuda tehisaru vallas sama kaugele, kui USA on juba läinud.

Põhjalikud reformid eeldavad siiski, et iga EL liikmesmaa loobuks millestki.

Kuidas saab Euroopa sammu pidada, kui nii USA kui ka Hiina uus suur strateegia vaieldamatult seisneb tohutuis investeeringuis eesmärgiga tõusta tehisaru hegemoonideks? Tänu sellele staatusele on meie heas uues ilmas nende käeulatuses ka kõik muu: poliitiline, sõjaline ja majanduslik vägevus. Nende pehme jõud avaldub propagandas, mis sageli on suunatud Euroopa Liidu vastu, nagu võib veenduda Ameerika Facebookis ja Twitteris ning Hiina TikTokis.

Euroopat pole praegu isegi mängus. Kui me just ei algata ulatuslikke reforme, sureb Euroopa, nagu ütles Mario Draghi, „aeglast, piinarikast surma”. Samuti võib juhtuda, et meil napib relvastusse ja kaitsetehnoloogiasse investeerimiseks aega, enne kui avastame, et peame end sõjaliselt kaitsma.

Sedavõrd põhjalikud reformid eeldavad siiski, et iga EL liikmesmaa loobuks millestki. Kapitaliturud ja pangaliit nõuavad väiksematelt riikidelt leppimist võimalusega, et nende oma pangad saavad kahju. Euroopa Liidu ühislaenud nõuavad nii-öelda kasinatelt riikidelt oma vastuväidetest loobumist ning pillavatelt, võlgades riikidelt fiskaalpoliitika karmistamist. Igaüks peab sellega nõusse jääma, et välispoliitikas tehtaks otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega. Vajadus ränkade otsuste järele pole midagi uut. Kümne aasta eest, kui Euroopa Komisjoni president oli Jean-Claude Juncker, lausus ta: „Teame kõik, mida teha, ent meile pole selge, kuidas meid tagasi valitaks, kui oleme seda teinud.”

Ehkki me oleme aeglased ning meie bürokraatia on väidetavasti eluvõõras, ahistav ja tüütu, siis Brüsseliga sõlmitud kokkulepetest kergesti ei taganeta.

Tagasivalimine teeb muret väiksele hulgale poliitikutele. See, mis tahab tegemist, puudutab 450 miljoni eurooplase saatust. Konkreetselt seda, mida on vaja teha poliitikas ja majanduses, kirjeldatakse kõigi ebamugavate detailidega Mario Draghi aruandes Euroopa Komisjonile 2024. aasta oktoobrist. See peabki Euroopa suurele strateegiale andma põhisisu. Samuti võime siit tuletada oma kaitse- ja militaarülesanded. Tegutsemiseks on jäänud vähe aega.

Seda kõike pole vaja üksnes selleks, et Euroopa Liit saaks konkurentsivõime tagasi. Ilma selleta ei võida me tagasi positsiooni – ja sõnaõigust – globaalses keskkonnas, mida praegu ümber tehakse. Nimelt nõuavad paljud, kui mitte enamus maailma riike reegleid, etteaimatavust, korda isegi nüüd, kui hegemoon pole senise korra tagamisest enam huvitatud.

Reeglid, ettearvatavus ja neist tulenev korrapära on just see, mida Euroopa Liidul on pakkuda. Ehkki me oleme aeglased ning meie bürokraatia on väidetavasti eluvõõras, ahistav ja tüütu, siis Brüsseliga sõlmitud kokkulepetest kergesti ei taganeta. Euroopa Liit loob reegleid mitte üksnes meile endale, vaid ka meie partneritele. 1990. aastaist peale hõlmavad kõik vabakaubanduslepingud, mida EL partnerriikidega sõlmib, mitte üksnes majanduslikku raamistikku, vaid ka inimõiguste sätteid, tööõiguse ja keskkonnakaitse norme. Need ei asenda puhtalt julgeolekualaseid lepinguid ega poliitilisi alliansse. Igatahes pakuvad need midagi tänapäeval haruldast: selgeid reegleid ja pikaajalist ettearvatavust. Euroopa Liit on sõlminud neid lepinguid riikidega, mis annavad maailma SKT-st ühe kolmandiku. Kui sinna liita EL enda panus, tähendab see, et ühiste reeglitega ala on olemas peaaegu poolele maailma SKT-st. Pealegi ootab lepingujärjekorras õige mitu riiki.

Paar sõna riigikaitsest

Majanduse vallas ootab meid, nagu Draghi hoiatab, „aeglane, piinarikas surm konkurentsivõime puudusse”. Ehkki Washingtoni ametlikud sõnavõtud ähvardavad NATO-t lõpuga, on Euroopa Liit olnud tegudes lausa kriminaalselt aeglane, otsekui me ei suudaks uskuda, mida iga päev loeme või kuuleme. Kuidas me Euroopat kaitseme, kui USA-d pole esirinnas? Ma pole märganud vastuseid või tõelisi katseid midagi ette võtta.

Mulle endale teeb kõige enam peavalu, et me pole suutnud parandada sõjalist doktriini ja praktikat, nii nagu nõuab droonide revolutsioon. Teiseks mõjub kohatuna termin hübriid- või halli ala sõda. Oleksime justkui unustanud Clausewitzi väite, et sõda on kõigest poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega,[3] mis tähendab ka hübriidseid. Või Gerassimovi doktriini, kuidas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kombineeritakse sõjalisi ja mittesõjalisi vahendeid. Nii hübriidsõda kui ka droonid pole enam midagi uut.

Eelmisel aastal Eestis, kui NATO õppusest Siil võttis osa 13 liikmesmaad, hävitas 17-meheline Ukraina droonirühm soomusjalaväeüksuse, mis koosnes 6000 mehest. Vastutav Briti kindral märkis: „Meil on lips läbi.”

Euroopa Liit on olnud tegudes lausa kriminaalselt aeglane, otsekui me ei suudaks uskuda, mida iga päev loeme või kuuleme.

Hübriidsõja olemasolule vaatamata korrutatakse NATO-s ja Euroopa Liidus, et sõdimine on jäänud samaks, nagu külma sõja vältel alates 1948. aastast. NATO artikkel viis nõuab, et mõnda liikmesmaad oleks tabanud relvastatud rünnak. Kõikjal Euroopas, eriti põhja pool, toimub selgeid rünnakuid, mis ei ületa ei artikkel nelja ega viie läve. Siiski on tegu rünnakutega, mida viivad läbi Vene sõjaväeluure ja teised eriteenistused. Kuna need ei küüni neljanda või viienda artikli tasemeni, peetakse neid iga liikmesriigi oma asjaks. „Pole meie mure,” kuuleme oma kahelt organisatsioonilt, „tegutsege ise.”

Alates 1944. aastast kuni 1950. aastate lõpuni teostasid Ameerika Ühendriigid läbimõeldult suurt strateegiat, et taastada ja siis alal hoida liberaaldemokraatlikku maailma ning läänelikku turul ja vabakaubandusel rajanevat korraldust. USA-l kulus poolteist aastakümmet loovat mõtlemist ja jõupingutusi, et ehitada üles Euroopa ja Aasia, mis olid pärast kõigi aegade suurimat sõda varemeis. Et see korraldus on hääbumas, siis tuleb Euroopal täita lünk, mis jääb USA-st, kes tõmbub tagasi ja ütleb eilsest maailmast lahti. Kui me ei täida seda tühikut liberaalse normidel rajaneva korraldusega teiste heaks, peame seda tegema vähemasti enda ja oma laste pärast. See poleks midagi vähemat kui ehtne suur strateegia maailma päästmiseks, mille hüvedest oleme ligi kaheksakümmend aastat osa saanud. Väljakutse vastuvõtmisel ei tohiks me end segada lasta poliitilisel kolklusel ega pelgusel valimiskaotuste ees.

Sir Humphrey õpetas raamatus „Jah, härra peaminister”:[4]

Diplomaatia eesmärk on on ellujäämine kuni järgmise sajandini – poliitika on suunatud ellujäämisele kuni reede õhtuni.

Tänan teid.

---

[1]      Leopold Ranke, “Geschichten der romanischen und germanischen Völker von 1494 bis 1535”. Erster Band. Leipzig und Berlin, bey G. Reimer. 1824. S. vi.
[2]      Publius Cornelius Tacitus, “Cn. Julius Agricola elulugu”, 30. Tõlkinud Ü. Torpats. // Rooma kirjanduse antoloogia. Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1971. Lk. 461.
[3]      Carl von Clausewitz, “Sõjast. Kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos”. Tõlkinud Krista Räni. Tallinn. Eesti Keele Sihtasutus / Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. 2004. Lk. 49.
[4]      Jonathan Lynn, Antony Jay, “Jah, härra peaminister”. Inglise keelest tõlkinud Juhan Kahk. Kirjastus Varrak. Tallinn 2007. Lk. 232.