Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Euroopa seisab paljude valikute ees
Me elame kummalisel ajajärgul. Veel oleme kinni võitluses rahvuslike huvide eest seoses liitumisega Euroopa Liiduga, aga teiselt poolt peame juba suutma ka näha ennast ühe osana Euroopast, mille huvid on ka meie rahvuslikud huvid.
Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.
Prantsuse filosoof André Glucksmann (sünd 1937) on tuntud vastuvoolu ujuja. Ta ei lepi vaadetega, mis on lihtsad, loogilised ja kõigile arusaadavad nagu näiteks sõjavastasus. Ta küsib demonstrantidelt tänaval: kas on midagi veel hullemat kui sõda? Ning vastab: jah, genotsiid, jah, rahvaste häving diktaatorite käe läbi.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Venemaa Eesti-poliitika pankrott
14. märtsil valib Venemaa presidendiks tagasi Vladimir Putini. Võit saab olema ülekaalukas. Võimalik, et enam kui 80 protsenti valijatest näeb Kremlile väärikat peremeest üksnes Putinis.
Eesti huvid Euroopa Kohtus – kas sise- või välispoliitika?
1. maist 2004 saab Eestist Euroopa Liidu liige. See tähendab muu hulgas seda, et kui Eesti ei suuda mõnd liikmekohustust täita, võib teda ähvardada Euroopa Kohtusse kaebamine. Kes ja kuidas kaitseb sellisel juhul Eesti riigi huve Euroopa Kohtus. Kuidas üldse vältida Euroopa Kohtu ette sattumist?
Sakslasest eurooplase Euroopa integratsiooni visioon
Euroopa läheneb 2004. aasta 1. maile - kuupäevale, mis talletatakse kunagi meie konfliktidest lõhestatud maailmajao ajalooraamatutesse. Kesk- ja Ida-Euroopa uued iseseisvad riigid, mis olid alles hiljuti Nõukogude Liidu rõhumise all, ühinevad vabalt oma õnnelikumate Lääne-Euroopa partneritega Euroopa Liidus. Meie kohal võlvuva Euroopa Liidu ühiskatuse all võivad nad esmakordselt ajaloos ühendada oma ressursid ja seega oma saatuse ELi seniste liikmetega, aidates kaasa meie kõigi paremale tulevikule. Seeläbi panevad nad ELi institutsioonid karmilt proovile, sest kunagi varem pole liiduga ühinenud nii palju riike korraga. Samuti pole kunagi varem ELis olnud nii suurt ületamist vajavat majandusliku ja sotsiaalse arengu lünka. Ja et teha asi veelgi väljakutsuvamaks - ELi idasuunaline laienemine toimub märkimisväärsete majandusraskuste ajal.
Uus Euroopa põhiseadus: Laekenist Roomani
Euroopa ühendamine käib käsikäes veelgi intensiivsema Euroopa integratsiooni protsessiga, mida ma nimetaksin konstitutsionaliseerimisprotsessiks. Protsess sai alguse kaksteist aastat tagasi Maastrichtis ning jätkus Amsterdamis ja Nice'is. See kiirenes veelgi Laekeni deklaratsiooni ja Euroopa Tulevikukonvendi tegevuse tulemusel. Nüüd on valitsustevahelise konverentsi ülesandeks põhiseaduse heakskiitmisega see protsess lõpule viia.
Euroopa Liidu põhiseaduslik leping: Eesti ja Euroopa valikud
Euroopa Tulevikukonvent kutsuti kaks aastat tagasi ellu kui seni Euroopa Liitu (EL) vaevanud demokraatia defitsiidi ja valitsemise läbipaistmatuse võimalik lahendus. Lisaks loodeti lahendada veel rida olulisi pikaajaliselt probleemseid küsimusi: riikide ja liidu pädevussuhted, rahvusparlamentide tulevane roll, lepingute lihtsustamine ja liidu roll põhiõiguste tagamisel.
“Superpresidentalismi” ohud – Voronin, Putin ja Moldova rahvuslikud huvid
Aastal 1939 sõlmitud pakt ja sellele järgnenud Balti riikide, Lääne-Ukraina ja Moldaavia annekteerimine Teise maailmasõja alguses aitas sillutada teed nn välisimpeeriumi loomisele ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide jõustamisele aastatel 1945 - 48.
Raamat: Andreas Meyer-Landrut. Mit Gott und langen Unterhosen. Erlebnisse eines Diplomaten in der Zeit des Kalten Krieges.
1980. aastatel tõusis koguni kaks Tallinnast pärit meest Saksamaa LV välisteenistuse kõrgeimale astmele, välisministeeriumi riigisekretäriks. Need olid Bernd von Staden, kelle mälestused ilmusid mõne aasta eest, ja Andreas Meyer-Landrut. Viimane alustas oma karjääri 1957. aastal praktikandina Moskvas ja Venemaa sai tema saatuseks kuni pensionini. Ta jõudis Moskvas teenida neli korda, viimati suursaadikuna 1980 - 83 ja 1987 - 89.
Sõbrakäsi Saksamaale
Euroopa väikeste hulgas näeb hea toon ette Saksamaa kirumist. Saksamaa on süüdi nii transatlantiliste suhete ajaloolises madalseisus Iraagi sõja algusest saadik kui ka selles, et igal foorumil väljahõigatav Euroopa ühiseesmärk saada kõige konkurentsivõimelisemaks ja jõukamaks regiooniks maailmas on saavutamatu. Saksamaa majandus nimelt ei kasva juba õige mitu aastat ja kui majandus ei kasva Saksamaal, jääb ka väikeste tiigrite kõrgetest kasvuprotsentidest väheseks, et keskmine pilt ilus tuleks.
Raamat: Estonian Foreign Policy Yearbook.
Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus "Eesti välispoliitika aastaraamat". Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.
Neutraalsus ja julgeolek Iirimaa vaatevinklist
Järgnevalt esitan mõned isiklikud tähelepanekud seoses Iirimaa neutraalsuse ja selle päritoluga, tema positsiooniga Euroopas ning ka mõned isiklikud mõtted selle kohta, millised on peamised julgeolekuküsimused, mis seisavad laienenud ELi ees tulevikus. Käesolev artikkel on kirjutatud ajal, mil Eestis valitseb endiselt eufooria NATOsse pääsu ning ELiga liitumise üle 1. mail.
Ühtne Euroopa ja Eesti rahvuslikud huvid
Eesti liitumine Euroopa Liiduga 1. mail 2004 on paljuski muutnud Eesti välispoliitika ja teiste valdkondade riikliku poliitika kujundamise lähtekohti. Maailmas mõjuvõimsa riikide liidu liikmena on Eesti võimalused oma eesmärkide saavutamiseks märgatavalt avardunud. Eesti rahvuslike huvide edendamisel mängivad suurt rolli teiste liikmesriikide toetus ning liikmesriikide huvide koosmõju. Meie muutunud staatusest tuleneb aga ka vajadus arvestada kõigi 25 liikmesriigi huvidega oma poliitiliste otsuste kujundamisel. Seetõttu on muutunud üha aktuaalsemaks meie poliitika rõhuasetuste ja tegevuspõhimõtete täpne määratlemine.
Euroopa valikud ja Türgi
Rooma leping, mis allkirjastatud 1957. aasta 25. märtsil, sätestab, et "mis tahes Euroopa riik võib astuda loodava Ühenduse liikmeks". Selle seadusetähe järgimisel on aset leidnud viis järjestikust laienemist, kuues on silmapiiril ning seitsmenda osas heietatakse lootusi. Viimane puudutab eeskätt Türgit, mille maismaast paikneb vähemasti 5% geograafilises Euroopas.