Artikli pealkiri on: Eesti tasakaaluotsingud: kõva julgeolek ja õilsad põhimõtted

Eesti välispoliitikat on pidevalt kujundanud eelkõige Venemaalt lähtuv oht. Eestis ollakse seisukohal, et kui Venemaa saavutab Ukrainas kasvõi osalise võidu, muudab see Euroopa julgeolekukeskkonda veelgi halvemaks. Tallinn mõistab ikka ja jälle hukka Venemaa-poolseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi ning kutsub ELi üles ka pärast võimalikku relvarahu Ukrainas jätkama sanktsioonide ja rahvusvahelise isoleerimisega, et mitte lasta Venemaal taastada oma majandust ja sõjalisi võimeid, mida läheb tulevasteks rünnakuteks vaja.

USA suhtes ei ole Eesti lähenemine täna enam sama selge. Transatlantilistes suhetes on Trumpi teine administratsioon juhatanud sisse uue ajastu, mida iseloomustab suurem tehingulisus ja varjamatult jõupõhine maailmavaade. Eesti toetab mõnel juhul USA poliitikat, näiteks Euroopas asuvatele NATO liikmesriikidele suunatud üleskutset kasvatada kaitsekulutusi 5%ni SKPst. Samas on Tallinn keerulises olukorras, kuna Washington on ÜROs hääletanud sarnaselt Venemaa ja Valgevenega ning seadnud avalikult kahtluse alla NATO mõttekuse.

Eesti ei loobu transatlantilisest koostööst, vaid üritab tugevdada strateegiat, mille abil endale kaitset leida. NATO usaldusväärsuse säilitamine kuulub edasi Eesti tähtsaimate prioriteetide hulka. Samal ajal koondab Eesti oma tähelepanu sellele, mida tema saab ja mida Euroopa liitlased saavad ise ära teha: riigikaitsesse investeerimisele ja sidemete tugevdamisele samu seisukohti jagavate partneritega, et toetada Euroopa-poolset heidutust.

Realistlik suhtumine Washingtoni

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist keskendus USA Euroopa asemel teistele teemadele: alguses terrorismivastasele sõjale ja Lähis-Idale; hiljem aina enam Hiinale ning India ja Vaikse ookeani piirkonnale. Säärases olukorras võis eeldada, et USA annab Euroopa julgeoleku eest suurema vastutuse üle eurooplastele, isegi kui Venemaa sõda Ukraina vastu tõi USA sellesse maailmajakku tagasi, nagu oli näha 2021. aastal enneolematus ulatuses luureandmete jagamisest ning 2022.–23. aastal tehtud relvatarnetest Ukrainale.

Ometi on olemas erinevus selle vahel, kas USA kaasatust tasapisi peenhäälestatakse või tõmmatakse kõigele järsku kriips peale, millise olukorraga rahvusvaheline kogukond praegu silmitsi seisab. Eesti poliitikutel on olnud raske avalikkuse ees rääkida tekkinud lõhest, sest 1990. aastatest alates on peetud USAd oma peamiseks liitlaseks, seda enam, et partnerluse keskmes on olnud just nimelt julgeolek.

Eesti eesmärk on olnud olla lisaks teistelt julgeolekutagatiste saamisele ka ise julgeoleku pakkuja.

Tallinn on üritanud oma suhteid USAga hoida: Ühendriikide erinevate vastuoluliste poliitiliste ettevõtmiste suhtes on kujundatud ad hoc seisukohti, mis on mõnikord olnud omavahel vastukäivad. Otsitakse tasakaalu vaikimise ja põhimõtteliste veendumuste (nt territoriaalse terviklikkuse) rõhutamise vahel, püüdes samal ajal hoiduda otsesest kriitikast ja täiel määral toetada USAd, kui see on kooskõlas Eesti laiemate huvidega. Näiteks kui mitmed lääneriikidest liitlased välistasid kiiresti mereväe vahendite saatmise Hormuzi väina, et tagada sealne julgeolek, siis Eesti toonitas, et on valmis seda USA administratsiooniga arutama. Siiski ei põhjendanud Eesti seda sooviga anda märku oma poliitilisest toetusest USA Iraani-vastasele sõjalisele tegevusele, vaid üleilmsete tarneahelate tähtsusega.

Eesti eesmärk on olnud 2000. aastate algusest saadik olla lisaks teistelt julgeolekutagatiste saamisele ka ise julgeoleku pakkuja: üle 1300 Eesti kaitseväelase on osalenud rohkem kui tosinas rahuvalve- ja kriisiohjeoperatsioonis, kaasa arvatud USA juhitud missioonidel Iraagis ja Afganistanis. Trumpi püüdlused Gröönimaa omandamiseks on aga mõjunud kainestavalt – saadakse aru, et praegune USA administratsioon ei tarvitse ei hinnata ega mäletada toetust, mida liitlased on talle pakkunud. Sellele vaatamata toob Eesti jätkuvalt esile oma panust, et rõhutada enda kui partneri usaldusväärsust ja anda au Eesti sõduritele.

Tallinna jaoks on ülioluline, et jätkuks USA sõjaline kohalolu Eestis, ja kui see ei ole võimalik, siis võimalikult lähedal Eesti piirile. Ehkki USA vägede tulevane kohalolu selles piirkonnas on kahtluse all ja Trumpi administratsioon piirab välisriikide abiprogramme, on Balti riikide toetajatel õnnestunud kongressis saavutada õigusjärgne kaitse Balti julgeolekuinitsiatiivi kaudu. Eesti valitsus on lisaks püüdnud leida uusi viise oma riigi väärtuslikkuse näitamiseks Washingtonile – selleks on investeeritud võimetesse ja oskusteabesse, mis täidab USA pikaajalisi huve. Näiteks avati Narvas 2025. aastal Euroopa suurim haruldastest muldmetallidest toodetavate magnetite tehas.

Riskide hajutamine

Eesti jaoks on Euroopa tugevdamine saanud eriti tähtsaks, kuna ollakse mures USA käitumise pärast. Tallinn rõhutab küll kogu aeg NATO keskset rolli Euroopa kaitseraamistikus, aga Eesti varasem skepsis ELi kaitsekoostöö suhtes on nüüd asendunud positiivsema suhtumisega, mis hõlmab ühishangete toetamist ja valmisolekut osaleda ühises laenuvõtmises, et rahastada Euroopa kaitsealgatusi. Ometi seisab Eesti nagu teisedki NATO idatiiva riigid silmitsi dilemmaga. Ehkki suuremad investeeringud Euroopa kaitsetööstusse kasvataksid Euroopa kaitsevõimet pikemas perspektiivis, on Venemaa agressioonist tingitud pakiline olukord ja Eesti soov hoida USAd kaasatuna viinud selleni, et Eesti ja teised idapoolsed partnerid on pannud suurt rõhku relvade hankimisele USAst. Säärane sõltuvus võib iseenesest aga suurendada haavatavust, mida oli näha USA-poolsest HIMARSi ja Javelini rakettide tarnete peatamisest ning laskemoonapuudusest, mida seostati Iraani sõjaga.

Tallinnal on olnud kombeks suhtuda mitmekiiruselisse Euroopasse ettevaatlikult, sest geograafilises mõttes perifeeriasse kuulumise ja Eesti majanduse väiksuse tõttu on kardetud sattuda teise järgu liikmesriikide hulka. Nüüd aga tehakse vetoõiguse kasutamise ja riikide lahknevate prioriteetide tõttu järjest enam koostööd väikestes koalitsioonides, mille tõttu on ka Eesti pööranud rohkem tähelepanu koostööle samameelsete partneritega, eriti just Läänemere ümbruses. Kõige selgem näide sellest on kaheksa Põhjamaa ja Balti riigi koostööformaat NB8, aga lisaks väärtustab Eesti ühistegevust Suurbritanniaga, eelkõige ühendekspeditsiooniväe kaudu, ning samuti Saksamaa ja Poolaga.

Eesti varasem skepsis ELi kaitsekoostöö suhtes on nüüd asendunud positiivsema suhtumisega.

Piirkondlikust koostööst huvitatud Eesti peab siiski oma laiemaks sihiks ELi võimekuse ja konkurentsivõime kasvatamist. Selleks on vaja teha Euroopa konkurentsivõimet parandavaid reforme, eelkõige tehisaru, kaitse ja autotööstuse valdkonnas. Seega peaks Eesti edasi toetama reformikava, mille Mario Draghi esitas 2024. aasta septembris, kui ta hoiatas, et ilma radikaalse muutuseta ähvardab ELi „aeglane agoonia”. Kuna tema soovitustest on ellu viidud kõigest ligi 30%, ei piisa enam praegusel kursil jätkamisest.

ELi seesmised reformid on olemuslikult seotud ELi laienemisega, mida Eesti on pidevalt toetanud, eelkõige Ukraina ja Moldova puhul. Eesti soovib Ukraina majandust ja kaitset Euroopa riikide omaga rohkem lõimida juba enne ametlikku ühinemist ELiga ning selleks toetatakse Ukraina osalemist ELi programmides ja koostöö tugevdamist Ukraina kaitsetööstusega.

ÜRO ei saada vägesid, Ameerika võib

2022. aastast alates on Eesti propageerinud mitmesuguste õiguslike abinõude kasutamist, et võtta Venemaa juhid agressiooni eest vastutusele. ÜROs esitas Eesti üleskutse moodustada selleks eritribunal ja 2026. aasta veebruaris sai Eesti parlamendist esimene seadusandlik kogu, mis kiitis heaks Euroopa Nõukogu agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise kokkuleppe. Peale selle on riigikogu olnud teiste õiguslike meetmete heakskiitmisel esirinnas: 2022. aastal kuulutati Venemaa sõjakuriteod genotsiidiks ja 2024. aastal toetati Venemaa külmutatud varade kasutamist sõjaga seotud kahjude hüvitamiseks. Nendes sammudes ei avaldu naiivne usk, et ainult õiguslikest vahenditest piisab Venemaa relvajõudude peatamiseks, vaid pigem Eesti valitsuse kindel soov kasutada olemasolevaid õiguslikke abinõusid, et mõista agressioon hukka ja järgida rahvusvahelisi õigusnorme.

Eesti on samuti kasutanud õiguslikke ja diplomaatilisi meetmeid oma julgeolekuhuvide tagamiseks. 2025. aasta septembris kutsus Eesti kokku ÜRO julgeolekunõukogu erakorralise kohtumise, et juhtida tähelepanu Venemaa-poolsele Eesti õhuruumi rikkumisele, mis kestis 12 minutit. Eesti otsus eskaleerida toda 12-minutilist vahejuhtumit diplomaatiliste kanalite kaudu koos NATO operatsiooni Ida Vahimees käivitamisega on väidetavalt aidanud edaspidi ära hoida samasugust jultunud tungimist Eesti õhuruumi. Lisaks näitas Eesti koos mitme teise Venemaa naabriga 2025. aastal jalaväevastaste miinide keelustamise konventsioonist väljaastumisega, et ka õiguslikke meetmeid võib muuta, kui on vaja reageerida julgeolekukeskkonna halvenemisele.

Samal ajal tunnistab Eesti, et rahvusvahelist õigust peab täiendama teiste, jõul põhinevate komponentidega. Nende hulka kuuluvad Eesti enda investeeringud kaitsevõime suurendamisse, pragmaatilised suhted liitlastega ja liitlasvägede jätkuv kohalolu siinses piirkonnas. Seetõttu tekibki dilemma, kui mõne liitlase teod (nt kui ähvardatakse Gröönimaa annekteerida, teise riigi juht kõrvaldatakse ametist sõjalise operatsiooniga ja kaheldavatel põhjustel alustatakse sõda) lähevad vastuollu Eesti jaoks oluliste rahvusvaheliste reeglitega.

Eesti tunnistab, et rahvusvahelist õigust peab täiendama teiste, jõul põhinevate komponentidega.

Seni on Eesti proovinud tulla säärases keerulises olukorras toime nii, et ei reageeri täie rauaga iga asja peale. Gröönimaa juhtumi puhul tuli Tallinna kriitikat lugeda ridade vahelt. Eesti oli ainus Balti riik, kes teatas avalikult, et Gröönimaa on Taani Kuningriigi lahutamatu osa, ja kes kinnitas oma valmisolekut osaleda sõjalisel õppusel, kui Taani selle korraldab. USA teod, mis on olnud suunatud Venemaa partnerite Venezuela ja Iraani vastu, leidsid Tallinnas heakskiitu – Eesti väljendas oma toetust ja valmidust aidata, mis tulenes soovist püsida Washingtoniga samal kursil ja innustada ameeriklasi tegudele, mis eeldatavasti nõrgestavad Moskva partnereid.

Seni, kuni Eesti jätkab oma tasakaaluotsinguid, peaksid riigi välispoliitika kujundajad ja poliitikud hoiduma soovmõtlemisest ning kriitiliselt analüüsima nii kahepoolset suhet Washingtoniga kui ka Ameerika julgeolekutagatiste usaldusväärsust. Siiamaani on valdavaks hoiakuks olnud keskenduda sellele, mida eurooplased suudavad ise ära teha, näiteks kiirendada kaitsehankeid ja täita võimelünki nendes valdkondades, milles Euroopa endiselt sõltub USAst. Piirkondlikes aruteludes sõjalise koostöö, võimearenduse ja NATO euroopastamise üle on tasapisi hakatud jutuks võtma ka küsimust, mis saab siis, kui USA loobub oma osalusest. Seda teemat on siiski vaja avameelsemalt käsitleda, kui Eesti soovib enda arvamusi ja valikuvõimalusi ausalt selgitada oma rahvale ja partneritele Euroopas. Nendest kaalutlustest lähtudes saab astuda mitu konkreetset sammu:

1. Eesti peaks jätkama suhtlust USAga ja tegelema juhtumipõhiselt iga esilekerkiva probleemiga, eriti kui see puudutab rahvusvahelise õigusega seotud valikuid;
2. Eesti peaks Euroopa kaitsevõime suurendamiseks kaaluma oma kaitsetööstuse subsideerimist, nagu seda teevad teised Euroopa riigid, k.a Saksamaa ja Poola;
3. rahvusvahelisel areenil peaks Eesti üritama täiendada NB8 julgeolekumõõdet (seni on NB8 pakkunud eelkõige võimalust poliitiliste arutelude pidamiseks);
4. kuigi Eesti toetab jõuliselt ELi laienemist, ollakse üsna nähtamatu Euroopas laiemalt peetavates aruteludes, mis puudutavad laienemist ja sellega kaasneda võivaid ELi seesmisi reforme – Tallinn peaks oma konstruktiivsest positsiooni ära kasutades aktiivsemalt osalema nende mõttevahetuste suunamises.