Rain Puusta: „Oleksime pidanud teid varem kuulama“ – Eesti julgeolekupoliitiline kuvand aastal 2022

Eesti kõneisikud on paari aastaga muutunud julgeoleku teemadel nõutud „kaubaks“ ja pakuvad suurt huvi Lääne kvaliteetväljaannetele – nende intervjuusid avaldatakse ning väljaütlemisi tsiteeritakse iganädalaselt sadades lugudes kümnetes suurtes väljaannetes (CNN, BBC, AP, AFP, Reuters, Washington Post, New York Times, Times, Le Monde jpt).

Eesti kuvand on samuti jõudnud välismeedias viimase kahe aastaga märkimisväärselt positiivsele tasemele. Seda eriti võrreldes paari eelneva aastaga, kus ühe koalitsioonipartneri Eesti senistest väärtustest tugevalt erinev järjekindel retoorika põhjustas negatiivset meediatähelepanu ning seadis küsimärgi alla Eesti senise edumeelse riigi maine.

Analüüsides viimasel neljal aastal (2019-2022) USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa meedias ilmunud Eestit mainivaid julgeolekupoliitilisi kajastusi, on märgata olulist nihet nii lugude kvantiteedis kui ka kvaliteedis. 2022. aastal ilmus 64 339 Eestiga seotud kajastust, mida oli 4 korda rohkem kui 2021. aastal (14 974) ja 13 korda enam kui 2020. aastal (4 952). Lisaks numbrilisele kasvule muutus ka kajastuste sisu ja kuvand, mida Eestist näidatakse.

Pädev vaade Venemaale

Mis siis on juhtunud ja kuidas sai väike eesrindliku digiriigi mainega Eesti järsku Lääne meedia „superstaariks“?

Tegelikult siin ühest vastust ei ole, tegu on erinevate sündmuste, isikuomaduste ja asjaolude kokkulangemisega. Juba 2021. aastal muutusid Eesti ja meiega samameelsete naabrite (Läti-Leedu-Poola) sõnumid samal ajal Venemaa agressiivsuse kasvuga Lääne meedias aina tõsiseltvõetavamaks ja nähtavamaks.

See avas aina rohkem silmi ka Läänes ning lõpuks hakati aru saama, et meie pikaaegsed hoiatused Venemaalt lähtuva ohu kohta ei ole pelgalt end tähtsaks teha sooviva „endise nõukogude riigi alaväärsuskompleks“ või „russofoobia“ (mille käilakujuks peeti üht meie endist presidenti), vaid karm reaalsus, mida Lääs on aastaid ignoreerinud. Ühtäkki muutusime „russofoobidest“ Venemaa küsimuse parimateks asjatundjateks.

2022. aastat defineeris Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas, mis algas Eesti 105. iseseisvuspäeval ning millega otseselt või kaudselt olid seotud ka kõik teised Eestit puudutavad teemad, mida Lääne meedia käsitles. Nagu teada, algas suurem pingete tekitamine ja sõjaks ettevalmistumine Venemaa poolt juba 2021. aastal – sõjalised manöövrid Ukraina piiridel, „julgeolekutagatiste“ nõudmised, gaasitarnete vähendamine Euroopasse. Vaatamata sellele ei suudetud ei Läänes ega Ukrainas uskuda, et 21. sajandi Euroopas otsustab üks riik täies mahus oma naaberriiki rünnata.

Ühtäkki muutusime „russofoobidest“ Venemaa küsimuse parimateks asjatundjateks.

Eesti riik ja rahvas, sarnaselt paljude teiste samameelsetega, on Ukrainat ja ukrainlasi abistanud agressiooni esimestest päevadest alates (tegelikult küll juba oluliselt varem) – nii poliitiliselt, sõjaliselt, majanduslikult kui ka sõjapõgenikele varjupaika pakkudes.

Eesti kõneisikud (riigijuhid, poliitikud, avaliku elu tegelased, vabatahtlikud jpt) on olnud ja on siiani ühed aktiivsemad Ukraina abistamise eestkõnelejad. Palju kordi on nn vana Euroopa liidrid olnud oma otsustes tagasihoidlikud ja jäänud nende vastuvõtmisega hiljaks, mis ei jäänud märkamata ka meediale. Meie kõneisikute julgeid ja otsustavaid sõnavõtte ning ideid hakati seetõttu aina enam esile tooma ning kajastama.

„Väike Eesti survestab Saksamaad“.

Suur meediatähelepanu sai alguse juba enne 2022. aasta veebruarikuist agressiooni, kui Eesti soovis Ukrainale saata Saksa DV päritolu haubitsaid ja USA tankitõrjesüsteeme „Javelin“. Meenutame, et ameeriklastelt tuli küllaltki kiire heakskiit, kuid sakslased seisid algselt otsusele vastu.

See põhjustas suure reaktsiooni – nii Saksamaa avalikkuses kui ka väljaspool Saksamaad. Eesti soov elavdas sealses meedias veelgi diskussiooni selle üle, kas Saksamaa peaks samuti Ukrainale relvaabi andma, kuna tol hetkel oli föderaalvalitsuse seisukoht, et „surmavaid“ relvi Ukrainale ei anta.

Üldine meediapilt oli Saksa valitsuse otsuse suhtes küllaltki kriitiline. Avaldati palju etteheiteid ning süüdistusi alates sellest, et Saksamaa tegevus julgustab Putinit Ukrainat ründama kuni Venemaa gaasist sõltuvuses oleva Saksamaa nimetamiseni NATO ja Lääne ühtsuse nõrgimaks lüliks.

Asjale ei aidanud kaasa Saksamaa soov siluda tehtut 5000 kiivri saatmisega Kiievile, mis tekitas soovitust vastupidise reaktsiooni. Pea kõik suured Saksa väljaanded olid väga kriitilised oma valitsuse, sotsiaaldemokraatide (SPD) ja kantsler Olaf Scholzi suhtes, keda süüdistati muuhulgas Venemaa suunal Chamberlaini lepituspoliitika ajamises.

„Eesti haubitsate juhtumit“ toodi kogu järgneva aasta jooksul pidevalt esile tuhandetes relvaabist rääkivates lugudes. Mõnes mõttes andis see ka hea ülevaate sellest, kuidas Saksa valitsuse seisukohad ajas muutusid (või survestati neid muutuma) – alguses keelduti teistel Ukrainale andmast vana relvastust, aasta pärast anti juba ise Leopardi tanke ja Patrioti õhukaitsesüsteeme. 

1% SKTst

Venemaa alustatud sõja esimestest päevadest alates on Eestit esile tõstetud ja kiidetud suure panuse eest Ukraina abistamisel nii relvade kui muu vaja minevaga. Üsna tihti oli põhjuseks Lääne meedia kriitika endi valitsuste suunas, kus võrdluseks-eeskujuks toodi Eestit (ja Lätit-Leedut-Poolat). Ühel hetkel olime kogusummas andnud Ukrainale rohkem sõjalist abi, kui „100 korda suurema“ eelarvega Prantsusmaa.

Välismeedia tähelepanu ei saanud mitte ainult riiklikud sammud, vaid ka meie vabatahtlike tegevus.

Eesti oli ühtlasi esimene riik, kelle abi Ukrainale ületas märgilise ühe protsendi taseme sisemajanduse kogutoodangust. Seda toodi rahvusvahelises ajakirjanduses samuti laialdaselt esile. Väga edukalt võimendasid tõika ka meie kõneisikud.

Välismeedia tähelepanu ei saanud mitte ainult riiklikud sammud, vaid ka meie vabatahtlike tegevus. Näitena võiks esile tuua Eesti naiste meeleavaldust Venemaa Tallinna saatkonna ees Ukraina naiste ja laste massilise vägistamise vastu Ukrainas ning vabatahtlike varjevõrkude kudumist.

Ukraina toetamine keelel ja meeles

Omaette mahuka ülevaate võiks kirjutada meie kõneisikute panusest Ukraina toetamisel ja Venemaa agressiooniga seotud teemade üleval hoidmisel (sõjakuriteod, relvaabi, sanktsioonid, Venemaa vastutusele võtmine jmt) rahvusvahelisel areenil. Eesti riigijuhtide tugevaid, julgeid ja vajalikke avaldusi ning arvamusi toodi esile või tsiteeriti Lääne väljaannetes kümneid tuhandeid kordi.

Näidetena saab siinkohal tuua Ukraina okupeeritud territooriumidel läbiviidud libareferendumite hukkamõist või mõte kasutada Vene Föderatsiooni külmutatud varasid Ukraina taastamiseks. Eriti tuleb esile tõsta peaministri lühikesi ja lihtsaid, kuid äärmiselt tabavaid Twitteri postitusi mitmete oluliste sündmuste puhul, mis levisid laialdaselt nii sotsiaal- kui tavameedias ning mida kajastati korduvalt paljudes Lääne suurtes väljaannetes.

Eesti riigijuhtide tugevaid, julgeid ja vajalikke avaldusi ning arvamusi toodi esile või tsiteeriti Lääne väljaannetes kümneid tuhandeid kordi.

Mõned näited: „If aggression pays off, aggressors will take note“; „This is not a battlefield, it’s a crime scene. Mass killings of Ukrainian civilians by #Russia are clear war crime“ (Butša sõjakuriteod); „there is no place for planes of the aggressor state in democratic skies” (Euroopa riikide otsus peale agressiooni algust keelata Venemaa lennuvahendite sisenemine oma õhuruumi); „Visiting Europe is a privilege, not a human right“ (viisakeeld VF kodanikele); „Gas Might Be Expensive, but Freedom is Priceless“; „Putin must not win this war“ jpt.

Silmapaistvad olid ka mitmed teised Eesti kõneisikud. Kõlama jäid president Alar Karise avaldused ja kommentaarid – näiteks Läti, Poola, Leedu, Läti ja Eesti presidentide toetusvisiidil Kiievisse tehtud rõhutus, et Putin peab selle sõja kaotama, muidu pole rahu Euroopas võimalik.

Samuti ka Eesti välis-, kaitse- ja siseministrite ning paljude teiste poliitikute, ametnike ja sõjaväelaste sajad sõnavõtud ja intervjuud: Venemaa sõjakuritegude hukkamõistud (Butša, Irpin, Izjum); uute sanktsioonide ettepanekud (näiteks nafta hinnalagi); nõudmised suurendada relvaabi Ukrainale (tankid ja lennukid); üleskutsed asutamaks Ukraina-vastase agressioonikuriteo eest karistamise eritribunal; rõhutamine, et Venemaa kodanikud vastutavad agressiooni eest kollektiivselt jne. Suurt tähelepanu pälvis ka Riigikogu tegevus – Ukraina toetusavaldus kevadel, kus nõuti muu hulgas lennukeelutsooni kehtestamist, ning hilisem otsus kuulutada Venemaal valitsev režiim terroristlikuks.

Liiga suured suud?

Eesti ja meie samameelsete naabrite aktiivsus tekitas Lääne-Euroopa suurtes riikides ka nurinat: „väikesed“ survestavat neid. Sellise mulje tekkimisele aitas kaasa ka rahvusvaheline meedia, mille näiteks võib tuua Bloombergi loo pealkirja „To End the War in Ukraine, Follow Estonia, Not France“. Ometi oli selline tegevus tõhus – seda enam, et me näitasime ka tegudes eeskuju –, kuna võimaldas oluliselt kiiremini muuta paljude riikide arusaamu ja käitumist. Nii mõnigi kord kiirendas see Ukraina jaoks oluliste otsuste vastuvõtmise protsesse.

Mitte asjata ei hakanud Lääne meedias ilmuma artiklid, kus analüütikud nentisid, et Euroopa jõukese on nihkumas läänest itta ning Poola ja Balti riikide liidrid on võtnud endale juhtiva rolli, samal ajal kui „vanad (Saksamaa-Prantsusmaa) lohisevad järgi“. Loomulikult tuleb arvestada, et kõik, mis meediasse ja avalikkuseni jõuab, on vaid jäämäe veepealne osa. Õnnestumiste taga on sadade Eesti ametnike ja diplomaatide panustatud lugematu arv töötunde.

Eesti ja meie samameelsete naabrite aktiivsus tekitas Lääne-Euroopa suurtes riikides ka nurinat: „väikesed“ survestavat neid.

Muret tegi aga kaasnev trend, et aina enam hakkas ilmuma lugusid, kus räägiti võimalikust Venemaa rünnakust Balti riikide vastu või mis kujutasid Balti riike Putini järgmise eesmärgina. „Baltics next“ narratiivi võimendasid oma kommetaaridega ka mitmed Lääne liidrid (näiteks Liz Truss). Peale agressiooni algust võimendus see veelgi (oma osa oli selles ka Zelenskõi avaldusel „If we are no more, God forbid, then Latvia, Lithuania and Estonia will be next“).

Eesti kõneisikutele esitati välisajakirjanike poolt aina rohkem küsimusi: „Kas me kardame olla järgmised Putini menüüs?“. Ka Eestit külastavate Lääne poliitikute visiitide kajastused olid mitmel juhul sellest narratiivist lähtuvalt pealkirjastatud. Näiteks Antony Blinkeni visiit: „USA käis hirmunud Balti riike rahustamas“. Kuigi aja möödudes jäi selliseid lugusid aina vähemaks, paljuski tänu järjepidevale selgitustööle, et meie oleme NATO ja ei ole võrreldavad Ukrainaga, siis lööb tendents siiani kohati välja. Näiteks veel selle aasta märtsis toimunud Frank-Walter Steinmeieri visiiti saatis kajastus, et ta „käis NATO idatiival Venemaa agressiooni kartvas Eestis oma toetust kinnitamas“.

Vene propaganda mõju väheneb

Olulise positiivse mõjuna on olnud märgata Vene muukeelsete propagandaväljaannete (RT, Sputnik, News Front) aktiivsuse ja tõsiseltvõetavuse langust. Lääne paranes üldiselt arusaam, et need vaid nime poolest meediakanalid on Kremli propagandaruuporid ning tööriistadeks Lääne ühtsuse murendamisel ja ühiskondade lõhestamisel. Sellele lisaks oli Eestit mainivate väärinfot sisaldavate artiklite koguarv pea kaks korda väiksem kui eelneval aastal (265 vs 412) ning osakaal Eestit puudutavatest julgeolekualastest kogukajastustest suhteliselt marginaalne (0,4% 2022.a. vs 2,75% 2021. a.).

Selle põhused peituvad nii propagandakanalite leviku piiramises kui kogu nende fookuse nihkumises „sõjalisele erioperatsioonile“. Siiski jätkusid Eesti suunalised süüdistused „relvastuse pumpamises Kiievi režiimile“. Uue teemana lisandusid Ukraina sõjapõgenike vastased väärinfo narratiivid, mis kahjuks võeti mitmel puhul Eestis üle ka siseriiklikult.

Probleemiks polegi niivõrd Venemaa otsene propaganda, kuna keskmine eestlane on selle vastu küllaltki immuunne tänu ajaloole ja geograafiale, vaid olukord, kui Kremli narratiive (olgu selleks sõjapõgenikud, „NATO baasid“ või mõni muu potentsiaalselt ühiskonda lõhestav teema) võetakse üle riigi sees ning neidsamu sõnumeid edastatavad Eesti kõneisikud. See omakorda neutraliseerib automaatse kaitsefiltri ning võimaldab väidetel muutuda usutavateks.

Miks meid kuulatakse?

Miks siis Eesti on välismeedias hetkel „superstaar“? Esiteks oleme digiriigile kohaselt paar sammu eespool võrreldes n-ö vanade ELi riikidega. Teiseks oleme suutnud mõelda kastist välja ning olnud otsuste langetamisel väikeriigina kiired ja paindlikud. Kolmandaks tulevad mängud meie kõneisikute isikuomadused ja oskus neid rakendada ning õigeid paralleele luua. Selle heaks näiteks on peaministri tabavad lööklaused või oma isikliku loo sissetoomine (esivanemate küüditamine, teadmine sellest, mida tähendab okupeeritud riigis elamine jne).

Meie aastakümnete pikkune töö Vene ohust rääkimisel osutus Lääne jaoks prohvetlikuks.

Kõik eelnev võimaldas omakorda tekitada meediasurvet suurematele Lääne riikidele. Seda võimendas ka nende riikide oma ajakirjandus, mis heitis ette saamatust ja otsustamatust võrreldes väikese Eestiga. Samuti tuleks kindlasti lisada meie ajalugu ning aastakümnete pikkune diplomaatiline töö koos Vene ohust rääkimisega, mis osutus Lääne jaoks prohvetlikuks.

Laiselda ei tohi

Senine edu ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Puudujääke ja võimalusi areneda on alati. Eesti kõne­isikute potentsiaali tuleks järjekindlamalt arendada, selleks on praegu peaministri populaarsuse tuules hea võimalus. Välismeediale annaks see tulevikku silmas pidades mitmekesisema valiku.

Inforuum areneb ja neid võimalusi peab ära kasutama: näiteks sotsiaalmeedia muutused ja tehisintellekt. Olulised on inimestevahelised kontaktid: Eesti esindajad võiksid rohkem suhelda eri riikide mõttekodadega ning ajakirjanike ja toimetustega visiitide ja töökohtumiste kõrval. Regulaarsed kaitseteemalised ajakirjanike briifingud on ka tähtsad, et meil säiliks olupilt.

Väikeriigina on meie materiaalsed võimalused piiratud, seega peame jätkama oma senist tegevust eestkõnelejana.

Tuleb arvestada, et mida pikemaks sõda venib, seda suurem on tõenäosus sõjaväsimuse tekkimiseks Läänes. Seda leevendaks Ukraina võidu kiirendamine, mis omakorda tähendab rohkem abi Ukrainale ja veel karmimaid piiranguid Venemaale. Väikeriigina on meie materiaalsed võimalused piiratud, seega peame jätkama oma senist tegevust eestkõnelejana.

Ent kõneisikud peavad ka arvestama, et survestamisel on piirid ning „tõrksamate“ liitlaste kritiseerimisel tuleb seda silmas pidada. Ehk võiks Eesti seada eesmärgiks, et meid kuulataks praegu, et tulevikus ei peaks keegi enama ütlema: „oleksime pidanud teid varem kuulama“.