Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?

Alustades täiemahulist sõda Ukraina vastu veebruaris 2022, põhjendas Vladimir Putin seda kartusega, et Ukraina astub NATOsse ja hakkab Venemaad ohustama. Kuid tegelikkuses saavutas ta risti vastupidist: peljates Kremli agressiivset käitumist, esitas Venemaa naaber Soome avalduse NATOsse astumiseks. Arvestades, et Soome–Venemaa piiri pikkus on üle 1200 kilomeetri, saab sellest seega NATO ja Venemaa pikim otsekontakti ala.  

Pärast Teist maailmasõda ajas Soome poliitikat, mida Läänes nimetati kriitiliselt „soometumiseks“. Kuigi riigil õnnestus säilitada vabaturumajandus ja vältida „sotsialismi ehitamist“, oli sõjajärgne poliitika üles ehitatud tegelikule allumisele Kremlile ja keeldumisele astuda Lääne blokkidesse nagu Euroopa Majandusühendus ja NATO. Külma sõja ajastul peeti Soomet neutraalseks maaks ja polnud juhus, et just Helsingis kirjutati alla ühele tolle aja tähtsamale rahvusvahelisele dokumendile – 1975. aasta lõppaktile.  

Isegi pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal kinnitasid kõik postsovetlikud riigid Helsingi lepete kehtivust vastastikuse territoriaalse terviklikkuse tunnustamise suhtes ja võtsid endale kohustuse neist kinni pidada. Venemaa aga rikkus neid leppeid, annekteerides 2014. aastal Krimmi ning püüdes 2022. aastal endaga liita veel nelja Ukraina piirkonda.

Peljates Kremli agressiivset käitumist, esitas Venemaa naaber Soome avalduse NATOsse astumiseks.

Soomes äratas see ka kohati valulise ajaloomälu, mis osutus sõjajärgsest neutraalsusest tugevamaks. NSVL tungis 1939–1940 Talvesõja ajal Soomele kallale ja kuigi tal ei õnnestunud seal paika panna oma nukuvalitsust, annekteeris ta siiski selle riigi olulised alad, kaasa arvatud Viiburi, elanike arvult teise linna. Seetõttu toetab Soome avalikkus ajaloolisi paralleele tõmmates praegu aktiivselt Ukrainat. Ning soovimata olnu kordumist, otsustas teha lõpu soometumispoliitikale ja hakkas toetama riigi liitumist NATOga.

Juba 2021. aastal, jälgides Kremli retoorika agressiivsuse kasvu, võttis Soome vastu otsuse osta 64 uusimat hävituslennukit F-35 Ameerika Lockheed Martini korporatsioonilt. See võib tõsta riigi õhuruumi turvalisuse uuele tasemele ja integreerida selle kaitse täielikult NATO sõjaliste standarditega.

Kas Kreml suudab rajada uue eelposti Euroopa vastu?

Ühe Euroopa-vastase eelposti on Putini Venemaa juba loonud. See on Kaliningradi oblast, mis hõlvab eksklaavi Poola ja Leedu vahel. Erinevalt 1990. aastatest, kui piirkonda peeti Venemaa eurointegratsiooni mudeliks, on see tänaseks muudetud naabermaid ohustavaks võimsaks raketi- ja mereväebaasiks.

Minister Šoigu plaani järgi peab Venemaa sõjavägi 2026. aastaks kasvama poolteise miljoni inimeseni. Projekt hõlmab ka uue armeekorpuse loomist Karjalas. Sellesse peavad kuuluma kolm motolaskur- ja kaks ründedessantdiviisi. Korpus on kavas luua 6. üldvägede armee taristu baasil, mille väejuhatus paiknes kuni 1998. aastani Karjala pealinnas Petroskoi, kuid hiljem saadeti laiali. Selle koosseisud ja sõjalised allüksused läksid üle Leningradi sõjaväeringkonna staabi alluvusse, mis omakorda saadeti laiali 2010. aastal. Ja ehkki Šoigu räägib püüdlustest seda taasluua, kas tänasel Venemaal ikka jätkub selleks ressurssi?

Minister Šoigu plaani järgi peab Venemaa sõjavägi 2026. aastaks kasvama poolteise miljoni inimeseni. Projekt hõlmab ka uue armeekorpuse loomist Karjalas.

Kremli poolt ametisse määratud Karjala juht Artur Parfentšikov tervitab vabariigi militariseerimist, kuid Soome eksperdid suhtuvad küsimusse märksa skeptilisemalt. Sõjaekspert Petri Mäkelä ütles ajakirjale Newsweek, et tema tähelepanekute järgi on „praegune olukord selline, et piiriäärsel alal on vähem Vene vägesid kui kunagi varem“. Asi on selles, et paljud neist on saadetud Ukrainasse, kus nad kandsid märkimisväärseid kaotusi. Asemele pole kuskilt kedagi võtta. Seega on täiesti võimalik, et praegusel juhul avaldub Kremli üldteada kalduvus bluffida, mille eesmärk on vaid naaberriike hirmutada.   

Sellegipoolest on Moskva ametlikud eksperdid meelestatud üsna optimistlikult. Venemaa avaliku halduse akadeemia regionaalpoliitika keskuse direktor Vladimir Klimanov oletab, et uue armeekorpuse loomine Karjalas kujuneb vabariigi jaoks „majanduskasvu ajamiks“. Tema arvestuste kohaselt on korpuse suuruseks koos sõjaväelaste ja nende pereliikmetega umbes 100 000 inimest. Ja nad on võimelised avaldama „arendavat mõju“ praegu vaid 528 000 elanikuga Karjala majandusele. Pole päriselt arusaadav, milles see areng hakkab seisnema, kui sõjaväelased ei tooda midagi, vaid nõuavad ainult tähelepanuväärset riigi toetust. Nähtavasti on Kremli-meelsetel ekspertidel juba säherdune eripärane loogika ja nende jaoks tundub piirkonna militariseerimine juba iseenesest arenguna.

„Karjala püsib kaua meeles“

Nende sõnadega laulu peeti kaua aega Karjala mitteametlikuks hümniks, mis rõhutas maa looduse ilu ja ligitõmbavust turistidele. Nüüdse Venemaa Karjala elujärg paistab naabermaa Soomega võrreldes siiski terava kontrastina.

Tänapäeval on Karjala sisuliselt muudetud toorainekolooniaks – tema loodusvarad kuuluvad Moskva („föderaalsetele“) korporatsioonidele. Demograafilises mõttes toimub vabariigis järsk rahvastiku vähenemine: elanikkond on 30 nõukogudejärgse aastaga kahanenud 800 000-lt 528 000-ni. Kavandatav Karjala militariseerimine võib lõplikult hävitada vabariigi loodusliku ja kultuurilise eripära.

Kui aga Ukraina-vastane agressioon läbi kukub, viib see kindlasti selleni, et Kremli võimuladvik lööb kõikuma. Siis on üsna tõenäoline, et Karjalas tekivad uued ühiskondlikud liikumised, mis nõuavad vabariiklikku omavalitsust. Selline oli 1980. aastate lõpus Baltimaade eeskujul loodud Karjala Rahvarinne. Kuigi see saadeti lõpuks laiali, võib rahvaliikumine uuel ajalooetapil taassündida ja saavutada vabariigi vabanemise Kremli impeeriumist. Siis omandab laul „Karjala püsib meeles kaua“ teise, kolonialismivastase mõtte.