Ameerika on tagasi, aga… Euroopa ja eriti Saksamaa peavad palju rohkem panustama Euroopa julgeolekusse

Augusti alguseks oli USAs COVID-19 epideemia tõttu surnud üle 615 000 inimese ehk peaaegu sama palju kui Ameerika kodusõjas. Arvestades viiruse delta-tüve kiiret levikut, võib kuluda kuid, enne kui selgub pandeemia poolt USA majandusele ja ühiskonnale tekitatud kahju täielik ulatus. Samas USA poliitiline polariseerumine näib olevat veelgi juurdunud. „Suure varguse“ valet, et Biden ei ole seaduslikult valitud president, usub suurem osa vabariiklastest valijaid. Püsib ka pandeemia, maskide ja vaktsiinide eitamine, millel on rahvale surmavad tagajärjed. Vabariiklik partei muutub aina äärmuslikumaks, hõlmates ultraparempoolseid ideoloogiaid ja konspiratsiooniteoreetikuid.

Ulatus, millega endine president kontrollib narratiivi, mida minu Bostoni kolleeg Jonathan Rauch kutsub „epistemoloogiliseks eraldumiseks“ – punase ja sinise Ameerika tõmbumine oma hermeetiliselt suletud uskumuse mullidesse –, tuli eriti teravalt esile 6. jaanuari komisjoni masendaval avaistungil. Vaid kahel vabariiklasel, Kongressi liikmetel Liz Cheneyl ja Adam Kinzingeril oli julgust mõista hukka sel päeval aset leidnud Kapitooliumi ja valimiste usaldusväärsuse ründamine. Vabariiklaste võimuladvik jätkas Donald Trumpi liini järgimist, väites, et uurimine on osa nendevastasest nõiajahist.

Barack Obama on öelnud, et USA peaks keskenduma „riigi ülesehitamisele kodus“. Ta pidas sellega silmas, et USA peaks vältima pikki sõjalisi missioone kaugetes maades. Praegu on Bideni meeskond ja kahtlemata ka ta ise vägagi teadlikud, et oma riigi ülesehitamine on selle ametiaja kõige olulisem katsumus. USA uuesti üles ehitamine ei määra ainult Bideni ametiaja edu, vaid ka Ameerika demokraatia säilimise.

Maailma ei saa ignoreerida

Loomulikult ei saa USA president maailmas toimuvat ignoreerida. Hiina luurab oma inimeste järele, kuritarvitab Xinjiangi provintsis elavat moslemi vähemust, surub jõuga maha Hongkongi demokraatlikku opositsiooni, ähvardab Taiwani demokraatlikku valitsust ning üritab panna Euroopa valitsusi hea või kurjaga oma eesmärke poliitiliselt toetama. Venemaa on toonud Ukraina piirile 100 000 sõdurit, proovib saavutada mõju Lähis-Idas ning surub aina tugevamalt maha oma kodanikuühiskonda. Hiina ja Venemaa häkkimis- ja hübriidrünnakud Lääne vastu aina kasvavad. Afganistan on taas Talibani võimu haardes.

Seetõttu tuli Biden Euroopasse. Esmalt G7 tippkohtumine Londonis, seejärel ELi ja NATO kohtumised Brüsselis ning lõpuks kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Genfis. Bideni sõnum: USA on tagasi ja peab ühendama jõud Euroopa liitlastega süsteemseks võimuvõitluseks demokraatlike riikide ja autoritaarsete suurriikide Venemaa ja Hiina vahel. Pildid olid täiuslikud, Bideni toon Euroopa liitlastega südamlik, ühisavaldused lubasid tihedat koostööd. Seevastu Putiniga kohtumine oli jahe ja asjalik; Bideni sõnul oli eesmärgiks „stabiilsus ja prognoositavus“. Siiani on kõik hästi.

USA uuesti üles ehitamine ei määra ainult Bideni ametiaja edu, vaid ka Ameerika demokraatia säilimise.

Kuus nädalat hiljem kirjutas Bideni administratsioon (olles juba mais tühistanud sanktsioonid vastuolulise Nord Stream 2 torujuhtme vastu) alla kokkuleppele Saksamaaga, mis lubab lõpuni viia projekti, mis võimaldab vältida transiiti läbi Ukraina ning suunata gaasi otse Läänemere alt Saksamaale. Kas Bideni administratsioon ohverdab solidaarsuse Ida-Euroopaga, et kindlustada Saksamaa toetus oma rivaalitsemisele Hiinaga?

USA-Saksamaa kokkulepe väärib kahtlemata kriitikat. See õõnestab Ukraina julgeolekut, lõhestab Euroopat ja isegi demokraate Washingtonis.

Põletav probleem

Ent ebamugav tõde on, et teisi valikuid lihtsalt ei olnud. Nord Stream 2 peatamine toonuks Saksamaa valitsusele kaasa hinnanguliselt 10 miljardi euro suuruse kahjunõude. Selle sanktsioneerimine aga võinuks vabalt olla viimaseks piisaks USA ja Saksamaa niigi kahjustatud suhete karikas, Euroopa tähtsaim majandus on aga USA-le Euroopa eesmärkide võti. Ja nagu Elisabeth Braw toonitas, võib USA ühepoolne sanktsioonide kehtestamise komme neile endale bumerangina kätte maksta. See on juba inspireerinud Hiinat sarnaselt käituma ning lõpuks võib see õõnestada globaalset dollarimajandust.

Siiski saab sündmusi vaadelda ka pragmaatilisemalt. USA-Saksamaa kokkulepe teeb Saksamaast Ukraina poliitilise eestkostja. Ükskõik, mis järgmisena juhtub, on Saksamaa vastutusel. Saksamaa peab tõestama, et lepe ei kahjusta Ukrainat või Kesk- ja Ida-Euroopat. Teisisõnu: kui Kreml peaks kaaluma täiendavaid destabiliseerivaid tegusid, ei oleks need enam pelgalt Kiievi, vaid nüüd ka Berliini vastu suunatud. Laiemas piirkondlikus vaates, kus Ukraina, Valgevene ja Moldova kodanikuühiskonnad on kindlameelselt valinud joondumise Euroopaga ning Venemaal kasvab Putini ebapopulaarsus, paistab see Kremli vaatest veelgi halvem.

Siiski, on veel üks palju suurem põletav probleem, mis vajab lahendamist, ning vaidlused Nord Stream 2 üle on nii osa sellest kui ka juhivad sellelt tähelepanu kõrvale: USA ja Euroopa jõupingutuste puudumine ühise Venemaa-strateegia välja arendamiseks. Bideni administratsiooni minimaalne tähelepanu relvastuskontrollile ning „stabiilsed ja prognoositavad“ suhted või Saksamaa katsed tasakaalustada sanktsioone ja kaasamist on ilmselgelt ebapiisavad – piirkonna kerksuse suurendamiseks on vaja palju jõulisemat ja aktiivsemat strateegiat. Kuidas saavad teised eurooplased sellele muutusele kaasa aidata?

Väga lihtsalt. Nagu Euroopa välissuhete nõukogu liige Jeremy Shapiro märkis, vajab Biden ELi tohutut kaubandust ja regulatiivset võimekust, et suuta rivaalitseda Hiinaga, aga need võimekused hajuvad, kui õõnestatakse Euroopa ühtsust ja julgeolekut. See annab Saksamaa naabritele mõjuhoova tugevama ja ühtsema lähenemise poolt rääkides. Aga kõigil eurooplastel, seahulgas sakslastel, on soovitatav toetada sellist tähelepanu nõudmist tõestusega, et ka nemad on valmis panustama piirkonna julgeolekusse senisest enam. Kergendades mõneti USA koormat Euroopa kaitsmisel, saab Bideni administratsioon senisest enam tegutsemisruumi demokraatia kaitsmiseks kodus. Tegelikult, selle tegematajätmist ei saa me endale lubada.