Molly McKew: Gruusia, lääs ja Venemaa – kolme kaotuse lugu

Eelmisel nädalal tõusid Euroopa-meelsed grusiinid üles, et protestida valitsuse soovitud välisagentide seaduse vastu – teoorias oleks loodud välismaalt rahastatavate gruppide register, ent sisuliselt imiteeris eelnõu Venemaa seadust, millega represseeritakse kodanikuühiskonda ja tugevdatakse kontrollimeetmeid. 

Tänavaile tulid kümned tuhanded grusiinid, kes nimetasid seda vene seaduseks ning lehvitasid Euroopa Liidu ja Gruusia lippe, aga politsei paiskas neid veekahurite, pisar- ja pipragaasiga tagasi. Vaid loetud päevad hiljem võttis valitsus eelnõu tagasi, lastes seejuures venemeelsetel äärmuslastel korraldada väikse Euroopa-vastase demonstratsiooni, mille tõttu sotsiaalmeedia otsingutulemustes kukkusid Euroopa-meelse vapruse tunnistused allapoole.

Just seda tahetaksegi: lavastada demokraatia ainetel kabukiteatri etendus, mis näitaks, et Euroopa ei taha Gruusiat, varjates nii, et Gruusia praegune valitsus pole rahva ootusi täitnud.

See on vaid värskeim näide metoodikast, kuidas Gruusia Unistuse juhitav valitsus on kümmekond aastat takistanud Gruusiat Euroopasse pürgimast. See pole esimene seaduseelnõu, mis oleks Euroopaga lõimumist takistanud või avanud Gruusiat veelgi enam Vene mõjutustegevusele; need polnud esimesed massimeeleavaldused; valitsusel polnud see esimene kord pingete ohtliku teravnemise eel järele anda, et tsüklit millalgi otsast alustada.

Iga tahtlikult esilekutsutud kriis nõuab Gruusia partnereilt läänes ja Euroopa-meelselt opositsioonilt siseriigis aega ja tähelepanu; iga vastukampaania toob paratamatult kaasa kurnatuse, mis jätab valitsevale parteile ja seda juhtivale oligarhile ohjad pihku pikas kampaanias riigi kaaperdamiseks.

Gruusia Unistus – Euroopa painaja

Gruusia Unistuse valitsus on meeleavaldustest kõneldes korduvalt ainet ammutanud Kremli narratiivist. Gruusia peaminister kirjeldas noorte demonstrantide „saatanlikke mundreid” ning laitis Ukraina poliitikuid toetuse eest samade põhimõtete ja vabaduste eest võitlevatele grusiinidele. Peaminister hoiatas, et EL ei segaks end teiste asjadesse. Ta väitis, et protestijate taga olid lääne (Ameerika) jõud eesmärgiga mässida Gruusiat sõtta Venemaa vastu. Ta nimetas poliitilisi vastaseid fašistideks. Need on kõik harilikud Vene jutupunktid.

Välisagentide seaduse eelnõu, üldmulje, et valitsus on 2021. aastast peale valinud karmima kursi, käegakatsutav võimalus, et endine president Mihheil Saakašvili sureb peagi Gruusias vangina – siit ei teki kuidagi muljet, et Gruusia valitsus sooviks EL kandidaatriigi staatust (Ukraina ja Moldova said selle eelmisel aastal ning Gruusia sobivust hinnatakse tuleval suvel uuesti). Just seda tahetaksegi: lavastada demokraatia ainetel kabukiteatri etendus, mis näitaks, et Euroopa ei taha Gruusiat, varjates nii, et Gruusia praegune valitsus pole rahva ootusi täitnud.

Gruusia tagasilükkamine on aimatav. Venemeelse oligarhiga ei kordu see, mis juhtus Janukovõtšiga, kui ta keeldus kirjutamast alla lepingule, mis oleks tema riigi Euroopale lähemale toonud. Pikaajaline vastuhakk ei tule kõne alla. Kes tahab, see usub, et tänane kriis on taandunud, ehkki tõeline kriis on hoopis Venemaa poliitiline sõjategevus Gruusias ja fakt, et sellele ei soovi keegi vastu astuda.

Murdepunkt

2008. aasta augustikuus tungis Venemaa Gruusiale kallale. Paraku muutus selle lihtsa tõe nentimine peaaegu võimatuks Venemaa tegevuse tõttu, kuna riik oli omandanud virtuoossuse narratiivide summutamisel mürasse ja kangelastelt sära riisumisel. Medvedev tunnistas 2011. aastal Venemaa presidendina avalikult, et seda sõda oli vaja läinud, et Gruusia ja Ukraina ei pääseks NATO-sse. Ent USA ajas parajasti Venemaaga värske alguse (reset) poliitikat; Prantsusmaa oli sõlminud Kremliga lepingu nelja kopterikandja-dessantlaeva Mistral müügiks, mille kohta Venemaa kindralstaabi asejuht märkis, et nendega oleks Gruusia löömine läinud palju hõlpsamini; Saksamaa oli alustanud Nord Stream 2 torujuhtme ehitamist, mis on üks kõige piinlikumaid märke Venemaa geopoliitilisest mõjust Euroopas.

Poliitiline tegevus lääneriikide pealinnades jäi Moskva-keskseks ning endisi liiduvabariike peeti jätkuvalt ääremaadeks.

Lühidalt: Gruusia läänepartnerid (välja arvatud need riigid, kes varem olid sunnitud Moskva kütkeisse) polnud 2008. aastast üldse Venemaa kohta õppust võtnud ega taibanud, miks Moskva nii väga vihkas rooside revolutsiooni järgset Gruusiat. Poliitiline tegevus lääneriikide pealinnades jäi Moskva-keskseks ning endisi liiduvabariike peeti jätkuvalt ääremaadeks. Kui Vene-sidemetega oligarhi asutatud partei võitis 2012. aastal Gruusias parlamendivalimised – pärast seda, kui olukord Gruusias oli aetud pingeliseks vägivalla ja juttudega rahutustest, mis imiteerisid Moskva ähvardusi juhuks, kui Saakašvili ei kaota –, pidas enamik Gruusia läänepartnereist toimuvat Gruusia demokraatia edusammuks, mitte allajäämiseks pahatahtlikule mõjutustegevusele.

Esimestel kuudel pärast võimuletulekut võttis Gruusia Unistus appi vägivaldsed jõugud, et sunniviisiliselt ära muuta 85 protsenti riigi kohalikest omavalitsustest, ning alustas kümnete poliitiliste oponentide vangistamist. Keegi ei julgenud nuriseda, et mitte minetada võimalust Gruusia Unistuse „suunamiseks paremale kursile”. Vene mõju laienes Gruusias ning läänest ei kostnud selles otsustavas faasis mingit pahameelt.

Kaassüüdlased ja murelikud õeksed

Kui Venemaa tungis 2014. aastal Ukrainale kallale, sai Gruusia allutatus Vene mõjule päevselgeks. Gruusia valitsus ei öelnud midagi – järgnes 8 aastat täielikku vaikust. Kui 2022. aasta veebruaris toimus täiemahuline kallaletung, keeldus Gruusia valitsus ühinemast Venemaale sõja algatamise eest kehtestatud piirangutega, nii et lääne sanktsioonidest möödaminekuks viiakse Venemaale kaupu Gruusia kaudu. Endine Gruusia president, kes Ukrainast tagasi pöördus, on nüüd vangistuses aeglaselt suremas, kuna teda keeldutakse tervislikel põhjustel vabastamast. Arvatavasti on ta raskmetallidest mürgistuse saanud. Iga päev, mil see kurbmäng kestab, on kingitus Kremlile.

Gruusia eurointegratsiooni on takerdunud – nii et Moskva saab oma tahtmist, aga häbi langeb grusiinidele.

Lääne murelikkuse väljendused on muutunud kulunuks, sõnastikest ei leita enam uusi omadussõnu (sügav mure, siiras mure, väga tõsine ja siiras mure, otsatu mure). Midagi sisulist pole tehtud, näitamaks Gruusia rahvale, et Gruusia Unistus on raisanud ära kümme aastat selle asemel, et viia rahvast igatsetud euroopaliku tuleviku poole. Pole tehtud selgitustööd, kuidas Gruusiast on saanud üks köide Kremli uute stsenaariumide väljalaskes – ühes riiuli servas on Ukraina kui näide kõva jõuga liialdamisest, vastasservas Gruusia kui näide süvapoliitilisest sõdimisest. Ainus tõeline kahju, mida kannab venemeelne valitsus, kes teeskleb Euroopasse pürgimist, on Gruusia eurointegratsiooni takerdumine – nii et Moskva saab oma tahtmist, aga häbi langeb grusiinidele.

Grusiinid on korraldanud massimeeleavaldusi, et demonstreerida toetust Ukrainale ja protestida selle pärast, et valitsus on Venemaa julmustegude kohta vaikinud. Tuleb lisada, et alates 2014. aastast on Ukrainas käinud tuhandeid grusiine, et taastamistöödel kaasa lüüa ja aidata relvajõude sõdimisel. Mobilisatsiooni eest põgenevatest venelastest on Gruusiasse jõudnud üle saja tuhande, ent nende lõimumine ei suju.

Sellesse püssirohutünni otsustaski Gruusia valitsus heita tiku, mille nimeks oli välisagentide seadus. Käivitus tavapärane tsükkel. Murelikkuse deklareerimine. Pürgimused. Hämamine.

Näide tuuldelastud võimalustest

See ajajoon võiks täita 70 lehekülge. Kõik tähtsamad tegelased on võimalusi tuulde lasknud ja end häbistanud. Põhiline on siiski see, et 2008. aasta augustisõja järel ruttas lääs Moskvaga suhteid taastama, pigistades silmad kinni fakti ees, et Gruusia on ilmekas näide Venemaa moodsast tankideta sõjapidamisest.

Alates 2009. aastast oleme korranud Moskva pajatusi Gruusiast, nagu need vastaksid tõele – oleme rääkinud, et Gruusia langes Venemaa poolt hästi ettevalmistatud lõksu, tembeldanud Saakašvilit hullumeelseks, vaikinud Venemaa aastakümnete pikkusest hübriidsõjast Gruusias, jätnud teadvustamata, kui ränkraske on igasuguses riigis rebida poliitilist võimu kõige domineerivama oligarhi käest (kui tema rikkust võrrelda selle riigi SKT-ga). Oleme Moskvaga kõnelnud üle ukrainlaste ja grusiinide peade, minnes kaasa Venemaa suhtumisega, et tal on nende üle eriõigusi, otsekui need riigid poleks iseseisvad, vaid pelgalt „endised”.

Gruusia Unistuse võimuperioodil on Gruusias järjest toimunud sündmusi, mille kohta rahvusvahelised vaatlejad on küsinud, kas Ivanišvili loobus just siis riigi lõimimisest läände. See on eksitav, kuna me teame, et venemeelne oligarh pole midagi sellist üldse tahtnud.

Vaikne libisemine keset protestikära

Grusiinid on endiselt EL ja NATO palavad toetajad, aga Kremli pikad käed on saavutanud, et praegusel kursil jätkates ei tule lõimimispüüetest midagi välja. Parim, mida lääs raatsib Gruusia rahvale öelda, on korrata loosungit, et „grusiinid peavad otsustama”, millist tulevikku nad soovivad. Süüdi oleks otsekui juhus, mitte Kremli pahatahtlikkus, et Gruusia on seal, kus ta on praegu.

Peame möönma mitte ainult oma taipamatust selles osas, millised jõud Gruusias tegutsevad, vaid ka moraalse julguse puudumist, et me ei sea Gruusia (ja Ukraina) pürgimusi oma poliitikas piisavalt kõrgele kohale.

Praegusel hetkel käärib kõikjal Venemaa ümber – see tähendab võimalusi. Paraku ei kasuta USA ega Euroopa neid võimalusi kuidagi ära, et veelgi nõrgestada Venemaad, vähendada tema suutlikkust naaberriike õõnestada või parandada meie julgeolekut ja geopoliitilisi väljavaateid. Seame endiselt esikohale läbisaamist Moskvaga. Lubame Moskval tempot seada ning igal kriisihetkel piirdume katsetega kuidagi reageerida.

Süüdi oleks otsekui juhus, mitte Kremli pahatahtlikkus, et Gruusia on seal, kus ta on praegu.

Teatud mõttes on viimased kuud toonud Gruusiale leevendust, kuna võimuohje käes hoidev oligarh on viimaks maski eest võtnud.

Meil on kohustus reageerida sellele, mida näeme. Kõigepealt tuleb sellele otsa vaadata, mida Ivanišvili on teinud, ja seda õigesti nimetada. Peame tunnistama, mida Venemaa on saavutanud, ja seda õigesti nimetama. Peame möönma omaenda kaassüüd, et me oleme venemeelsetele jõududele kinkinud vaba voli tegutseda pahatahtlikult igas hübriidvallas kõigepealt seepärast, et me pidasime vaikset Gruusiat mugavamaks. Järgmisena tuleb meil kurssi muuta. Seejuures tuleb tunnistada, et tõelist Gruusia unistust kodust Euroopas pole lämmatanud üksnes Kremli mõju, vaid Gruusiale on häda toonud see, et me oleme Vene müüdiloomet tõe pähe võtnud.

Oleme kõnelnud Gruusia „vaiksest libisemisest” läänest eemale. Kui see on olnud vaikne, siis põhiliselt siiski meie, mitte grusiinide süül.

Grusiinid on otsustanud, kus nende tulevik peaks olema. Sel juhul peavad nad tõepoolest hääletama valitseva partei vastu, kes pobiseb lääne ees õigeid sõnu, ent teostab oma välis- ja sisepoliitikat täiesti lahus Gruusia rahva selgest tahtest. Ent kui enamik läänest jääb uskuma Moskva poolt Tbilisis lavastatavat näiliselt Euroopa-meelset kabukiteatrit, siis me õõnestame otsust, milleni on jõutud juba ammu. Enam ei tohi Gruusiaga nii käituda.

2009.–2013. aastal töötas Molly McKew toonase Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili nõunikuna.