Dialoog Venemaaga. Venemaal tuleb oma Lääne-poliitikat muuta
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2021
Kuus ekspertarvamust Venemaa ja Lääne suhetest ning ideed, kuidas dialoogis Venemaaga edasi liikuda. Lääs peaks taotlema pelgalt pragmaatilisi suhteid Venemaaga, selle asemel et katsetada järjekordse suhete parandamisega.
Seotud artiklid
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
Vabadusest väsinud Venemaa ja meie
Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?
Eesti valikud Iraagi sõja taustal
Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.
Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis
Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Saksamaa välispoliitikal uus mõõde
Saksa välispoliitika vorm on põhjalikult muutunud. Nõuded seda kujundavale jõule on kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Rahvusvahelise poliitika uued kogemused kristalliseeruvad aeglases, kuid pidevas protsessis uue mõõte suunas.
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Sovetoloogia tõus ja hääbumine
Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: "Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid "sovetoloogia" elab ikka edasi."
Sihiseadmise takerdustest liitumise ootel
Niisiis on 1. maini jäänud vähem kui kolm kuud. Rahvavalgustusliku retoorika aeg on ammu möödas - see lõppes septembris. Kui enne referendumit oli poliitikute jutt üle paisutatud ja keskendus selgitustele, mida Eesti hakkab liitumise järel Euroopast eurodes või kroonides saama, siis aasta viimastel kuudel oleksin oodanud poliitilises sihiseadmises selget pööret. Täisliikmelisus on käeulatuses. Sestap: mis mõtteid mõlgutavad otsustajad riigikogus, valitsuses, välisministeeriumis? Missugusena kujutavad nad ette Eesti rolli ühinevas Euroopas?
Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem
Möödunud aasta sügisel möödus kümme aastat ajast, kui Venemaal viimati tõrjuti tagasi riigipöördekatse. Toonane president Jeltsin põrmustas enda kukutamise katse, suunates kahuritule riigiduuma Valgele Majale. Kui seda meeles pidada, on ka kergem mõista asjaolu, miks Venemaal on siiamaani raske üle minna sellisele tegevusele, mida Lääne-Euroopas peetakse normaalseks demokraatlikuks poliitikaks. Valitud on siiski õige suund, kuigi teekond tundub olevat pikk. Seda näitasid hiljuti korraldatud üleriigilised duuma valimised. Iseenesest olid valimised ilmselt ju üsnagi ausad, aga valimiskampaania käigus soositi häbenematult Ühtset Venemaad, president Putini oma parteid. Seda võibki oodata niisuguses riigis, kus televisioon, massiteabevahenditest kõige olulisem, on oma mitmete kanalitega kas riigi otsese järelevalve all või vähemalt sellele allutatud.
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Raamat: Estonian Foreign Policy Yearbook.
Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus "Eesti välispoliitika aastaraamat". Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.
“Superpresidentalismi” ohud – Voronin, Putin ja Moldova rahvuslikud huvid
Aastal 1939 sõlmitud pakt ja sellele järgnenud Balti riikide, Lääne-Ukraina ja Moldaavia annekteerimine Teise maailmasõja alguses aitas sillutada teed nn välisimpeeriumi loomisele ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide jõustamisele aastatel 1945 - 48.