Veel mõtteid Euroopa Nõukogu tulevikust

Pole vist liialdus öelda, et kunagi varem pole Eesti positsioonid Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) ega vist ka üheski teises rahvusvahelises organisatsioonis olnud nii head kui praegu. Eesti delegatsiooni juht Andres Herkel on assamblee aseesimees (varem on küll samas ametis olnud ka Kristiina Ojuland), allakirjutanu keskkonna, põllumajanduse ja regionaalasjade komisjoni esimees (varem pole Eesti esindajad kunagi ENPA komisjone juhtinud). Mõlemad ametikohad tähendavad automaatselt ka ENPA juhtkomitee ja büroo liikmeksolekut, oma fraktsiooni ehk parteirühma (Andres Herkelil Euroopa Rahvapartei ja allakirjutanul Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed)¹ büroo liikmeksolek sellele lisaks. Oma parteirühma (Liberaalide ja Demokraatide Allianss) büroosse kuulub ka Mailis Reps, olles fraktsiooni esimehe esimene asetäitja. Samas parteirühmas paistab aktiivsusega silma ka Silver Meikar ja oma parteirühmas (sotsialistid) Indrek Saar. Lisaks on Herkel, Reps ja Saar mõjuka monitooringukomisjoni liikmed, mille pädevuses on anda hinnanguid liikmesriikide poolt võetud kohustuste täitmisele. Meie esindajate edukust näitab ka raportite ja fraktsiooni nimel esinemiste arv, mis on ühe väikeriigi kohta tavatult suur.

On pisut kahetsusväärne, et Eesti välispoliitikas on Euroopa Nõukogu suunal tehtav justkui mõneti tagaplaanile jäänud.

Seetõttu on pisut kahetsusväärne, et Eesti välispoliitikas on Euroopa Nõukogu suunal tehtav justkui mõneti tagaplaanile jäänud. Kuid probleem on üldisem: Euroopa Nõukogu on tasapisi oma tähtsust minetanud paljude riikide jaoks. Kus ja millal see protsess alguse sai, on raske öelda. Kas Euroopa Nõukogu laienemine on organisatsiooni “lahjendanud”? Või on Euroopa Liidu tugevnemine tekitanud mulje Euroopa Nõukogu muutumisest ülearuseks?

Seega on vajadus muutusteks saanud üsna selgeks ning praegune eelarvekärbete aeg vaid kinnitab seda. Üsna põhjalikult on Euroopa Nõukogu ees seisvaid valikuid kaalunud Diplomaatia 2009. aasta märtsinumbris Andres Herkel ja Eesti Vabariigi alaline esindaja Euroopa Nõukogus suursaadik Sulev Kannike. Allakirjutanu proovib käsitleda organisatsiooni tulevikku enda kogemustest tulenevalt. Artikkel pole mõeldud poleemilisena, sest vaated langevad paljudes asjades kokku ja erinevused on pigem n-ö vaatenurkades. Eesti poliitika Euroopa Nõukogu suunal vajab minu hinnangul põhjalikumat arutelu, sest muutused seal on paratamatud. Peame otsustama, kas jääme pealtvaatajateks või osaleme nende suunamises.

Ilmselt on asju, mida saab teha vaid Euroopa Nõukogu. Ükski teine organisatsioon ei ole oma põhieesmärgiks seadnud inimõiguste, demokraatia ja seaduste ülimuslikkuse kaitset Euroopas. Sestap on loomulik, et organisatsiooni reformides ja säästuvõimalusi otsides on uus peasekretär Thorbj0rn Jagland otsustanud keskenduda just sellele n-ö pärisosale. Teisalt aga on Euroopa Nõukogu unikaalne roll seotud ka organisatsiooni möödunud sajandi lõpul toimunud laienemisega, mille tagajärjel on tegu üleeuroopalise struktuuriga, kuhu ei kuulu vaid Valgevene. Seega ei tohiks organisatsiooni ratsionaliseerides kergekäeliselt kõrvale heita arvukaid valdkondi, kus see on ainsaks üleeuroopaliseks foorumiks. Liiati on ka need mitut pidi seotud eelnimetatud põhiväärtustega. Käsitlengi põgusalt mõningaid minu hinnangul olulisi keskkonnateemaga seotud valdkondi, kus Euroopa Nõukogu on aastaid tegev olnud, kuid mille tulevik on praegu mõneti ebaselge.

Esmalt planeeringud ja regionaalne areng. Üsna hiljuti, 8.-9. juulini toimus Moskvas Euroopa Nõukogu Ruumilise/Regionaalse Planeerimise Ministrite Konverentsi 15. istungjärk. See kohmaka nimega kogu, mida ka ingliskeelsetes tekstides tähistatakse prantsuskeelsest nimest tuletatud lühendiga CEMAT, tähistas ühtlasi oma 40. aastapäeva. See võimaldas eesistumist lõpetanud Vene Föderatsiooni regionaalministeeriumil piduliku vastuvõtuga oma külalislahkust näidata, kuid muus mõttes oli istungjärgul tegu üsna tavaliste n-ö kõrgetasemeliste töökoosolekutega. Dokumendid olid valdavalt vastuvõtmiseks valmis ja said viimast lihvi istungjärgule eelnenud nn kõrgemate ametnike koosolekul. Istungjärgu alguseks oli siiski lahtine üks oluline asi, millest pisut hiljem.

Dokumendid ise olid asjalikud, kuid midagi pöördelist ega väga uudset neis minu hinnangul ei sisaldu. Võeti vastu nn Moskva deklaratsioon tulevikuväljakutsetest säästvale planeerimisele muutuvas maailmas, milles juhitakse tähelepanu kliimamuutusest, elanikkonna vananemisest, sotsiaalsest polariseerumisest ja majanduskriisist tulenevatele ülesannetele. Selles rõhutati muu hulgas kliimamuutuse osas planeeringute tähtsust nii sellega kohanemisel kui ka vastava ohu vähendamiseks hädavajalike muudatuste saavutamisel energeetikas, transpordis ja ehitussektoris. Samuti võeti vastu resolutsioonid avalike teenuste kättesaadavusest ja maaeluga seonduvast kultuuripärandist.

Euroopa Nõukogu on tasapisi oma tähtsust minetanud paljude riikide jaoks. Kus ja millal see protsess alguse sai, on raske öelda.

Põnevust tekitas õigupoolest vaid kolmas resolutsioon. Nimelt on iga CEMATi istungjärgu viimases resolutsioonis tavaks märkida järgmine eesistuja, kes tavaliselt on selleks ajaks juba ammu kokku lepitud. Sel korral läks aga teisiti. Venemaalt esialgse kokkuleppe järgi eesistumise üle võtma pidanud Prantsusmaa loobus üsna viimasel hetkel ja ühtegi teist kindlat kandidaati nii lühikese ajaga leida ei õnnestunud. Venemaa teatas, et soovib igal juhul eesistumise üle anda ja mitte erakorralise kohusetäitjana jätkata. Alles üsna istungjärgu lõpuks õnnestus selleks eraldi korraldatud nõupidamisel kokku leppida, et eesistumise võtab üle Kreeka.

Võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea, kuid tegelikult paistis segadus eesistumise ülevõtmisega näitavat üldisemat ebakindlust CEMATi tuleviku suhtes. Kuluaarides käisid jutud, et see on üks institutsioonidest, mis läheb “Jaglandi kärpekirve” alla. (Euroopa Nõukogu peasekretär ise oma tervituskõnes midagi sellist otse küll ei öelnud, püsides pigem “juubilari tervitamise” kui “kadunukese mälestamise” lainel). Kuigi vormiliselt oli tegu ministrite tasemel kohtumisega, olid kohal vaid üksikud ministrid: enamikku delegatsioonidest juhtisid aseministrid või osakonnajuhatajad. Samas olid vähemuses ka need riigid, keda esindasid vaid saatkonna diplomaadid. Sellesse vähemusse kuulus ka Eesti. Allakirjutanul oli au koosolekul ENPAt esindada ja rõhutada oma tervituses planeeringute tähtsust nii keskkonna kaitsmisel kui kohaliku demokraatia vahendina. Kuivõrd planeeringutega seonduv on seotud nii keskkonna kui kohaliku demokraatiaga, on üsna loomulik, et vastava komisjoni esimees organisatsiooni esindab, kuid samas võib küsida sedagi, miks ENPA presidenti kohal ei olnud.

Nõnda polegi ehk liialdus öelda, et senisel kujul hakkab CEMAT ennast ammendama. Tulla iga nelja aasta tagant ministrite tasemel pidulikult kokku ja võtta vastu üldiselt õigeid dokumente, mida hiljem loevad väga vähesed, pole ehk tõesti põhjust, ja seda eriti säästuajal. Kuid CEMATi laialisaatmine tähendaks ühe olulise planeeringuküsimuste asjatundjate võrgustiku lammutamist. Nii tulekski laialisaatmise asemel mõelda tegevuse ratsionaliseerimisele ja ehk ka “pidulikkuse” vähendamisele. Näiteks on planeeringud tihedalt seotud maastikekaitsega ja Euroopa Nõukogu üks suhteliselt uus (sügisel saab 10 aasta vanuseks) konventsioon käsitleb maastikekaitset.² Maastikukonventsiooni ja CEMATi administreerib Euroopa Nõukogus sama direktoraat. Kas poleks aeg tegevust senisest enam integreerida ja hakata korraldama ühiseid nõupidamisi? See aitaks paremini koordineerida kahe kogu töö sisu ja ühtlasi annaks rahalist kokkuhoidu.

Euroopa Nõukogu raames sõlmitud keskkonnavaldkonnaga seotud konventsioonidest on olulisim 1979. aastal sõlmitud Berni konventsioon Euroopa elustiku ja elupaikade kaitsest. Pole liialdus öelda, et tegu on Euroopa keskse regionaalse looduskaitseleppega. Sellega on praeguseks liitunud kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid³ peale San Marino ja Venemaa. Viimased osalevad siiski töörühmades vaatlejana, sama staatus on ka Valgevenel. Seega hõlmab leppe raames tehtav töö kogu Euroopat, lisaks on sellega liitunud ka mõned Põhja-Aafrika riigid. Tegu on ka ühega neist Euroopa Nõukogu konventsioonidest, mille liikmeks on Euroopa Liit, olles koguni üks leppe algseist osapooltest (tollal loomulikult Euroopa Ühenduse nime all).

Euroopa Liit on konventsiooni täitmiseks võtnud vastu kaks direktiivi – linnudirektiivi ja loodusdirektiivi – mis moodustavad ühenduse looduskaitseõiguse selgroo. See on kahtlemata tugevdanud looduskaitset Euroopa Liidu liikmesriikides, kuid ühtlasi on selle tagajärjel konventsioon ise justkui pisut unustusehõlma vajunud. See viimane on aga äärmiselt kahetsusväärne eelkõige seetõttu, et üksnes ELi raames tegutsedes ei nähta Euroopa biogeograafilist tervikut.

On asju, mida saab teha vaid Euroopa Nõukogu. Ükski teine organisatsioon ei ole oma põhieesmärgiks seadnud inimõiguste, demokraatia ja seaduste ülimuslikkuse kaitset Euroopas.

Berni konventsiooni raames tegutsevad ka mitmed ekspertrühmad, mis vaevad selliseid olulisi probleeme nagu kliimamuutused ja bioloogiline mitmekesisus, saarte looduskaitse, suurkiskjad, kaitsealade võrgustikud jpm. Kõiki neid valdkondi käsitletakse Euroopas tervikuna, mida ükski teine rahvusvaheline organisatsioon ei tee.

Nende mõne üleeuroopalise keskkonnapoliitikaga seonduva näite varal tahtsin osutada, et Euroopa Nõukogul on olulisi funktsioone ka väljaspool kitsalt mõistetud inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi valdkondi. Kui nimetatud valdkondi aga pisut laiemalt käsitleda, kuuluvad kindlasti sinna ka keskkonnaküsimused. Ka mitmed ENPA dokumendid rõhutavad keskkonnavaldkonna seost inimõigustega.

Seega, olles küll päri vajadusega Euroopa Nõukogu tööd ratsionaalsemalt korraldada, olen seda meelt, et organisatsiooni    unikaalsed tegevused looduskaitse, maastikukorralduse ja planeeringute valdkonnas ei tohi hääbuda. Küllap kehtib sama ka mitme muu valdkonna, näiteks kultuuri kohta.