märts 17, 2011

Diplomaatide tabuteema

Venemaa „kaasmaalaste poliitikast” viisakas seltskonnas ei räägita.

Riikidevahelises suhtluses on kombeks tegelda peaasjalikult salongikõlbulike teemadega, sellistega, millest saab peale enam-vähem lekkekindlate kohtumiste rääkida mõõduka avameelsusega ka avalikel foorumitel ja  mis lähevad sügavalt korda koduriigi avalikkusele. Poliitiliselt ja majanduslikult üha enam läbipõimuvas maailmas on üldist huvi pakkuvaid aruteluteemasid piisavalt, et täita ära kõik kahe- ja mitmepoolsete diplomaatiliste kohtumiste päevakorrad. Kuid lisaks sellele on olemas veel mõned küsimused, mis diplomaatide keskel enamasti jutuks ei tule. Neid lahatakse üldistuste ja eufemismide saatel akadeemilistel konverentsidel ja analüüsitakse kitsale ringile mõeldud erialastes ajakirjades. Selliste arutelude sisust ja järeldustest ei saa aga kunagi teada inimesed, kes ei kuulu Chatham House’i reeglitega kaitstud konverentside tavapubliku hulka, kuid kelle igapäevatöö jaoks oleks hädavajalik märgata ja mõtestada teatud välispoliitika nähtusi.

Salongikõlbmatult piinlikuks  teemaks on mõne riigi välispoliitika töösuunad, mis oma eesmärkide ja meetodite valikus väljuvad poliitilise dialoogi, avaliku diplomaatia või  kultuuri- ja haridusalase koostöö raamidest ning põrkuvad, pea ees, sihtmärkriikide tegevusplaanidega oma ühiskonnaelu korraldamisel. Niisuguseid suundi iseloomustab tavaliselt toimija kavatsus oma tegelikke eesmärke looritada, mis välistab teema lülitamise riikidevahelise dialoogi päevakorda. Üks niisuguseid välispoliitikasuundi on Vene Föderatsiooni kaasmaalaste poliitika, mille peamiseks tegevuspiirkonnaks on endised NSVLi alad ja Balti riigid ning mis töötab vastu Eesti valitsuse püüdlustele lõimida siinset kultuuriliselt mitmekesist ühiskonda ning hoida kõrgel oma riigi mainet.
Eesti lõimumisprotsessi sekkuv iseloom väljendub juba Venemaa kaasmaalaste poliitika nimes (politika sootetšestvennikov), mis esitab a priori väite, justkui kuuluks teatud osa Eesti elanikkonnast, kes siin  kodakondsuse või alalise elamisloa alusel elab, mingil põhjusel rohkem Venemaa kui oma elukohariigi juurde ning nende jaoks oleks vaja spetsiaalset, riigipiire ületavat poliitikat.
Teiste riikide elanikele suunatud poliitika elluviimiseks on asendamatuks abivahendiks meedia, kuid oluline roll on ka mitmesugustel muudel rahva- ja avaliku diplomaatia vahenditel. Venemaa kaasmaalase mõiste ja selle pidev kinnistamine Venemaa  meedias, mida tihti justkui muuseas põimitakse kinnitusega iseseisva Eesti riigi ebakindlast tulevikust ja ajaloolisest kuuluvusest Vene impeeriumi rüppe,  tekitavad selle poliitika sihtrühmas segadust enesemääratlusega – kes ma siis õieti olen, kuhu ma siis õieti kuulun? Meedia kaudu ülespiitsutatud kahtlused peegelduvad määratlemata kodakondsusega isikute naturalisatsiooni tempo languses või arvamusküsitluste tulemustes ning neid on käepärane kasutusse võtta kampaaniates, mille läbiva väite kohaselt on Eesti inimõiguste alal täiesti läbipõrunud riik. Seega oleks meil justkui piisavalt põhjust uurida, mis Venemaa kaasmaalaste poliitika raames õieti toimub ja kas selle mõju piiramiseks tuleks midagi ette võtta.
Avalikku arutelu sel teemal kohtab aga harva. Väljaannetest, mis antud küsimust puudutavad, meenub vaid kapo aastaraamat. Üksikuid häid lugusid, milles mainitakse Venemaa kaasmaalaste poliitikaga seotud isikuid, organisatsioone ja ettevõtmisi, on ilmunud ka mujal (Pekka Erelt, Eesti Ekspress 30.12.2010), kuid välispoliitika valdkonda kuuluva nähtusena seda veel kuigivõrd käsitletud ei ole. Üheks põhjuseks, miks välispoliitika analüütikud ei ole teemat omaks tunnistanud, võib olla selle keeruline liigitamine – vaadet segab eksitav kultuurikoostöö loor.
Venemaa kaasmaalaste poliitika aktivistid armastavad väga rõhutada oma tegevuse kultuurialast iseloomu ning võrdlevad end Prantsusmaa poolt juhitava frankofoonia ühenduse ja Briti Nõukoguga. Selline võrdlus on eksitav: Venemaa kaasmaalaste poliitika seisab kolmel sambal, milleks on a) vene keele ja kultuuri edendamine, b) „võitlus ajaloo võltsimisega“ ja c) „kaasmaalaste õiguste kaitse“. Sarnasus prantslaste ja brittide kultuuripoliitikaga lõpeb esimese, keele ja kultuuri edendamisega. Ajalooalased võitlused ja selektiivselt lähenev isikute kaitse naaberriikides ei kuulu kusagil kultuuriekspordi alla. Venemaa kaasmaalaste poliitika väljatöötajad ei ole teinud kunagi ka saladust, et nende eesmärgiks on konsolideerida oma teistes riikides elavaid „kaasmaalasi“ ning koordineerida nende koostööd. Teiste riikide elanike organiseeritud juhtimist mingi konkreetse ajalooversiooni tugigrupiks või valitud inimrühma (eri)õiguste kaitseks on aga tavapäraseks kultuurikoostööks juba raske pidada.
Kummalisel kombel vaikivad ka Eesti integratsiooniala eksperdid. Keegi ei vaidlusta Venemaa  kaasmaalaste poliitika hoolikalt fokuseeritud haaret, mille tõmbejõud on täpselt vastupidine Eesti lõimumispoliitika püüdlustele. Mitte ükski lõimumismonitooring ega ühiskonna sidususe analüüs ei too aga seda faktorit oma metoodikasse. Eestis tehakse tõemeeli nägu, nagu sõltuks venekeelsete ühiskonda integreerimise edu üksnes Eesti oma jõupingutustest. Näib valitsevat arvamus, et tunnistada idapiiri tagant kiirguvaid, siinset integratsiooni häirivaid mõjutusi võrduks virisemisega, mida endale lubada ei tohi.
Käesoleva artikli eesmärgiks ei ole Venemaa kaasmaalastepoliitika arenguloo analüüs. Eesti poliitikute ja ametnike jaoks ei tohiks olla vahet, kas tegemist on naaberriigi sisepoliitika kaasnähtusega, mis tuleneb selle riigi identiteediotsinguist, või aktiivse, meie ühiskonna lõimumist häiriva meetmega. Poliitikateaduse vaatenurgast on identiteediotsingud, mida suunavad tugevad ja vastakad psühholoogilised impulsid, väga tänuväärne uurimismaterjal, kuid jäägu see teadlastele. Riigi seisukohalt on esmatähtis välja selgitada, kas ja mida tagajärgede suhtes ette võtta. Põhjustele keskendumine, kui seda ei tee kompetentne poliitikaanalüütik, kipub alati hajuma mingisse pseudomõistvasse  hoiakusse, justkui oleks tegu üksnes Venemaa keerulise sisepoliitika segase ja piinliku funktsiooniga, mille tunnistajaks sattudes tuleb pilk diskreetselt kõrvale pöörata. Tajutav on hoiak, mis eelistab parem vaikida kui uurida ebamugavaid ja vastukäivaid asju, mida ei saa kellegagi peale Läti kolleegide õieti arutadagi.
Ehk aitaks valehäbist üle saada, kui teadvustaksime endale, et Venemaa jaoks on tegu üliolulise välispoliitika suunaga, mida  tõendab märkimisväärne materiaalne ja intellektuaalne ressurss, mida ta sellesse tegevusse paigutab? Kuidas ületada leplik inerts?
Mulle meeldib, kuidas energiajulgeoleku tõhustamist defineeritakse tegemist nõudvate tööde, nagu näiteks energiaühenduste loomise või energiaallikate mitmekesistamise vajadus, kaudu. Ei raisata aega enesest sõltumatute tegurite siunamise peale, nagu energiakandjate hindade tõus või energiatarnijate ebausaldusväärsus. See on konstruktiivne lähenemine, mis annab märku vastutuse võtmisest ning kavatsusest hoolitseda, et kõik, mis vaja, saaks kiiremas korras tehtud.
Sama hoiak tasuks võtta ka Vene Föderatsiooni kaasmaalaste poliitika suhtes. Pole mõtet unustada end mõtisklema, milleks see on loodud, kas seda oleks võimalik peatada või kas see hääbub ükskord ehk ise. Samavõrd tulemusetu oleks panustada tele- ja raadiolainete segamisse või aktivistide-kõneisikute liikumise takistamisse. Demokraatlikul riigil jätkub külma närvi ja küpsust, et mitte tunda kiusatust vahendite järele, mis kuuluvad teistsuguste riigikordade arsenali. Eesti geograafiline asukoht on paratamatus, mida iseloomustavad spetsiifilised kaasnähud. Mis toimub idapiiri taga, on suuresti väljaspool meie mõjuulatust, siinpool piiri toimuva suhtes on meil aga nii voli kui vastutus.
Venemaa kaasmaalaste poliitika ilmutab end oma praegusel kujul nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil kõige tihemini haridus- ja kultuuritöötajatele. Avaliku arutelu puudumise tõttu on neil raske ära tunda, millal pakutakse ehtsat, mõlema maa kultuurielu rikastavat koostööd, tõelist hariduse, keele ja kultuuri edendamist, millal aga kultuuritegevust, mis on kasutusel kui viigileht forsseeritud deržaava-ideoloogia ürgsete tungide ees. Alati ei ole kohe näha, millega on tegu. „Ajaloo võltsimise vastane võitlus“ ja „kaasmaalaste õiguste kaitse“ võib, kui olukord nõuab, istuda vaikselt tagaistmel ja olla vait, sest Eesti ametnikke sedasorti ühistesse kultuuriprojektidesse kaasates luuakse legitiimsust ka nendele.
Miski, mida me kindlasti teha saame, on kolm korda järele mõelda, enne kui pakume oma osalust, sõbrakätt, kõneplatvormi, nähtavust ja rahastamist organisatsioonidele või projektidele, mille eesmärgiks on edendada Eestis Venemaa kaasmaalaste poliitikat. Loomulikult pole siin ühest retsepti. Ühel hiljutisel kinnisel foorumil, kus selle teema tõstsin, viitasid kohalolnud ajakirjanikud oma valdkonna eetikakoodeksile, kus on kesksel kohal info tasakaalustatud esitamise ja kõigi osapoolte ärakuulamise nõue. Samas ei väitnud keegi otseselt, et tasakaalustatud esitust tuleks rakendada pimesi ja automaatselt. Eetilisele otsusele võrdsest kohtlemisest eelneb eetiline hinnang osapoolte taotlustele. Seepärast on ülioluline, et Venemaa kaasmaalaste poliitika ja selle mõjud Eesti ühiskonna arengule saaks asjalikult läbi uuritud ja vaieldud. Nii oleks igaühel võimalus langetada informeeritud ja läbikaalutud otsuseid, millisele poliitikale ja kuidas ta tahab või ei taha kaasa aidata. Valiku tegemine ei peaks olema raske, sest tegu on vastanditega, mille üheaegne toetamine ei toeta kumbagi või toidab hoopis konflikti.
Loodan, et siinset probleemiesitust satub lugema keegi, kes tahaks sellele vastu vaielda, seda täiendada, süvendada või selle kohta küsimusi esitada. Tahaksin, et vaataksime ükskord otsa teemale, mis meile juba mõnda aega väljakutsuvalt näkku põrnitseb.
Hea oleks, kui see diskursus jätkuks mõnes suurema lugejaskonnaga meediaväljaandes. Siis oleks ka diplomaatidel rohkem sundi seda oma vestlusteemadesse tuua.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar