Balti energia ja julgeolek

Aprillis alustati Läänemere põhja Nord Streami gaasitoru paigaldamist. Energiajulgeoleku teema muutub järjest aktuaalsemaks. Balti riigid seisavad sel hooajal mitme strateegilise energiavaldkonda puutuva valiku ees. Kas Eesti, Läti ja Leedu on siin “kolm meest paadis” või otsime oma energialahendusi eraldi? Ilmselt on Balti energiapoliitikas olemas nii ühisosa kui ka selged erihuvid. Püüdes sellele hinnangut anda, tasub kõigepealt keskenduda sellele, mis Eesti, Läti ja Leedu energeetikat üksteisest eristab: Eestis põlevkivi, Lätis maagaasihoidlad ja Leedus tuumaenergia. Seejärel pruugib vaadelda Balti energiajulgeoleku probleeme: Vene ohtu ja kodumaise energiaekspertiisi nappust.

Eesti põlevkivi

Eesti on maailmas ainus riik, kus enamik ehk ligi kaks kolmandikku riigi energeetikast põhineb põlevkivil. Võrreldes enamiku Euroopa Liidu maadega on oma territooriumil leiduva mahuka energiaressursi ja sellel põhineva elektroenergeetika olemasolu Eesti energiajulgeoleku tagatiseks ja eeliseks. Eesti on tänu põlevkivienergeetikale kogu kasutatava energia osas praegu Vene impordist vähem sõltuv kui näiteks Läti. Kuid siiski tekitab põlevkivi tõsiseid energiajulgeolekualaseid muresid.

Põlevkivitöötlemine saastab õhku. Põlevkivist elektri tootmisega paiskub atmosfääri suures koguses saasteaineid, nagu süsinikdioksiid, vääveldioksiid ja lämmastikoksiid. 2008. aastal vastu võetud Euroopa Liidu kliima- ja energiapakett seab ELi liikmesriikide heitkogustele konkreetsed piirid. Alates 2013. aastast väheneb lubatud summaarne iga-aastane heitmekvootide maht lineaarselt 1,74 protsendi võrra, et vähendada riigi heitkoguseid 2020. aastaks umbes 20 protsendi võrra võrreldes 2005.-2007. aastate perioodi keskmise tasemega.

ELi kliima- ja energiapaketil on seega suur mõju Eesti elektrienergia tulevikule. Puhtmajanduslikult peaks sellest paketist tulenevalt põlevkivist elektritootmise hoopis lõpetama ja ostma sisse odavat elektrit näiteks Venemaalt. Aga Eesti energiajulgeolekust lähtudes on oma elektritootmine äärmiselt vajalik.

Seoses Ignalina tuumajaama sulgemisega 2009. aasta detsembris kasvab Lätis maagaasi vajadus.

Seega ootavad Eesti energiabilanssi lähiaastatel ees suured muudatused. Kui praegu toodetakse Eestis 55-60 protsenti energiast põlevkivist, siis 15 aasta pärast peaks põlevkivi osakaal jääma alla 30 protsendi, suurendades teiste energiaallikate osakaalu. Põlevkivist elektri tootmine tuleb 2016. aastaks moderniseerida. Selle muudatuse eesmärgiks on keskkonnaheitmete vähendamine, põlevkivivarude säästlikum kasutamine ning elektrihinna konkurentsivõimelisel tasemel hoidmine. Narva elektrijaamades plaanitakse ehitada uusi põlevkivienergiaplokke ning renoveerida täiendavalt olemasolevaid, paigaldades plokkidele saasteainete püüdmise seadmed. Samas plaanitakse rajada ka teisi elektrijaamu ning mitte välistada tuumaelektrijaama.

Erinevate valikute juures tuleb silmas pidada, kui kõrgelt väärtustab Eesti elektri impordist sõltumatust ning kui suurt hinda on tarbija omamaise põlevkivielektri eest nõus maksma. Kõikvõimalikud energiavaldkonnaga seotud investeeringud on äärmiselt kulukad. Lisaks on osal lahendustest suhteliselt pikk elluviimisaeg ning seetõttu tuleb arvestada ka vahepealseid lahendusi, nende hinda ja tingimusi. Lühidalt on ELi energia- ja kliimapakett esitanud Eesti energiapoliitikale hulga väljakutseid ja valikuid. Eesti põlevkivielektri tootmist ootavad ees kriitilise tähtsusega ümberkorraldused.

Vene gaas Läti hoidlates

Maagaasi osas on Lätil regioonis väga oluline roll, mida nad ka ise selgelt tajuvad ning arendada soovivad. Võrreldes Eesti ja Leeduga moodustab maagaas Läti energiabilansis tervelt ühe kolmandiku. Seoses Ignalina tuumajaama sulgemisega 2009. aasta detsembris kasvab Lätis maagaasi vajadus veelgi. Lisaks kaalutakse Läti energiaringkondades uue, 400 megavatise gaasielektrijaama ehitamist Riiga. Kõik gaasitarned Lätile, nagu ka Eestile ja Leedule, tagab Gazprom Venemaalt.

Läti energeetika teeb eriliseks 2,5 miljardi kuupmeetri suurune maagaasihoidla Incukalnsis. Sellise hoidla rajamise on teinud võimalikuks Läti geoloogiline eripära: hoidla on rajatud soolaladestustesse. Lätis leidub selliseid geoloogiliselt soodsaid kohti veelgi ning nii ongi ühe ideena välja pakutud rajada Dobelesse maailma suurim, isegi kuni 50 miljardit kuupmeetrit mahutav maagaasihoidla. Läti energiapoliitika plaanide kohaselt võiks seal hoiustada suure osa Euroopa Liidule vajalikust maagaasist. Megaprojektil oleks sisu, kui Läti gaasitrassid oleksid ühendatud Lääne-Euroopasse suunduvate gaasitorudega. Kuid praegu see nii ei ole – gaasi osas on kõik Balti riigid endiselt 100 protsenti Venemaa võrkude ja varustuse küljes.

Viimasel ajal on taas päevakorda kerkinud mõte rajada Eesti-Soome merealune gaasitoru, mis võimaldaks ka Läti gaasihoidlatele ühenduse Euroopa Liiduga. Sellise konkureeriva infrastruktuuri väljaehitamise vastu peaksid ennekõike huvi tundma Eesti ja Soome maagaasi põhivõrguettevõtted. Kuni põhivõrguettevõtja kuulub samasse kontserni maagaasi ainsa müüjaga, milleks on Balti riikides ja Soomes praegu Gazprom, sellist huvi kindlasti ei teki.

Eesti on maailmas ainus riik, kus enamik ehk ligi kaks kolmandikku riigi energeetikast põhineb põlevkivil.

Seoses gaasitarnete poliitikast tuleneva võimaliku ebakindlusega võiks Läti valitsusele soovitada igakülgselt järele mõelda, enne kui langetatakse otsus uue gaasielektrijaama rajamisest või Venemaast gaasisõltuvuse suurendamisest. Läti energiapoliitika eesmärgiks võiks muuhulgas olla gaasivarustuse julgeoleku küsimused üle vaadata ja riske vähendada.

Leedu ja tuumaenergia

Ignalina tuumaelektrijaam oli taasiseseisvumisest alates Leedu peamine energiaallikas, kuni see 2009. aasta detsembris lõplikult suleti. Viimasel viiel aastal vaid poole võimsusega töötanud Ignalina tootis enne sulgemist umbes 70 protsenti Leedu elektrist. Leedu valitsus on nüüd silmitsi tõsiste valikutega, et tagada riigi energiavajadused ning vältida samas Leedu täielikku sõltuvusse langemist Vene energiatarnetest.

Leedu on teadvustanud, et riigi energia sõltumatuse säilitamiseks ning enda ja teiste Balti riikide pluss Poola energiavajaduste katmiseks on tuumaenergia tootmist vaja   Leedus   jätkata. Juba 2006. aastal alustas  Leedu koos  Läti, Eesti ja hiljem Poolaga kõnelusi uue  tuumajaama ehitamise asjus. 2006-2009 kulgesid läbirääkimised vaevaliselt. Leedu tuumaprojekti tulevik oli mitmes kohas ebaselge ja regionaalsete partnerite – Eesti, Läti ja Poola – kannatus pandi korduvalt proovile. Mõne Leedu poliitiku väljendatud lootused, et Ignalina sulgemist õnnestub eirata, ei aidanud kaasa uue tuumajaama projektile keskendumisele.

Teatava läbimurde Leedu uue tuumajaamaga seotud pessimistlikesse meeleoludesse tõid möödunud aastal Leedu uue presidendi ja valitsuse poolt tehtud sammud elektrituru arendamiseks ning tuumajaama rajamiseks. Näiteks võeti vastu enesekriitiline ja aus otsus tellida tuumaprojekti arengu- ja rahastamise analüüs väljastpoolt riiki kompaniilt N M Rothschild & Sons. Teiseks tähelepanuväärseks sammuks oli strateegilise investori kaasamine, kellele müüakse tuumajaamas vähemalt 51 protsendi suurune osalus. Eelolevaks suveks peaks selguma, kellest saab strateegiline investor. Leedu regionaalsed partnerid on optimistlikud. Leedu uue tuumajaama valmimine on osapooltele lähemal kui kunagi varem.

Euroopa Liidu roll

Energiaühenduste teema Euroopa Liiduga on Balti riikide kolmepoolses koostöös domineeriv. Tänases ELis moodustavad Baltimaad energiaenklaavi, mille gaasivõrku on tarned võimalikud vaid Venemaalt ning mille elektrisüsteem on samuti ainult Venemaaga ühendatud. Balti regiooni ainus ühendus ELi teiste liikmesmaadega on Eesti ja Soome vaheline väikese võimsusega merekaabel Estlink-1.

Leedu valitsus on silmitsi tõsiste valikutega, et tagada riigi energiavajadused ning vältida samas Leedu täielikku sõltuvusse langemist Vene energiatarnetest.

Kuid ELis on kiiresti arenenud Baltimaade energiaturgude ühendamise plaan (Baltic Energy Market Interconnection Plan – BEMIP), mille raames tegeletakse elektri- ja gaasiühenduste rajamise ja Balti elektrituru loomisega. Ühenduslülide pusle kokkupanemiseks plaanitakse esmajärjekorras välja ehitada Eesti ja Soome vaheline merekaabel Eslink-2, samuti Leedu-Rootsi ja Leedu-Poola vaheline elektriühendus. Euroopa Liidul on selle kõige juures võtmeroll koostöö vahendajana ning projektide osalise rahastajana.

Vene oht

Vene oht Balti energiapoliitikas ei ole otseselt seotud Läänemere põhja ehitatava gaasitoruga, vaid Venemaa eemaldumisega liberaalsest demokraatiast, turumajanduse praktikast ja õigusriigi printsiipidest. Mida suurem on Balti riikide energiasõltuvus Venemaast, seda rohkem võib tekkida julgeolekuprobleeme, sest Moskva loob endale poliitilisi liitlasi nafta- ja gaasilepingutega ning kasutab edukalt ära oma välispoliitilist käepikendust nimetusega Gazprom.

Vene mõjud Balti riikide energiapoliitiliste otsuste kallutamisel tunduvad kohati tugevaimad Lätis, kus murelikud vaatlejad on täheldanud teatavaid Läti poliitilise eliidi “gazpromiseerumise” tundemärke. Sümptomaatilised on siin Läti poliitikute püüded suurendada veelgi maagaasi osa Läti energiabilansis – näiteks Dobele hoidla gigantse laiendamise kaudu -, sest see tähendab üsna üheselt Gazpromi võimutäiuse laiendamist Läti energiasektoris.

Kohaliku kompetentsi nappus

Eesti, Läti ja Leedu sisemised energiajulgeoleku probleemid tulenevad piiratud energiaalasest kompetentsist. Puudu on laia silmaringiga spetsialistidest ja teadmisest. Kõigis kolmes Balti riigis napib energiavaldkonna eksperte, kes eviksid ühekorraga nii tehnilist teavet kui suuremat strateegilist vaatenurka energiapoliitikale. Olemasolevad energiaeksperdid keskenduvad enamasti oma kitsastest töökohustustest tulenevale murepuntrale ega halda temaatikat laiemas riiklikus või rahvusvahelises energiajulgeoleku kontekstis.

Probleem on seotud aastatepikkuse arusaamaga, et energiateema on kitsas erialaspetsialistide pärusmaa. Energiapoliitika seisneks justkui ainult äri- ja majandusküsimuste lahendamises, mida teostatakse tehnoloogiliselt ja rahanduslikult keerulises keskkonnas. Energiatemaatika ekspertide hulk Eestis ja Lätis on kahetsusväärselt kitsas. Teadmistest ja arusaamisest kantud sisulist debatti energiapoliitikast asendab pahatihti emotsionaalne ja kitsast perspektiivist tulenev arutelu. Selleks, et suurendada Eesti avalikkuse ja arvamusliidrite arusaama energiajulgeolekust, võiks kaaluda energiajulgeoleku teema lülitamist kõrgemate riigikaitsekursuste programmi.

Energiaalasesse välisekspertiisi suhtutakse Baltimaades umbusklikult. On kummaline, et tundlikus ja sõjasaladusi täis kaitsevaldkonnas on Balti kaitseministeeriumid julgelt välisnõunike abi kasutanud. Seevastu energiamajanduses on Eesti, Läti ja Leedu isemõtlevad “Balti tiigrid”. Leedu 2007. aasta riiklik energiastrateegia kirjutati ainult oma ekspertide poolt.

Balti riikide valitsuste sektori väiksus põhjendab energiakompetentsi nappust. Kui Leedus loodi 2009. aastal eraldi uus energiaministeerium, siis Lätis ja Eestis koordineerib energiaküsimusi siiani majandusministeerium. Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tegeleb energiateemaga vaid üks blokk energeetika asekantsleri juhtimisel. Hinnanguliselt mõtleb energiajulgeolekust Eestis umbes kümmekond inimest.

Tänases ELis moodustavad Baltimaad energiaenklaavi, mille gaasivõrku on tarned võimalikud vaid Venemaalt.

Hoolimata energiajulgeoleku teema kaalust ja olulisusest ei ole Eestis parlamendi ega valitsuse tasandil ühtegi energiateemaga tegelevat komisjoni. Riigikogus toimub energiaküsimuste arutelu kord majanduskomisjonis, kord väliskomisjonis. Valitsuse julgeolekukomisjoni koosseisu majandusministeerium ei kuulu. Eestis puudub ametlik foorum ministeeriumitevaheliseks energiapoliitika aruteluks. Meilinimekirjast üksi jääb väheks.

Kokkuvõte

Energiajulgeolek on Balti riikide laiema julgeoleku võtmeküsimus. Et oleks tagatud Eesti, Läti ja Leedu suutlikkus pidevalt ja tõhusalt hakkama saada väliste ja sisemiste poliitiliste, majanduslike ja tehniliste energiaprobleemidega, tuleb praegu langetada läbimõeldud ja riigimehelikke otsuseid põlevkivienergia, maagaasihoidlate laiendamise ja tuumaenergia tuleviku küsimuses. Sellest hoolimata, et praeguseid energiapoliitilisi otsuseid tunnetatakse alles ülejärgmiste valimiste ajal.

Ettevaatlikkusega tuleks suhtuda energiasõltuvuse suurendamisse ELi ja NATO välisest tarnijast, kes otsesõnu räägib energiakaubandusest kui oma välispoliitika olulisest instrumendist. Parendada tuleb avalikkuse ja arvamusliidrite arusaama energiajulgeolekust. See tähendab, et lahendused peavad silmas pidama ka ekspertide koolitust, mõttekeskuste loomist ja teadusuurimuste rahastamist, et jätkuks inimesi, kes oleksid suutlikud olulisi energiapoliitikaotsuseid vastu võtma.

Artikkel on kokkuvõte Merle Maigre äsjavalminud analüüsist “Energy Security Concerns of the Baltic States”. Analüüs on kättesaadav Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuse koduleheküljel aadressiga http://www.icds.ee