Terrorismivastasel rindel muutusteta?
Kuna märgilise tähendusega terroriakte on toime pandud nii Euroopas kui mujal, siis ei saa me rääkida suurest edust globaalses terrorismivastases sõjas pärast Al-Qaeda ja Talibani peamise maapealse baasi hävitamist.
Afganistani julgeolekujõud ja riigi tulevik
Afganistanis kõike korraga ei saa ning selle maa armee ja politsei arengus ei saavutata ei viie ega viieteistkümne aastaga seda, milleni arenenud riigid on jõudnud aastakümnetega.
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Religiooni roll muutuvas Euroopas
Euroopa võtab sageli iseenesest mõistetavana arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud. Kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas.
Kes ja kuidas võitles Gruusia-Vene infosõjas?
Infosõja teesi aluseks peab olema arusaamine, et lisaks sõdivatele vägedele tegutseb paralleelselt ka infoarmee.
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Ameerika ja Euroopa - millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Viisavabadus "uute" naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile
Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab "uute" naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid "uute" naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).
Saksamaa välispoliitikal uus mõõde
Saksa välispoliitika vorm on põhjalikult muutunud. Nõuded seda kujundavale jõule on kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Rahvusvahelise poliitika uued kogemused kristalliseeruvad aeglases, kuid pidevas protsessis uue mõõte suunas.
Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid: Charles de Gaulle'ist Jacques Chiracini
Meenutades Prantsuse-Ameerika kriisi, mis leidis aset 1960. aastatel, kui kindral Prantsusmaad valitses, ning võrreldes seda peaaegu täieliku suhete katkemisega Iraagi sõjaga seoses, tekib kiusatus rääkida Prantsuse poliitika pidevast Ameerika-vastasusest. Lõppude lõpuks esindab Jacques Chirac ikkagi gaulle'istlikku parteid. Ta on alati toetunud kindrali mõtetele. Tal on samasugused volitused ning ta on sama vana, kui oli de Gaulle 1960. aastate alguses. Sellest piisab, et anda Washingtonis ja Pariisis nii mõnelegi alust omistada Prantsuse-Ameerika antagonismile pidevat iseloomu.
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Stabiliseerimisoperatsioon - kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Lääs tuleb uuesti välja mõelda
Globaliseerumisprotsessi hoogustumise ja ajalooliste kuupäevade 9. novembri 1989 ja 11. septembri 2001 kokkusattumine on muutnud maailma. Kindlasti ei olnud see pöördepunkt, kuid väljendab sellegipoolest külma sõja lõppemisega võimalikuks saanud globaliseerumise tumedat ja traagilist poolt. Kuni 1989. aastani ühendasid Läänt ühised väärtused, tunded ja huvid. Nõukogude Liidu lagunemisest peale on mõned meie huvid erinevad; 11. septembrist alates jagame me üha vähem samu tundeid. See erinevus tuleb kindlasti kõige selgemalt esile Iisraeli-Palestiina konfliktis.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Euroopa Liidu põhiseaduslik leping: Eesti ja Euroopa valikud
Euroopa Tulevikukonvent kutsuti kaks aastat tagasi ellu kui seni Euroopa Liitu (EL) vaevanud demokraatia defitsiidi ja valitsemise läbipaistmatuse võimalik lahendus. Lisaks loodeti lahendada veel rida olulisi pikaajaliselt probleemseid küsimusi: riikide ja liidu pädevussuhted, rahvusparlamentide tulevane roll, lepingute lihtsustamine ja liidu roll põhiõiguste tagamisel.