aprill 20, 2009

Quo vadis, NATO?

Oluline on seista liitlaste kõrval üksmeeles, sest see annab võimaluse loota abile rasketel hetkedel, kuid tegutsema peab nii, et eesmärgid oleksid reaalsed ja saavutatavad.

Oluline on seista liitlaste kõrval üksmeeles, sest see annab võimaluse loota abile rasketel hetkedel, kuid tegutsema peab nii, et eesmärgid oleksid reaalsed ja saavutatavad.


Riho Terras

Quo vadis, NATO?

Oluline on seista liitlaste kõrval üksmeeles, sest see annab võimaluse loota abile rasketel hetkedel, kuid tegutsema peab nii, et eesmärgid oleksid reaalsed ja saavutatavad.

Vaatamata sellele, et tänavu on NATO ja tema liikmesriikide peamine tähelepanu suunatud pidustustele, millega tähistatakse alliansi 60. aastapäeva või viienda ja kuuenda (või seitsmenda, kui võtta arvesse ka Saksa Demokraatliku Vabariigi liitumine 1990, millest kunagi ei kõnelda) laienemise aastapäeva, oleks oluline tänasel päeval pühendada veidike aega sellele, milleks Põhja-Atlandi Liit on “kutsutud ja seatud”.
Kuigi viimased aastad on paljudele liitlastele andnud põhjuse näha NATOt eelkõige poliitilise alliansina, on selle loojatele peamiseks eesmärgiks olnud siiski sõjaline kaitse. Järgmisel aastal ootab meid veel üks tähtpäev, mis suure tõenäosusega ei saa sellise tähelepanu osaliseks nagu tänavused juubelid: nimelt möödub 15 aastat päevast, mil NATO kasutas esimest korda oma sõjalist jõudu – võimet, mille nimel oldi aastakümneid ränka vaeva nähtud.
1995. aasta 29. augustil kasutas NATO Bosnias ja Hertsegoviinas esmakordselt sõjalist jõudu eesmärgiga peatada Euroopa südames kõikide riikide silme all kolm aastat toimunud genotsiid ja verevalamine. NATO näitas, et vajadusel saab ta rusika lauale lüüa ja käratada: “Nüüd aitab!” Siiski annavad tuhanded hukkunud ja NATO kui organisatsiooni liighiline sekkumine tunnistust asjaolust, et külma sõja lõppedes toimunud olulised muutused julgeolekukeskkonnas olid jäänud piisava tähelepanuta. Muu hulgas tähendas see samm, et ÜRO roll sõjalise rahuvalve teostajana oli ebaõnnestunud.
NATO, mis loodi 1949. aastal lähtudes lineaarsest sõjalisest mõttest, ei olnud valmis reageerima. Aastakümneid kestnud jäine vastasseis kahe suure jõu vahel oli külmutanud liikmesriikide arusaamad konfliktide olemuse võimalikust muutumisest. 20. sajandi esimesel poolel Euroopast alguse saanud kaks katastroofilist maailmasõda olid väga oluliselt süvendanud lihtsustatud “lipukeskset” territoriaalset sõjalist mõtlemist – mõtlemist, mille aluseks on arusaam, et sõdu sõditakse eesmärgiga kaitsta või vallutada territooriumit. Teise ilmasõja lõpupäevadel toiminud võidujooks Berliinile oli selgelt kantud soovist hõivata maa-ala, heisata oma lipp Riigipäevahoone varemeile ja jääda. Nagu koer, kes märgistab oma mõjusfääri, mida ta hiljem kaitseb ja omaks peab. Lugematutest filmidest tuttavad lipu püstitamise stseenid on selle tõestuseks.
Punalipp Riigipäeva hoonel, Iwo Jima või ka sini-must-valge Toompea tornis 1940. aasta sügisel on üksikud näited. Toonased sõjad ei olnud sugugi ideoloogiate sõjad, vaid sõjad mõjuvõimu ja ressursside pärast. Lisaks sellele, et natsionaalsotsialistide ja kommunistide ideoloogia sisulist erinevust on objektiivsel hindamisel raske leida, näitas reaalsus seda selgemalt kahe terroristliku süsteemi sarnasust. Alles Teise maailmasõja lõpp tõi Euroopasse sisulise ja selgepiirilise ideoloogilise lõhestumise. Kuni selle ajani oli demokraatia Euroopas pigem snobism ja katsetus kui väljakujunenud mõtteviis. Ameerika mandrile Prantsuse revolutsioonist süstitud ja aastaid isolatsioonis aretatud demokraatia – tema meile tänapäeval arusaadavas mõttes – oli kasvanud nii tugevaks, et oli valmis alustama lahingut oma väärtuste eest. Siinkohal ei saa muidugi jätta tähelepanuta Martin van Creveldi arvates suurte ilmasõdade lõppu kuulutanud tuumarelva areenile ilmumist. Igal juhul tuleb tunnistada, et tuumaajastu tõi muutuse sõjalisse mõtlemisse ja sõjapidamisviisi. Kuid kas sellest muutus ka sõjandusteooria? Kuigi “suured” ei julgenud enam otsesesse kõikehävitavasse sõjalisse konflikti astuda, valmistusid mõlemad pooled endiselt juba ilmasõdadest tuttavateks lineaarseteks konventsionaalseteks lahinguteks Kesk-Euroopa lagendikel. Põhiline vahe on ehk selles, et üks pool valmistus kaitseks ja teine rünnakuks. Jõudu mõõdeti endiselt tankide ning inimeste hulga ja hõivatud territooriumide suurusega vaatamata sellele, et mõlemal poolel oli potentsiaal hävitada teineteist ja kogu maailm vaid ühe nupulevajutusega. Ideoloogiast tiined pisikonfliktid äärealadel olid pigem auru väljalaskmine kui reaalne oht julgeolekutasakaalule.
Korra hoidmisega maailmas oli määratud tegelema ÜRO. Viie suure liikme otsusega ja väljaspool ideoloogilist konflikti oli võimalik ka inimõiguste nimel ühiselt sõjaliselt tegutseda. Kuid nagu ajalugu näitas, polnud ÜRO rahuvalve ja eriti selle otsustusmehhanism, piisav, et etnilisel vihkamisel põhinevat suurejoonelist sõjalist konflikti ära hoida. Seda sellepärast, et ÜRO sõjalise sekkumise eeldus on konfliktipoolte vastav kokkulepe. Tegemist oli pigem gümnasistina kahe kakleva algklassiõpilase vahel seismisega – hirmutamine ilma volitusteta vastu kõrvu anda. ÜRO rahuvalve läbikukkumine vääriks omaette arutelu.
Niisiis, NATO loomine täna 60 aastat tagasi oli kantud kaevikusõja ideoloogiast. Retoorikale vaatamata valmistuti vaikimisi kolmandaks ilmasõjaks. Minu hea sõber, Saksa Liitvabariigi endine kolonel Konrad Heilmann rääkis mulle elavalt, kuidas ta tegeles NATO peakorteris veel 1982. aastal pikaajaliste plaanidega, mis käsitlesid aega pärast 2002. aastat. Plaanid lähtusid selgelt samadest põhitõdedest, mida saksa-preisi sõjaline mõte oli kujundanud (ja siinkohal ei räägi ma mitte ideoloogiast, vaid sõjalisest filosoofiast): valmistumine laiaulatuslikuks ühendatud kaitseks oli põhiideoloogia. Artikkel 5 ehk “kõik ühe eest” põhimõte oli peamine ja keegi ei seadnud seda kahtluse alla. Keegi ei pidanud vajalikuks isegi kaaluda mõtet NATO jõududega ära hoida mõttetuid verevalamisi Aafrikas, Aasias või Lähis-Idas.
Samuti ei suutnud keegi tollal ennustada, et suurim oht näiliselt ülivõimsale superriigile ei lähtu mitte vastaspoole sõjalisest võimsusest, vaid süsteemist enesest. Ühel hetkel lakkas polaarsus olemast – demokraatlik maailmavaade oli selle jõukatsumise võitnud. Maailma suurim ühe riigi käsutuses olev sõjaline võime lagunes kildudeks. Nõukogude Liitu kui võrdset vastast ei olnud enam. Kahjuks tekitas pingelangusest tingitud eufooria arusaama, et maailmarahu on käes ja võime üheskoos minna helgesse tulevikku.
Meeltesegadusest toibumine ja uute orientiiride leidmine võttis aega, kuid elu sundis liitlasi kaaluma võimalusi kasutada NATO võimeid muuks kui artikkel 5 ülesanneteks. Bosnia edukas õhuoperatsioon andis julgust astuda samm kaugemale. Serblaste hävitava omavoli peatamiseks kasutati nüüd juba kindlamalt NATO õhuvägesid. Pärast nelja-kuulist pommitamist ja selgelt väljendatud valmisolekut kasutada ka maavägesid saavutati edu ning serblased sunniti Kosovost taanduma. NATO sai asuda esmakordselt “rahu valvama”. Kellelgi ei tulnud enam pähe võimalus kasutada ÜRO vägesid.
Vaatamata edule tõi Kosovo operatsioon välja NATO tegutsemise kitsaskohad. Üks valusamaid tõdemusi oli arusaam, et vaatamata selgetele käsuliinidele segavad liitlaste siseriiklikud julgeolekupoliitilised vastuolud ja ambitsioonid ühtset tegutsemist olulisel määral. Enamiku otsuseid pidid sõjaväelased koduse poliitilise establishment’iga eelnevalt kooskõlastama ja see pidurdas protsesse märkimisväärselt. Esmakordselt sai NATO teada, mida tähendavad liitlaste üksustele kehtestatud siseriiklikud poliitilised piirangud. Külma sõja aegses mõtlemises sellisteks koostegutsemise takistusteks vähemalt teoorias kohta ei olnud.
Raskustele vaatamata oli NATO astunud uude ajajärku ja uus strateegiline kontseptsioon käsitles juba operatsioone väljaspool alliansi piire. Paljud arvasid, et kuna polaarne klassikaline ideoloogiline vastasseis on möödas, on NATO kui sõjalise liidu ellujäämise võti mitte ainult liitlaste kaitses, vaid nende poliitiliste huvide eest tegutsemises. NATO-l tuli tegemist teha peamiselt Balkani erinevate konfliktide ja konfliktikestega. Kogemustega kaasnes ka tõdemus, et vaatamata liitlastevahelisele solidaarsusele ei ole alati lihtne leida vajalikul hulgal inimesi ja võimeid tegutsemaks riikide ülesehitamisel väljaspool omi piire. Mitte ainult vajalike võimete puudus, vaid ka vähene poliitiline tahe võimeressursse kasutada seadis tegutsemisele olulisi piiranguid. Staatilisteks lahinguteks Euroopas valmistunud väed ei olnud võimelised tagama väljaspool NATO territooriumi võetud ülesandeid.
2001. aasta 11. septembril USAd tabanud koletu terrorirünnak pani aga liitlasi uuesti mõtlema ka oma territooriumite kaitsele. Põhja-Atlandi nõukogu kiire otsus artikkel 5 käivitamiseks näitas, et NATO otsustusmehhanism toimib. Tänu Balkanilt saadud kogemusele oldi kiirelt valmis alustama sõjalist operatsiooni Afganistani Talibani vastu, kes oli tuvastatud kui 11. septembri sündmuste põhisüüdlane. Otsustusmehhanism küll toimis, kuid juba Balkanilt tuttavad probleemid aina süvenesid. Liitlased olid küll valmis võtma vastu poliitilisi deklaratsioone, aga reaalne panustamine ilma oma võimetele piiranguid seadmata on tänaseni unistus. Ei ole aidanud ka ameeriklaste surve tulemusena tekkinud NATO reageerimisjõudude kontseptsiooni väljatöötamine, sest puudub poliitiline tahe sellesse panustada.
Lisaks poliitilisele tahtele on endiselt küsimuseks sõjalise väljaõppe saanud võitlejate sobivus laiapõhjaliseks ülesehitustööks. Ehkki sõjalis-tehniliselt saavutatud ülikallis kõrgtehnoloogia võimaldab sõdida pea et tulnukatega, sarnaneb tegelik modus operandi pigem Rooma leegionite omaga. Juba kaks tuhat aastat tagasi ehitati impeeriumi piiridele militaarlaagreid, üliturvaliselt kaitstud castrum’e, kust siis soomustatuna välja ratsutati, et korda luua ja kohalikke barbareid korrale kutsuda. Samuti sai kohalikke südameid võita võimsate infrastruktuuri-projektidega nagu teede ja akveduktide rajamine, mille varemed tänaseni Euroopa suurlinnu ehivad. Kas on aga siin suurt erinevust tänapäevaga? Tuleb nentida, et mitte eriti: hobused on asendunud soomukitega, kuid tänased sõdurid näevad jälle välja nagu keskaegsed rüütlid, kes oma losse Lähis-Idas islami vastu kaitsesid. Kandahari linn Afganistanis ei ole midagi muud kui Aleksander Suure üks sõjaväelaagritest. Kas aastasadade pärast on inimtühja kõrbesse tuhandetele sõduritele kerkinud Camp Bastion – laager, kus eestlased Afganistanis päevast päeva rasket sõjamehe tööd teevad – ka üks arenenud suurlinn? Kas me täna oleme valmis roomlaste moodi südameid võitma ülesehitustööga? Sõdureid saab teatud piirini kasutada erinevate ülesannete lahendamiseks. Nad võivad ehitada teid ja sildu, jagada toitu ja riideid, kuid kuskil on piir. Sõdurid suudavad teha paljut, kuid nende peamine ülesanne on turvalisuse tagamine.
Parim inimene politseinikke välja õpetama on ilmselt politseinik ja meditsiinisüsteemi suudavad kõige paremini üles ehitada arstid. Kahjuks ei ole meie riikidel kodus sadu reservarste või -politseinikke. Kõigil on oma kodus ülesanne ja töist tegemist. Kuidas me võtame ja saadame hariliku arsti või inseneri teise ilmanurka võõras keeles võõra kultuuritaustaga inimesi õpetama? Seda saab teha mõne seiklejaga, aga mitte kampaania korras ja laiaulatuslikult. Seega on operatsioon Afganistanis väljakutse, mis veel paljude tarkade strateegide pead vaevab. Oluline on seista liitlaste kõrval üksmeeles, sest see annab võimaluse loota abile rasketel hetkedel, kuid tegutsema peab nii, et eesmärgid oleksid reaalsed ja saavutatavad.
Tuleb endalt küsida, kas siis, kui julgeolekukeskkond muutub ja on vaja käivitada uuesti NATO kollektiivse kaitse mehhanism, ei ole ohtu, et kerkivad esile poliitilised piirangud. Kas riigid leiavad ühistegutsemiseks ressursse ning kas eksisteerivad ka siirdatavad võimed osutamaks vastastikust abi? Tänane operatsioon Afganistanis ei anna põhjust optimismiks, mida edu saavutamiseks nii väga vajame.
Keeruka ja lõputuna tunduva Afganistani julgeolekuabi jõudude operatsiooni kõrval on NATO olnud seotud veel mitmete erinevate ja põhiülesandest kaugele kõrvale kaldunud seiklustega nagu näiteks piraatide püüdmine Aafrika rannikul. Kõik need on liitlaste ühisel otsusel algatatud projektid. Jääb vaid küsida, kas ülikalli raketiristlejaga kalapaate jahtida on otstarbekas ja läbimõeldud?
Lõpetuseks arvan, et kui järgmisel korral tuleb NATO-l otsustada näiteks vägede saatmine Somaaliasse, kus valitsev režiim ei erine ju oluliselt Afganistanist, siis kaalutakse enne otsustamist tõsiselt. Samuti on NATO-l taas aeg hakata tähele panema liitlaste huve ja vajadusi ning hindama julgeolekukeskkonda oma piiride läheduses. Seda eriti alliansi idapiiri taga hoogustuvate imperialistlike ambitsioonide valguses. Sõdurid oskavad kõige paremini kaitsta oma riigi piire. Poliitikute kohus on langetada otsuseid ja püstitada ülesandeid, mis oleksid kaalutletud ning vaataksid oma kõigis tahkudes kaugemale kui kunagi varem.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar